Jõulud Fool's Goldis. Susan Mallery

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      A FOOL’S GOLD CHRISTMAS

      2012

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2012 by Susan Macias Redmond

      © 2014 Tõlge eesti keelde ja eesti versiooni kirjastaja ERSEN

      Trükiväljaanne © 2014 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2016 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2021 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10922

      ISBN (PDF) 978-9949-84-028-1

      ISBN (ePub) 978-9916-11-298-4

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Hea lugeja!

      Fool’s Goldis on käes säravate tulede, südamlike pühadetervituste ja loomulikult romantika aeg. Kuigi lugemine võib tunduda üksildane tegevus, oleme meie, romantiliste romaanide lugejad, samamoodi kogukond nagu väike Fool’s Goldi linnake. Meie esimene reaktsioon head armastusromaani lugedes on rääkida sellest sõpradele. Me tahame seda head tunnet jagada.

      Mind on õnnistatud parimate lugejatega, keda üks kirjanik võib üldse soovida. Eelmisel aastal kutsusin fännid kokku, jagasime auhindu pelgalt selle eest, et räägiti Fool’s Goldist ja armastatud raamatutest. Kokku kogunenud naised olid täiesti vapustavad. Nad viisid oma kodukoha raamatupoodidesse Fool’s Goldi magneteid, kandsid Fool’s Goldi T-särke, kübaraid ja märke ning jagasid järjehoidjaid, ulatasid lugejatele raamatuid sõnadega: „See meeldib teile päris kindlasti!” Jah, nad võitsid seda tehes hulganisti auhindu – kaasa arvatud käesoleva raamatu pühendus –, kuid ma ei jõua neid iial nende suuremeelsuse eest tänada.

      Käesolev raamat on neile, kes armastavad romantikat, armastavad lugeda ja rääkida sõpradele käest pandud viimasest heast raamatust. Ja see raamat on pühendatud mu imelistele fännidele.

      Kui Fool’s Goldi fänniklubisse kuulumine tundub tore mõte, sisenege kodulehel www.susanmallery.com üksnes liikmetele mõeldud rubriiki, et saaksin saata teile kirja selle kohta, millal järgmisel korral kokku saame.

      Seni aga on mu süda teiega. Kauneid jõule! Täitugu kõik teie unistused!

      Susan

      2011. aasta peafännile Charile,

      kel on nii imeline süda, et ta tahab jõulumeeleolust

      kantuna jagada käesolevat pühendust kogu

      Fool’s Goldi fänniklubiga.

      Char, see raamat on sinule.

      Esimene peatükk

      Kaheksa tillukese põhjapõdra heli ei saanud võrreldagi poole tosina kaheksa-aastase lapse stepptantsuga, mõtles Dante Jefferson telefoni tugevamini vastu kõrva surudes.

      „Palun korda,” karjus ta telefoni. „Ma ei kuule sind.”

      Tümin ta pea kohal katkes hetkeks, kuid algas siis uuesti.

      „Mis seal sünnib?” küsis Franklin, kelle häält polnud peaaegu kuuldagi klobina foonil, mis oli seda saatva neetud klaveriga isegi peaaegu rütmis. „Ehitus või?”

      „Kui see vaid oleks nii,” pomises Dante. „Kuule, helistan sulle paari tunni pärast tagasi.” Selleks ajaks peaks see paganama tantsutund läbi olema. Vähemalt ta lootis seda.

      „Sobib. Olen siin,” ütles Franklin kõnet lõpetades.

      Dante heitis pilgu arvutiekraanile. Kell selle nurgas näitas veerand kaheksa. Õhtul. Mis tähendas, et Shanghais on kell veerand kaksteist päeval. Ta oli spetsiaalselt kauemaks kontorisse jäänud, et rääkida Frankliniga rahvusvahelisest äriprojektist, millega oli ilmnenud mõningaid probleeme. Tantsutund muutis aga rääkimise võimatuks.

      Ta salvestas töö ja võttis ette e-kirjad. Tal oli äripartneriga terve rida muidki projekte käsil, millega tuli tegelda.

      Pisut enne kaheksat kuulis ta, kuidas tantsijad tulid trepist alla. Lapsed naersid ja kilkasid; nagu näha, polnud tund aega trenni neid sugugi väsitanud. Dante tundis aga silmade taga teravat valu ja tal oli tahtmine hommikul esimese asjana Rafe’i kõri kallale karata. Just äripartner Rafe oli selle ajutise pinna üürinud. Rafe kas polnud märganud, et otse kontori peal on tantsukool, või ei pööranud sellele tähelepanu. Kontor oli Fool’s Goldi vanemas osas ja ehitatud ammu enne seda, kui mõeldi välja heliisolatsioon. Tundus, et Rafe’i ei häiri sugugi lärm, mis algas iga jumala päev täpselt kell kolm ja jätkus õhtuni välja. Dante aga oli valmis kohtus selle keelamist nõudma.

      Ta tõusis toolist ja suundus trepile. Ta ronis üles stuudiosse. Ta oli otsustanud, et stuudio vastutava isikuga tuleb mingi kokkulepe saavutada. Tal on vaja paar järgmist nädalat Shanghai probleemiga tegelda, mis tähendas, et tal peab olema juurdepääs arvutile, lepingutele ja plaanidele. Osa neist ei saanud ta koju kaasa võta. Tal oli vaja kasutada telefoni oma kontoris ja võimalust rääkida normaalse häälega.

      Ta seisatas stuudiouksel. Jääklaasiga uks oli sama vanamoeline nagu muugi maja. Sel ilutses uhke kuldse kirjaga silt „Dominique’i Tantsukool”. Ta lükkas ukse lahti ja astus sisse.

      Vastuvõtt oli parimal juhul praktiline. See koosnes madalast lauast, arvutist, mis oli vana juba kümne aasta eest, seina äärde pandud pinkidest ja riidenagidest. Sealt nägi edasi stuudiosaali, ruudukujulisse, peeglite ja seinale kinnitatud stange ning loomulikult puitpõrandaga ruumi. Klaverit polnud näha ja siis taipas Dante, et lõputult ketrav lugu, mis oli ta täiesti hulluks ajanud, oli kostnud makist.

      Ta hõõrus pead ja soovis, et valu annaks järele, ning sisenes siis otsusekindlal sammul stuudiosse. Ta oli külma südamega armutu advokaat – või vähemalt väitsid nii alatasa kõik need, kelle ta üle trumpas. Ta kavatses tantsuõpetajat põhjalikult hirmutada, veenda teda pöörasele olukorrale lõppu tegema ning minna siis tagasi oma kontorisse helistama. Ning teha kõike seda kümne minutiga.

      „Meil on vaja rääkida,” teatas ta ruumi keskel seisma jäädes.

      Ta märkas, et kolmes seinas on peeglid, nii et ta nägi end harjumatute nurkade alt. Ta särk oli kortsus, juuksed sassis ja ta nägi välja väsinud, käis ta peast läbi mõte, enne kui ta suunas tähelepanu...

      Dante kirus endamisi, uurides pikka ja saledat naist, kelle ainsaks riietusesemeks oli must trikoo ja retuusid. Vaatamata sellele, et naine oli kaelast pahkluudeni kaetud, ei jätnud liibuv kostüüm ruumi kujutlusvõimele. Dantel oli tunne, nagu ta oleks tabanud end riidest lahti võtva naise. Seksika naise, kel olid suured rohelised silmad ja meekarva blondid juuksed. Naise, keda ei tohtinud terve rea põhjuste tõttu näpuotsagagi puutuda.

      Ta surus hambad kokku. Miks küll Rafe polnud maininud, et ta õde töötab nüüd siin? Aga kuigi äripartner ei pruugi teda selle eest veel maha lüüa, et ta silmadega vaatab, oli Dantel endal terve rida kindlaid reegleid, mida ta iial ei