Eesti Vabadussõja ajalugu I osa. Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine. Lauri Vahtre

valguses ei esine. Kuid ühtlasi on autorid ja toimetaja püsinud seisukohal, et kirjeldatakse sõda, kus ühel poolel olid meie – st Eesti riigi ja eesti rahva – väed ja taotlused ning vastaspoolel need, kes meid vallutada ja alistada püüdsid.

      Eelmise üldkäsitlusega võrreldes on vastaspoolele rohkem tähelepanu pööratud. Suure töö tegi Läti Riiklikus Ajalooarhiivis, Läti Riigiarhiivis ja Eesti Riigiarhiivis ära Urmas Salo. Muu hulgas leidub neis materjale Punaarmee kohta, mis toodi Lätisse ja Eestisse alles pärast II maailmasõda ja mis seetõttu „Eesti Vabadussõjas” ei kajastu. Täielikult allikmaterjalidel põhinevat käsitlust, n-ö algusest peale kirjutatud Vabadussõja ajalugu autorid endale siiski eesmärgiks ei seadnud. Valdavas osas on tegemist teosega, mis toetub uurimustele, artiklitele, monograafiatele. Kuid loomulikult kasutasid eri autorid erineval määral siiski ka allikmaterjale. Sellest historiograafiapeatüki lõpus.

      Töö viimistlemise käigus tuli otsustada ka mitmesuguseid tehnilisi küsimusi võõrkohanimede kirjutusviisist kuni sõjandusterminiteni. Läti kohanimede puhul on kõige tuntumate asulate puhul jäädud eestipäraste vormide juurde (Võnnu, Volmari, Lemsalu jne), vähem tuntute puhul mindud üle lätipärastele (nt Ape ja Inčukalns, mitte Hopa ja Hinzenberg). Sõjandusterminitega on talitatud korrektselt, kuid mitte pedantselt. Nii on jalaväepolgu asemel tekstis enamasti juttu lihtsalt polgust, lugemise hõlbustamiseks aga säilitatud punaste polkude puhul nimekuju „kütipolk”; ka ei ole peetud tarviliseks sagedasti esinevate sõjaväejuhtide puhul iga kord lisada auastet ja/või eesnime. Vastavalt üldlevinud tavale on kindralmajori ja kindralleitnandi kohta paralleelselt kasutatud nimetust „kindral”; nii on see ka sõjaväelaste koostatud „Eesti Vabadussõjas”. Kohati on termineid uuendatud. Samas on muudes valdkondades puhuti jäädud teadlikult vanapäraseks, näiteks nimetatud Briti eskaadrit ka Inglise eskaadriks ja Ühendkuningriiki Inglismaaks, nagu oli üldine tava sündmuste toimumise ajal; suurtükituld ka pommitamiseks, mis tänapäeval seostub eelkõige lennuväe tegevusega; rannakindlust traditsiooniliselt fordiks. Mis puutub auastmetesse, siis on kasutatud neid, mis olid sõjaväelastel vastaval ajahetkel.

      HISTORIOGRAAFIA

      Veidi ülekantud tähenduses algas Vabadussõja ajaloo kirjutamine juba sõja ajal. Esimese kokkuvõtliku ülevaate sõja algperioodist (esimesest neljast kuust) esitas ametist lahkuv peaminister Konstantin Päts 30. aprillil 1919 Asutavale Kogule aru andes. Pätsi antud hinnangud ja üldistused kehtivad suuresti tänagi. Kogu sõja kirjalik jäädvustamine algas kohe pärast Vabadussõja lõppu. Juba 1920. aastal avaldas Richard Roht lühikese ülevaate sõja ajaloost.2 Ülevaatlikkuse huvides saab kuni 1940. aastani ilmunud käsitlused liigitada kolme suurde rühma. Esiteks üksuste ja operatsioonide ajalood, mis osaliselt lähtuvad Sõjaministeeriumi ja Sõjavägede Staabi korraldustest. Teiseks mälestused ja mälestuste kogumikud. Ja kolmandaks laiemat poliitilist tausta avavad käsitlused ennekõike Eduard Laamani, aga ka teiste autorite sulest. Sõjaväeüksuste ajalukku kaasati ühtlasi rahvusväeosade ajalugu aastatel 1917–1918; Vabadussõja ajalugu piiritleti 28. novembrist 1918 kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni 2. veebruaril 1920.

      Rida Vabadussõja ajaloo käsitlusi avaldati Kindralstaabi, hilisema nimega Kaitsevägede Staabi ja Sõjavägede Staabi VI osakonna väljaannetena, kasutamiseks sõjaväeliste asutuste õppetöös, osa neist paljundatud loengukonspektidena.

      Pärast Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja Kaarel Eenpalu võimuhaaramist 1934. aastal sai Vabadussõja ajaloost üks riikliku propaganda vahendeid ja rahvusühtsuse nurgakive. Sel ajal ilmus hulk väljaandeid Riikliku Propaganda Talituse suunamisel, Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri portreefotodega esilehtedel ning kõrges trükikvaliteedis. Kuid riigivanema portreefotosid oli raamatuisse trükitud ka varem. Mõnikord rõhutatakse väljaande tähtsust riigipea foto ja sissejuhatusega tänapäevalgi.

      Vabadussõja sündmused olid läbi kahe aastakümne ajakirjade Sõdur ja Kaitse Kodu läbivaks teemaks nii mälestuste, sõjateaduslike uurimistööde kui ka väitlustena. Vabadussõda oli noore Eesti riigi ainus sõda, ja seejuures võidukas sõda ning selle ajaloo väärtustamine oli enesestmõistetav.

      Üksuste ajalood. Esimesena sai oma mahuka ajaloo 1921. aastal valmis 9. jalaväepolk.3 Samal aastal avaldati väärtuslik ülevaade Eesti sõjaväe sanitaarkorraldusest Vabadussõja ajal.4 1923. aastal järgnes soomusrongide diviisi ajaloo I köide, teine ilmus kuus aastat hiljem.5 1926. aastal ilmusid nii mereväe ajalugu kui ka ülevaade 3. polgu võitlustest.6 1928. aastal jõudis esimese ajalooülevaateni Scoutspataljon ja 1930. aastal 1. jalaväepolk.7 Põhjalik Scoutspataljoni ajalugu koos ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite ning langenute ja haavatute nimekirjadega avaldati kuus aastat hiljem.8

      1934. aastal jõudis kaante vahele 400-leheküljeline Sakala partisanide ajalugu ja sama mahukas Taani vabatahtlike lugu.9 Taani vabatahtlike ülem, raamatu autor Richard Borgelin oli jäänud Eestisse elama nagu ka Rootsi vabatahtlike üks juhte Carl Mothander. Mõneti sundis neid selleks ka asjaolu, et Vabadussõja teenete autasuks saadud maavalduse kättesaamiseks pidid nad astuma Eesti kodakondsusse. 1935. ja 1936. aastal jõudis kaante vahele kaheköiteline laiarööpmelise soomusrongi nr 2 ajalugu ja rongil võidelnute mälestused. 1960. ja 1972. aastal avaldasid sellel rongil võidelnud Tõnis Kint ja Edvin Reinvaldt kaks mälestuste kogumikku, mis 2009. aastal veel kord publitseeriti.10 Pärast Aleksander Warma surma oli Tõnis Kint 1970–1990 eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes. Niisiis on Vabadussõja ajaloost kirjutanud kaks Eesti riigipead.

      1935. aastal avaldas Eduard Grosschmidt oma mahukad mälestused võitlustest Kuperjanovi pataljoni ridades.11

      1938. aastal ilmus üle 700-leheküljeline 6. polgu ajalugu.12 Aasta hiljem avaldati järg Sakala partisanide ajalooraamatule pataljoni ridades võidelnute mälestustega.13

      Üksuseajalugude vallas jätkati rohkem kui pool sajandit hiljem, pärast Eesti iseseisvuse taastamist, allikapublikatsioonidega. 2003. aastal ilmus 2. polgu sõjategevuse päevaraamat ja 2007. aastal tegelikult 1930. aastate lõpuks valminud 2. polgu ajalugu. 14 2015. aastal avaldati Kalevlaste Maleva sõjategevuse päevaraamat.15

      Operatsioonide ajalood. 1921. aastal avaldas soomusronglane Johannes Poopuu esimese ülevaate Landeswehri sõjast.16 Järgnesid kokkuvõtted sõjategevusest Viru rindel. August Kasekampi, August Balderi ja Osvald Hanseni koostatu oli õppevahend sõjakoolis kasutamiseks ja see avaldati samade kaante vahel Hermann von Salza raamatuga I maailmasõja aegsest Dardanellide operatsioonist.17 Samuti 1927. aastal ilmus Victor Muti ülevaade kümnepäevasest sõjalisest operatsioonist, mille käigus Eesti väed tungisid Kagu-Eestist Kuramaa piirile.18 Kolonel Mutt oli enne I maailmasõda õppinud Nikolai kindralstaabi akadeemias ning oli Vabadussõja ajal 2. diviisi staabiülem. Ta kuulus sõjanduseksperdina Tartu rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni. Suurtükiväeohvitser Georg Leets, kes olevat olnud esimene Eesti haavatu Vabadussõjas, avaldas 1933. aastal kokkuvõtte Narva lahingust, mis kuus aastat hiljem veel kord välja anti.19 1939. aastal määrati kolonel Leets Eesti suurtükiväe inspektoriks. Tema oli üks väheseid 1941. aastal NKVD poolt vangistatud Eesti vanemohvitsere, kes Norilski surmalaagris ellu jäi; üle 15 aasta hiljem naasis ta Eestisse ning jätkas ajaloo paradoksina nüüd juba Nõukogude sõjaväepensionärina Eesti sõjaajaloo uurimist. Pool sajandit pärast Landeswehri sõda koostas ta selle kohta mahuka käsikirja.20

      Sõjamälestusi avaldati 1920. ja 1930. aastatel palju, seda nii ajakirjanduses, eespool nimetatud sõjaväe ja Kaitseliidu väljaannetes Sõdur ja Kaitse Kodu kui ka eraldi raamatutena. Üks Vabadussõja kangelasi Johan Pitka avaldas oma mälestused juba 1921. aastal.21 1931–1932 ilmusid soomusrongide diviisi ülema kolonel Karl Partsi,22 1933. aastal aga soomusrongide staabiülema ja hilisema diviisiülema abi kolonelleitnant Arnold Hinnomi mälestused. Hinnom oli üks nendest Eesti vanemohvitseridest, kel õnnestus NKVD haardest pääseda ja II maailmasõja ajal Läände põgeneda. Seal avaldas ta oma mälestused täiendatult uuesti.23

      Ümmargustel tähtpäevadel ilmusid mahukad mälestustekogumikud, mis sisaldavad mõnikord ka uurimusi. 1927. ja 1930. aastal avaldati mahukas kaheköiteline kogumik „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt”, milles juhtivate