Elu oli laif: Matti Nykänen. Marko Lempinen, Jussi Niemi

et Mattil polnud kellelegi otseselt asja. Ilmselt otsis ta tuttavatest häältest lihtsalt turvatunnet.

      Matti püüdis toru otsa ka oma kalli õe Tuija mehe Juha, kellega ta samuti pool tundi juttu puhus. Juha oli Matti avameelsusega harjunud. Temaga rääkis Matti teinekord isegi spirituaalsetel teemadel. Juha tunnetas, et selle kõne ajal oli Matti tavapärasest otsekohesem ja sügavmõttelisem. Ning kõne ei tahtnud ega tahtnud lõppeda.

      Matti oli ikka ja jälle tänanud Juhat tema inimlikkuse, mõistvuse, abivalmiduse ja kõige olnu eest. Pärast kõnet oli Juha mõelnud, et kas Matti – kes oli kurtnud ka kehva enesetunnet – oli püüdnud temaga niimoodi jumalaga jätta. Kas ta jättis midagi ütlemata, oli Juha iseendalt küsinud.

      Hommikupoolikul jõudis Matti Helsingisse. Tal oli paar kohtumist, enne kui ta kella nelja paiku õhtupoolikul Laajasalo poole suundus. Vesa Finska juures pidi ta veetma terve nädalavahetuse.

      Tuppa tulles kutsuti Matti kohe laua taha. Finska pakkus talle enda tehtud toorvorstisuppi. See, soome keeles siskonmakkarakeitto, oli Matti lemmiktoit ning Laajasalos ööbides ta seda tavaliselt ka sai.

      Finska tavatses lähedase sõbra eest tõeliselt hoolitseda, sestap kolis ta elutoa diivanile magama ning andis Matti kasutusse magamistoa. Teinekord oli ta Mattit ka tasuta sõidutanud, kuigi tihtipeale maksis taksoarve ajakiri Seiska.

      Matti ja Finska kohtusid 1992. aasta kevadel. Finska töötas siis sporditarbeid valmistava Mizuno tootejuhina, Matti aga oli oma karjääri lõpus. Mizuno oli pidanud sponsorlusläbirääkimisi värske olümpiavõitja, alles 16-aastase Toni Niemineniga, kuid Finska sõnul oli tolle mänedžer, ärimees Harry „Hjallis” Harkimo ettevõttelt liiga suurt summat küsinud. Varsti pärast seda jõudsid Mizuno esindajad maailma kõige edukama suusahüppajani. Finska ja Matti olid niisiis teinud mõne aasta koostööd, külastades muu hulgas kogu Soome sporditarvete kauplusi. Nende reiside ajal oli tärganud sõprus. Finska jaoks oli suusahüppeveteran eelkõige Matti, mitte Nykänen.

      Seekord valitses toidulauas aga tavatu vaikus. Tavaliselt ahmis Matti paar taldrikutäit suppi, nüüd aga istus ta laua taga salapärase olemisega ning vaheldumisi taldriku ja Finska poole kiigates. Supp jäigi lõpuks söömata, küll aga oli Matti võtnud jutuks esinemised, millest ta peatselt vabaneda lootis.

      „Ma tunnen, et see mitukümmend aastat kestnud show on nüüd lõpusirgel,” olla Matti öelnud.

      Vaadates pärast söögilauast tõusmist valude käes vaevlevat Mattit, tundis Finska vajadust midagi teha. Sajandi alguses taksojuhiks hakanud Finska oli õppinud Mattit sõidutades tema hingeelu tundma. Ta uskus, et toredad mälestused võiks mehe vaimu ning enesetunnet turgutada. Niisiis seati sammud keldrikorrusel paiknenud garaaži, millest Finska oli teinud omamoodi „meeste koopa”. Sealt võis muu hulgas leida rikkalikult nostalgilisi fotosid nii spordi- kui ka meelelahutustähtedest, kellest paljud olid Finska head tuttavad. Üks selliseid oli legendaarse ansambli Hurriganes solist ja trummar Remu Aaltonen, kelle ihuautojuht Finska oli olnud.

      Matti tahtis garaažis seisvast plaadimasinast kuulata just nimelt Hurriganesit, mille liidriga ta oli Finska vahendusel tutvunud. Korraga tekkis Mattil soov Aaltonenile helistada. Nad vestlesid veerand tunnikest, peamiselt olnut meenutades. Matti kallas Remu kiidusõnadega üle, too aga soovis Mattile edu õhtuseks esinemiseks. See pidi algama südaöö paiku Laajasalo baaris nimega Pallogrilli.

      Garaažidiivanil istunud Matti hoidis kõhust kinni ja silmitses seinu katvaid fotosid. Õllepurk jäi ta kätte pikemaks ajaks, selle sisu ei kadunud kurgust alla nii kiiresti kui tavaliselt. Kui Matti pilk jäi pidama endisaegade konkurendi, algselt Ida-Saksamaad, seejärel aga ühinenud Saksamaad esindanud Jens Weissflogi pildil, hüppas ta korraga püsti ja astus fotole lähemale.

      Weissflogi tuntakse samuti ühena kõigi aegade parematest suusahüppajatest. Tema ja Nykäneni kõvad duellid 1980. aastatel on jäänud paljude talispordisõprade südametesse. Matti ei teinud oma välismaistest konkurentidest suuremat välja – tegelikult hoidis neist pigem eemale –, aga DDR-i kõhetu täht oli erand. Matti oli alati tunnistanud vaid võitu, kõik ülejäänud kohad andsid ta eneseusule ränga hoobi. Weissflogile kaotamisest suutis ta aga harukordselt kärmelt toibuda. Konkurendid austasid teineteist algusest peale ning nende sõprus kestis tänapäevani välja.

      Weissflog oli ammu enne Mattit „Mizuno mees”, soomlase sponsor oli toona aga Adidas. Matti ja Weissflog vahetasidki tihtipeale oma sponsorite riideid. Ükskord sai Matti Weissflogilt hinnalise talvejope, aga kuna ta seda sponsorlepingu tõttu kanda ei tohtinud, andis ta selle oma parimale sõbrale, Jyväskyläst pärit Petteri Hinkkasele.

      „Waisfloog oli kõva kutt, temast oli raske jagu saada. Muidu ka lahe tüüp. Mul pole temaga kunagi mingeid probleeme olnud,” seletas Matti Finskale.

      „Me olime ikka tollel ajal teistest peajagu üle.”

      Hetk hiljem esitles Finska 1983. aastast pärit spordikoomiksit Buster, mille kaanel Matti säras. Kirgliku Busterite fännina oli Finska kõik ajakirjad alles hoidnud. Ta oli teinud sellest kaanepildist raamitud foto ning palus Mattilt autogrammi.

      „Kuule, kas sulle sobiks … Ma pole varem tihanud küsida, aga praegu paistab sobiv moment olevat …”

      „Ja kuule, kirjuta Finskale, mitte Vinskale,” lisas ta naeruselt. Matti kõnepruugis oli Finska nimelt alati Vinska.

      Matti naeratas autogrammi andes samuti. Pilt leidis garaažis väärika koha kahe maailmakuulsa sportlase, USA poksija Muhammad Ali ja Brasiilia jalgpallitähe Pelé vahel.

      „Vaata, Matti, millisesse seltskonda sa pääsed,” tögas Finska.

      „Nojah … niipidi võib muidugi ka mõelda, et kus need kaks alles pääsevad kuradi kange tegija kõrvale!” torkas Matti laia naeratusega vastu.

      Finskal oli algusest peale põhimõte, et ta ei palu Mattilt mingeid teeneid ega sekku tema tegemistesse mingil moel. Neid tundvate inimeste sõnul oli nii ka alati olnud. Nüüd aga oli Finskal oma sõbrale veel teine palve, mis oli seotud lähinaabruses elava tohutu Matti fänni Timo Remesiga, kes oma kangelasest pea iga päev linna peal rääkis. Remes oli haigeks jäänud ning seega sunnitud õhtusest kontserdist kõrvale jääma. Finska tundis nördinud sõbrale kaasa ning küsis Mattilt, kas too võiks Remesile ühe kõne teha.

      „Ei. Nüüd teeme nii, et võtame siit ühe pildi kaasa ja läheme mehele külla. Ma annan sellele ka autogrammi,” otsustas Matti.

      Natukese aja pärast säras Remes nagu päike, iidoli pilt käes. Kusjuures ta ei oleks eluilmas suutnud uskuda, et Mattiga korrusmaja õuel kohtudes pühendab suusasangar talle peaaegu pool tundi oma elust. Juba ainuüksi autogrammiga pildi saamine oli suur asi, aga Matti kohalolek midagi palju suuremat.

      „Ma vist meeldin sulle päriselt. See on väga tore,” tänas Matti.

      Aastate vältel oli Matti ümber palju kahepalgelisust. Paljud soomlased sõimasid teda tagaselja, kuid suhtumine muutus kardinaalselt temaga näost näkku kohtudes – siis olid nad valmis tema käsi suudlema. Matti ja tema lähikondlased olid seda liigagi tihti kogema pidanud.

      „Kõike head sulle,” soovis Matti veel korra oma fännile.

      Siit läksid Matti ja Finska lähedalasuvasse kioskisse lotopileteid ostma. Kitsikuses Matti unistas peavõidust. Kunagi hangitud miljonid olid haihtunud ning kui mees nüüd aeg-ajalt kõrtsi sattus, oli ainus trump tema maine.

      „Vesa, pea meeles, et kui me miljoneid võidame, siis uhkeks ei lähe, eks!” pillas Matti kioski ees.

      Finska naeris. Talle tulid meelde Matti kümned kuulsad ütlemised, millest avalikkus tundis muu hulgas selliseid nagu „Elu on laif”, „Fifty-sixty” ja „Elu on inimese parim aeg”.

      Kui sõbrad tagasi koju kõndisid, jõudis Finska juba mõelda, et Matti tunneb end paremini. Aga vaid korraks. Matti oli kogu tee kummaliselt aeglane. Vastupidiselt tavapärasele kõndis Finska ees ja Matti tema järel, kuigi viimane oli tuntud oma kiire vetruva sammu poolest, millega keegi ei suutnud kaasas