Täiuslikkust leides. Kolmas raamat. Susan Mallery

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      Finding Perfect

      2010

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2010 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2011 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2011 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10510

      ISBN (PDF) 978-9949-20-209-6

      ISBN (ePub) 978-9916-11-149-9

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Jenelile – nagu Pia, oled sinagi toimekas,

      pühendunud ja võluv. Fool’s Gold ei saaks ilma

      temata hakkama ja mina ei saaks hakkama sinuta.

      Tuhat tänu kõige eest, mida sa teed.

      ESIMENE PEATÜKK

      „Mida te sellega tahate öelda, et Crystal jättis mulle embrüod? Ma pidin ju kassi saama.“ Pia O’Brien vaikis hetkeks ja surus käe rinnale. Crystali testamendi üksikasjade kuulmisest piisanuks tugevaimagi südame seiskumiseks ja Pia oli sõbratari kaotusest ikka veel pisut rivist väljas.

      Ta tundis kergendusega, et süda tuksub endiselt, kuigi löökide kiirus oli murettekitav.

      „Ma sain kassi,“ kordas ta, rääkides võimalikult selgelt, et tema vastas istuv hästiriietatud advokaat ikka kindlasti aru saaks. „Tema nimi on Jake. Ma pole tegelikult eriline lemmiklooma-inimene, kuid me oleme teineteisega rahu teinud. Mulle tundub, et ma isegi meeldin talle. Raske öelda – ta hoiab rohkem omaette. Seda teeb vist enamik kasse.“

      Pia mõtles pakkuda, et võib kassi siia tuua, et advokaat ise näeks, kuid ta polnud kindel, et sellest abi oleks.

      „Crystal poleks elu sees jätnud mulle lapsi,“ lisas ta sosinal. Peamiselt seetõttu, et see oli tõsi. Pia peast polnud elu sees käinud läbi ühtki emalikku või hoolitsevat mõtet. Kassi eest hoolitsemine oli olnud tema jaoks suur samm.

      „Preili O’Brien,“ ütles advokaat põgusa naeratuse saatel. „Crystal oli oma testamendis väga selgesõnaline. Me rääkisime tema haiguse edenedes mitu korda. Ta tahtis, et embrüod saaksite teie. Ainult teie.“

      „Aga ma...“ Pia neelatas.

      Embrüod. Kusagil mingis laboritaolises asutuses olid külmutatud katseklaasid või muud anumad ja nende sees potentsiaalsed lapsed, keda tema sõbratar oli nii väga igatsenud.

      „Ma tean, et see on vapustus,“ ütles advokaat, veidi üle neljakümnene elegantne rätsepakostüümis naine. „Crystal kaalus, kas teile oma otsusest rääkida. Ilmselt jõudis ta otsusele, et ei räägi teile sellest enne.“

      „Arvatavasti seetõttu, et teadis, et ma üritan teda ümber veenda,“ pomises Pia.

      „Esialgu ei ole teil vaja midagi teha. Hoiutasu on makstud järgmise kolme aasta eest. Teil tuleb täita mõned dokumendid, kuid sellega võime tegelda hiljem.“

      Pia noogutas. „Tänan,“ ütles ta tõustes. Kiire pilk kellale ütles, et ta peab kiirustama, kui ei taha poole üheteistkümnesele kohtumisele oma kabinetis hiljaks jääda.

      „Crystal valis teid kindla põhjusega,“ sõnas advokaat teda ukseni saates.

      Pia naeratas vanemale naisele kramplikult ja suundus trepi poole. Mõni hetk hiljem oli ta juba väljas, hingas sügavalt sisse ja mõtles, millal tema ümber pöörlev maailm lõpuks seisma jääb.

      See ei saa tõsi olla, ütles ta endale minema hakates. See pole võimalik. Mida oli Crystal ometi mõelnud? Oli ju kümneid teisi naisi, kellele ta võinuks oma viljastatud munarakud jätta. Tõenäoliselt sadu. Naisi, kes tulid lastega hästi toime, kes oskasid küpsetada ja käega palavikku katsuda.

      Pia ei suutnud isegi toataimi elus hoida. Ta oli vilets kallistaja. Tema viimane kallim oli kurtnud, et ta laseb alati esimesena lahti. Ilmselt seetõttu, et liiga pikk embus tekitas Pias tunde, et ta on lõksus. See polnud lapsevanema jaoks just parim omadus.

      Kõhus keeras. Mida oli Crystal ometi mõelnud ja miks? Miks tema? Just sellest ei suutnud Pia üle saada. Et sõbratar oli teinud nii jabura otsuse. Seda isegi mainimata.

      Fool’s Gold oli linn, kus kõik tundsid kõiki ja kus saladusi hoida oli raske. Nähtavasti oli Crystalil õnnestunud reeglit rikkuda ja midagi nii olulist enda teada hoida.

      Pia jõudis oma büroohoone juurde. Maja alumisel korrusel olid kauplused: postkaardikiosk, kingipood, kus müüdi imemaitsvat koorekaramelli, ning Morgani raamatuäri. Pia kabinet oli ülemisel korrusel.

      Naine sisenes kõrvaltänavale avanevast lihtsast puituksest ja läks teisele korrusele. Oma kabineti ukse juures märkas ta pikakasvulist meest.

      „Tere,“ ütles Pia. „Vabandust, et ma hiljaks jäin.“

      Mees pöördus.

      Tema selja taga oli aken, nii ei näinud Pia mehe nägu, kuid ta teadis oma hommikust tööplaani ning seda, mis on mehe nimi. Raoul Moreno oli pikka kasvu ja tohutu laiade õlgadega. Hoolimata ebatavaliselt jahedast septembripäevast polnud tal seljas mantlit, vaid ainult V-kaelusega kampsun tumedate teksade peal.

      Tõeline mees, mõtles Pia endalegi ootamatult. Mis klappis hästi. Raoul Moreno oli endine elukutseline jalgpallur, Dallas Cowboysi söötja. Pärast kümmet aastat spordis oli ta tipus olles lahkunud ja avalikkuse silmist kadunud. Eelmisel aastal oli ta ilmunud Fool’s Goldi, et osaleda proffide ja amatööride heategevuslikul golfiturniiril. Põhjustel, mida Pia ei osanud oletada, oli mees linna jäänud.

      Lähemale jõudes märkas Pia suuri tumedaid silmi ja kena nägu. Mehe põsel oli arm – ilmselt oli ta kaitsnud mõnd röövi ohvriks langenud vanadaami. Mehe kohta räägiti, et ta on kena inimene. Pial oli reegel keni inimesi mitte usaldada.

      „Preili O’Brian,“ alustas mees. „Tänan, et nõustusite minuga kohtuma.“

      Pia avas kabineti ukse ja viipas mehe sisse.

      „Palun ütle mulle Pia. Minu „preili O’Briani” aastad on ohtlikult lähedal, aga ma ei ole nendeks veel valmis.“

      Mees oli piisavalt kena välimusega, et tema mõtteid mujale viia. Teises olukorras oleks see ilmselt nii läinudki. Kuid praegu murdis Pia pead hoopis selle üle, kas keemiaravi võis Crystali aju kahjustada. Sõbratar oli alati tundunud nii mõistlik. Tundus, et see oli vaid fassaad.

      Pia osutas külalistetoolile oma kirjutuslaua ees ja riputas mantli ukse kõrvale nagisse.

      Tema kabinet oli väike, kuid funktsionaalne. Suurem ruum oli üsna avar ja enamiku selle ühest seinast võttis enda alla hiigelsuur kalendertahvel. Ruudud olid poolenisti kuivkustutatavad ja poolenisti korktahvlist.

      Ülejäänud seinapinda katsid Fool’s Goldi