Jättes seljataha Eesti. Saima Parbo

Valitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration), IRO ehk Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (International Refugees Organization).

      3 Üks päevik samast ajast on varem ilmunud, Tiina Kirsi koostatud raamatus „Rändlindude pesad. Eestlaste elulood võõrsil“. Eesti Kirjandusmuuseum, 2006.

      1. peatükk

      Eellugu 1930–1944

On olnud huvitav retk tagasi.4

      Kõik oli selgelt meeles –

      nii lillede värv kui ka tapeedi muster.

      Ma järgnesin väikesele tüdrukule otsekui tema kohal hõljudes ja vaatasin,

      mida tema nägi, ning tundsin, mida tema tundis.

      Me olime üks, kuid siiski lahus.

Ma ei saa isegi temast rääkida minavormis – ta oli väike tüdruk5,

      kellest sai mina, kes ma olen praegu 80-aastaselt.

      See ei ole ilustatud lugu, vaid selle tüdruku elusündmuste lihtne kee.

      Mõni empaatiavõimeline võib aga ära tunda tundeid kõige selle taga.

      Väike Saima koos oma vanemate, ema Johanna ja isa Heinrichiga.

      Esimene, mida ta mäletab, on see, kuidas ta seisis köögis ja kiskus tapeedist ribasid. Pabertapeet oli ukse juures seina küljest lahti tulnud ja selle rebenemisel tekkis nii mõnus sahisevalt kärisev heli. Tegevuse katkestas isa hüüatus „Mida see laps teeb?“ – ja juba tuligi ema joostes. Isa ei kutsunud tütart kunagi nimepidi, välja arvatud juhul, kui ta teda kellelegi tutvustas. Ikka ütles ta: „Tule siia, laps!“ või „Kus su raamat on, laps?“ või emale „Kas lapsel on piisavalt soe?“. (Tänapäevani pole talle oma nimi omaks saanud, nagu polekski see osa temast, vaid peaaegu nagu võõra inimese oma.)

      Väike Saima koos emaga.

Isa6 oli oma saatuses pettunud mereväeohvitser. Kuna tal tekkisid juba noorelt maohaavandid, siis ei saanud ta hakata laevakapteniks, sest see oleks tähendanud pikki perioode merel, mida tema seisund poleks võimaldanud. Niisiis ei jäänud tal muud üle, kui hakata juhtima Pakri tuletorni ja meteoroloogia­jaama riigi kõige tihedama liiklusega jäävaba sadama lähedal.7 Isa õpetas ka mereväekooli lõpetanud kadettidele laevasõidusignalisatsiooni – õppeainet, mis hõlmas tol ajal peamiselt Morse koodi ja semafortähestiku tundmist ehk lippudega edastatavate rahvusvaheliste koodide õpetamist. Sellal, kui väikest tüdrukut õpetati lugema ja kirjutama, õppis ta nagu muuseas ära Morse koodi, oskuse „lugeda“ baromeetrit, heliograafi ja pilvi. Isa rõhutas alati: „Cumulonimbus8 tähendab probleeme!“ Nad nägid sageli tormist aetud laevu lahe kaitsvasse varju pagemas. Kümnepallised tormid olid metsikud. Kodumaja akende metallist luugid tuli kinni panna, sest hiiglaslikud lained heitsid 25 meetri kõrgusel pangal seisva hoone peale kivikesi – see kõlas kui rahesadu. Äikesetormid olid jubedad, pilved paistsid rippuvat kõigest meetrite kõrgusel maja kohal ja kõuemürin oli kõrvulukustav. Tüdrukule kinnitati, et neid kaitses kõrge tuletorn, mille tipus oli piksevarras, ja ta veetis palju aega akna juures, vaadates, kuidas tornitipu vardasse löönud välk sähvatusena mööda jämedat metalltraati maa poole jooksis, tekitades tabamisel väikese maa vappumise.

      Tuletornis üleskasvamine oli tõeline õnnistus! Need kevadised metsalilled! Lumi oli veel laikudena maas, kui ilmusid esimesed lumikellukesed. Nende järel tulid naljakatest sibulatest, mis olid kui taskud, välja siniste õitega sillad. Hiljem tulid valgeõielised ülased, lillakad metspriimulad, kollased nurme­nukud ja kahvatulillad kannikesed, kattes maapinna enda väljavalitud alal vaibana. Miski ei ületanud aga maikuus möödumist lilledest, mille taevalik lõhn andis sulle teada, et piibelehed on välja tulnud. Need eelistasid kasvada võsa okste varjus lumivalge vaibana. Ja see lõhn!

      Suve edenedes tulid metsikud hüatsindid, ja esines ka lillade õitega ohakate kobaraid. Suvi tõi kaasa ka marjad – mustikad, jõhvikad, sinikad, põldmarjad – ning see, kes on söönud küpset metsmaasikat, ei unusta selle maitset kunagi! Pihlakamarjad olid veidi hapud ja toomingavõsa oli täis magusaid musti marju, mis tegid keele paksuks, kui sa neid palju sõid.

Tüdruku ema9 oli matemaatika- ja bioloogiaõpetaja põhjarannikul Kaberneeme külas, kui ta kohtus sadamas käinud isaga. Nad abiellusid kuus kuud hiljem ja ema loobus oma tööst, et kolida elama tuletorni. Väike tüdruk sündis abielu kuuendal aastal ja jäigi ainsaks lapseks (varem oli ka veel surnult sündinud poeg, kuid seda peeti saladuses, ja väikesele tüdrukule, kes selleks ajaks oli üle 60, rääkis sellest tema tädi). Tüdruk kasvas üles poiste seltskonnas – tuletorni masinistil olid pojad ja naabrite peredel samuti. Tal tuli pidevalt tõestada, et ta oli võrdne nendega ringi jooksma! Ükski puu polnud ronimiseks liiga kõrge, ükski vahemaa polnud jooksmiseks liiga pikk. Kuna tüdrukul olid kiired jalad, siis polnud võidujooksmine temale mingi mure.

      Kõigile lastele oli aga katsumuseks Suur kivi. Metsaalused olid täis pikitud suuri graniitrahne, mille pinna olid sajandite jooksul langenud sademed siledaks lihvinud. Nad vallutasid kõik need rahnud, välja arvatud selle ühe. Suure kivi küljed olid siledad ja järsud, sellel polnud ühtegi lõhet ega pragu, kuhu varvast toetada või kust kinni haarata. Nad kõik proovisid hoojooksuga rahnu külge mööda üles saada, kuid kellelgi ei õnnestunud rahnu ülaservast kinni hakata, et end üles tõmmata. See aga ei takistanud neid teha uut katset iga kord, kui rahnust mööduti.

      Ühel päeval, kui tüdruk oli üksi, otsustas ta jälle proovida. Ta pani tähele, et rahnu üks külg, mida keegi polnud üles ronimiseks kaalunud, sest see oli kaetud samblaga, oli kergelt ülespoole kaldu. Mitte palju, ainult viis sentimeetrit või nii, kuid see oli üritamist väärt. Esimene katse ebaõnnestus täielikult – oli liiga libe, ja ta saavutas üksnes selle, et sammal tuli kivi küljest lahti. Ta kraapis sammalt maha veel nii palju, kui suutis, üritas siis uuesti ja avastaski end rahnu otsas istumast! Oh, kui keegi ometi tema triumfi näeks! Kuigi tavaliselt jalutasid selle rajal inimesed, ei tulnud nüüd kedagi. Ta hüüdis tähelepanu tõmbamiseks, kuid keegi ei kuulnud. Ta rebis enda pluusilt metallnööbi ja kraapis sellega oma nimetähed kivile, mõistes hästi, et need kuluvad sealt mõne kuuga maha. Ta oli kindel, et keegi tema saavutust ei usu – ja keegi ei uskunudki!

      Ta ei mäleta, et ta oleks kunagi end üksildasena tundnud või et tal olnuks kunagi igav – nii palju oli ju teha! Vesilikest kihav tiik oli üks atraktsioonidest. Oli suur katsumus püüda harilike tähnilis-hallide vesilike seast harva esinevaid kollaseid. Sama raske oli poolde kintsu ulatuvas tiigivees vetikatega kaetud põhjakividel püsti jääda. Viimane ei õnnestunudki iga kord ja ukse­lävel veest tilkuvat last nähes polnud ema just kuigi rõõmus.

      Äpardusi juhtus sageli. Kui isal olid maohaavanditega seotud valuhood, siis ravis ta neid mängult, pakkudes talle supilusikatäie vett. Isa ütles alati, et see aitas, kuigi tüdruk polnud vee ravivõimes niivõrd kindel. Ükskord sobras ta väikeses ravimikapis ja leidis pudelikese kastoorõliga. Rõõmsalt täitis ta lusika PÄRIS ravimiga ja isa neelas selle alla, enne kui taipas, millega oli tegu. Tüdruk pidi ära kuulama pika manitsuse selle kohta, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks isale midagi ohtlikku sisse söötnud – kuigi kõik ohtlikud asjad olid tema eest kõrgele ära pandud ja temale kättesaamatud.

      Või siis teine kord, kui ta libises ja peaaegu puu otsast alla kukkus ning madala oksa külge püksitagumikku pidi rippuma jäi. Seal kõikus ta teovõimetuna – kuni ilmus bussitäis turiste. Oh seda alandust, kui ta naervate inimeste ees puu otsast alla tõsteti!

      Ta sai kõva peapesu ka siis, kui leidis surnud ussi ja pani selle kitsale rajale, mida mööda turistid harilikult kõndisid. Need karjatused tundusid nii naljakad,