Mõrv šokolaadiste muffinitega. Joanne Fluke

soovid, et annan aru, kuidas need mulle maitsesid?”

      „See oleks suurepärane,” naeratas Hannah. „Oled julge mees, šerif Grant.”

      „Mispärast?”

      „Need võivad ju mürgitatud olla. Lõppude lõpuks on mu õemees valimistel ju sinu rivaal.”

      Kui Hannah’ õpilased olid kohal, jagas ta nad viide rühma, et iga rühm saaks töötada ühe Jordani keskkooli kodundusklassis oleva töösaare ääres. Seejärel andis ta neile katsetamiseks erinevad küpsetiste retseptid. Üks rühm proovis Hannah’ loodud küpsiseretsepti, teine küpsetas pirukat, kolmas tegi puuviljatäidisega plaadikooki, neljas oli saanud keeksiretsepti ja viies küpsetas kohvikooki.

      „Mis lahti, Hannah?” Beatrice tõttas lähemale, kui Hannah ta käeviipega enda juurde kutsus.

      „Küpsetasin enne tundi su ämma kreemimuffineid. Palun maitse üht ja ütle, mis sa sellest arvad.”

      Beatrice võttis Hannah’ taldrikult ühe kreemimuffini. Ta mälus seda hetke mõtlikult ja raputas siis pead. „Anna andeks, Hannah. Need ei ole sellised, nagu mäletan.”

      „Ma tean. Tegin neid tavalise retsepti järgi, ilma salajase koostisaineta. Mõtlesin, et ehk oskad mulle öelda, mis neis puudu on.”

      Beatrice võttis järgmise suutäie ja mälus aeglaselt. Siis raputas ta uuesti pead. „Ma ei oska öelda, aga midagi on siit puudu. Need on küll väga head, aga Tedi ema muffinitel oli imeline järelmaitse ja need ei olnud nii kuivad. Kreem on sul küll õigesti välja tulnud. See on täpselt samasugune, nagu Tedi emal.”

      „Aitäh, Beatrice. Oled suureks abiks.”

      „Olen või? Ütlesin ju ainult, et muffinid pole päris õiged.”

      „Tean, aga sa andsid mulle ka vihje. Kui need muffinid on kuivemad, siis peab salajaseks koostisaineks olema miski, mis teeb need mahlasemaks. Pean nüüd lihtsalt välja nuputama, mis see olla võiks.”

      „Tore, kui sest sulle abi on. Mis teeb muffinid peale vee või piima mahlasemaks?”

      „Võimalusi on palju. Mahlasust võib suurendada tainasse lisatud puding, aga ka suurem muna-, või- ja õlikogus või mõni muu mahlakust andev koostisaine. Isegi madalam kuumus või lühem küpsetusaeg võivad anda mahlasema tulemuse.”

      Beatrice’i näole kerkis lõbustatud ilme. „See ei muuda õige asja leidmist just eriti kergemaks.”

      „Ei muuda jah. Aga oleme nüüd targemad kui varem ja ma saan teha nimekirja asjadest, mida võiksime edaspidi proovida. Kui sulle meenub nende kreemimuffinite kohta midagi muud, siis hõika ainult.”

      Iga klassis oleva töösaare ümber oli kogunenud seitse õpilast, kuigi klass oli mõeldud maksimaalselt kolmekümnele. Olukorra päästis täielikust kaosest ainult see, et õpilasteks olid naised, kes olid harjunud ühis- või pereköökides koos süüa valmistama. Hannah andis igale rühmale seitse ülesannet ja need jaotati rühmaliikmete vahel loositõmbamise teel. Igal rühmal oli juht, kes vastutas kogu tehtud töö eest, lisaks kaks toojat, kes käisid sahvris ja toimetasid kohale kõik vajalikud koostisained. Ühe rühmaliikme tööks jäi koostisained välja mõõta ja panna sobivatesse nõudesse. Teine rühmaliige vastutas taina kokkusegamise eest ja kahe viimase hooleks jäi ahju eelkuumutamine ja küpsetusvormide või ahjuplaatide valmispanek. Kui tainas oli valmis, tõstis rühmajuht selle vormi või ahjuplaadile ja lükkas küpsetise ahju.

      „Hannah?” Edna Ferguson, Jordani keskkooli peakokk ja ühe rühma juht, vehkis teisel pool klassiruumi ägedalt kätega, et Hannah’ tähelepanu köita.

      „Mis lahti, Edna?”

      „Asi on selles keeksitainas. See ei ole õige. Tule siia ja sega seda natuke, siis saad aru, mida ma mõtlen.”

      Hannah kiirustas töösaare juurde ja proovis tainast segada. See oli sama vedel kui krepitainas. „Mõistad, mida ma mõtlen?”

      „Mõistan. Oled sa kindel, et järgisid täpselt retsepti?”

      „Täiesti kindel,” noogutas Edna nii ägedalt, et hallid lokid hüplesid.

      „Mina samuti,” kinnitas Linda Gradin. „Mõõtsin kõik kogu-sed välja ja vaatasin pealt, kui Donna taina valmis segas.”

      Donna Lempke noogutas. „Rääkisime isegi jahukogusest. See tundus liiga väike ja lasime Ednal retseptist üle kontrollida. Aga retseptis oli just selline kogus: kakssada grammi.”

      „Vaatame.” Hannah võttis Ednalt retsepti ja kortsutas seda lugedes kulmu. Vedeliku ja kuivainete koguste vahel oli ilmselge ebakõla.

      „Kas peaksin veel jahu lisama?” küsis Edna. „See ei tule niimoodi küll välja. Arvan, et sada grammi lisajahu oleks täpselt paras.”

      „Ei, oletaksid nii lihtsalt õiget kogust. See on Helen Bartheli retsept. Helistame talle ja küsime järele.”

      „Ma võin seda teha,” pakkus Charlotte Roscoe.

      „Aitäh, Charlotte,” ütles Hannah koolisekretärile naeratades. „Ootame, kuni sa üleval oma kabinetis ära käid.”

      Charlotte tõmbas taskust välja mobiiltelefoni. „Nii saab kiiremini. Kas keegi teab Heleni numbrit?”

      Üks õpilastest luges numbrit ette, kui Gail Hansen Hannah’t järgmise töösaare äärest hüüdis. „Kas saaksid korraks siia tulla, Hannah? Me ei tea, kas need küpsised on piisavalt suured.”

      Hannah astus lähemale, et küpsistele pilk peale heita. Gaili rühm proovis järele Hannah’ loodud rabaküpsiste retsepti. „Need näevad täiuslikud välja, Gail.”

      „Väga hea!” Gail lükkas plaaditäie ahju ja viipas Irma Yorkile, et ta taimeri tööle paneks. „Mulle tekitab üks asi su retseptis aga muret.”

      „Mis asi?”

      „Ütled, et tainast tuleb vormida väikesed Kreeka pähkli suurused pallid. See ei pruugi aga mõnes osariigis paslik olla.”

      „Ei või olla mida?”

      „Paslik.” Gail naeratas häbelikult. „Vabandust, Hannah. Käisin pärastlõunal ajalooliste armastusromaanide klubi kokkusaamisel ja räägin ikka veel niimoodi. Mõtlen lihtsalt, et see võib paljudele segadust tekitada. Vean kihla, et suurlinnades võivad paljud inimesed arvata, et mõtled kooritud Kreeka pähkleid.”

      „Tõesti? Ma poleks ise selle peale tulnud, aga sul võib õigus olla. Sõnastan selle ümber.”

      „Rääkisin just Heleniga,” hõikas Charlotte. „Ta kontrollis retsepti üle ja jahu peab olema kolmsada grammi, mitte kakssada. Ednal oli õigus, kui tahtis sadat grammi juurde lisada.”

      Hannah tõstis mõlemad pöidlad, et Ednat õige jahukoguse äraarvamise eest kiita. See polnud muidugi üllatav, Edna oli enam kui neljakümne aasta jooksul peaaegu iga päev midagi küpsetanud.

      Hannah oli pöördunud just vaatama, kuidas kolmandal rühmal pirukas edeneb, kui kuulis verdtarretavat karjatust.

      „Mis see oli?” küsis Hannah ehmunult klassiruumis ringi vaadates, kontrollimaks, ega keegi õpilastest polnud kuidagi viga saanud.

      „Ma ei tea!” Edna häälest kostis šokk. „Kas peaksime politseisse helistama? Olen päris kindel, et see tuli kõrval asuvast klassist.”

      Hannah hakkas naerma, hirm oli korraga kadunud. „Kui see tuli kõrvalklassist, siis ongi see politsei. Mike Kingston õpetab seal enesekaitset. Ta selgitab tõenäoliselt õpilastele, kuidas täiest kõrist karjuda, kui keegi neid röövida üritab.”

      Sõnad olid Hannah’ huulilt vaevu lahkunud, kui kõrvalklassist kostis veel karjumist. Sellele järgnesid kiledad hädaviletörtsud ja taganemist nõudvad käsklused. Lärmi allikaks oli kindlasti Mike’i klass. Hannah ja ta õpilased naersid veel veidi, kuid asusid siis taas küpsetama.

      Neil polnud naaberklassist kostva lärmi