Tagasivaated. Toomas Leito

viina, mistõttu vennastumine ülemuste ja kolhoosirahvaga ei tahtnud kuidagi edeneda. Vahetult enne 1949. aasta küüditamist kolis ta perega (kus oli juba viis last) Iisakust Hiiumaale. Seal oli ta tundmatu mees ja küüditamise lainesse ei sattunud. Kuid tasapisi KGB süsteemis info liikus. Isa kutsuti mitu korda ülekuulamisele. Põhiküsimus oli, mida ta tegi Saksa ajal Eestis. Kas fašistidega tegid koostööd? Isa valdas perfektselt kolme kohalikku (eesti, saksa, vene) keelt. Teda kasutati tihti tõlgina. Mis laadi tõlkimised need olid, isa eriti ei rääkinud. Talle anti aeg-ajalt ka püss kätte ja saadeti raudteesildu valvama. Seda tegid kõik piirkonna mehed, kes jaksasid püssi kanda. Pealegi oli ta agronoom, kes oli iga valitsuse ajal hinnas ja „broneeritud“. Süüa tahtsid kõik.

      Kuna midagi erilist ei leitud, siis jäeti isa rahule. Vahest aitas ka see, et tema vend, minu onu Eduard Leito oli mobiliseeritud Punaarmeesse ja tegi Eesti laskurkorpuses kaasa terve sõjakäigu. Pärast sõda töötas onu kogu oma elu ministrite nõukogus aseesimeeste (Edgar Tõnurist, Arnold Rüütel jt) abina ja nõunikuna. Ta oli äärmiselt intelligentne ja tagasihoidlik inimene. Juhtivale tööle keeldus minemast. Ehk olid tal ka kehvad juhtimisvõimed. Küll aga täitis ta „salaülesandeid“, näiteks kirjutas Edgar Tõnuristile kandidaaditöö. Selle eest kinkis ülemus talle kena Tšehhi veiniserviisi. Toona oli suurtel ülemustel teaduslik kraad nagu krahvitiitel või omamoodi kvaliteedimärk.

      Küüditamised jätsid kõigile eestlastele sügava jälje. Seda seostati eelkõige venelaste ja KGB hirmutegudega. Veneviha külvasid küüditamised aastakümneteks, võib-olla ka aastasadadeks. Minu arusaam oli selge: ühegi riigi salateenistusega, seda enam verise KGB-ga, mille nimi oli selleks ajaks küll muudetud, ma koostööd ei tee. Nii oli, nii jäi. Peab tunnistama, et „julged mehed“ mind rohkem ei tülitanud ka.

      Giidid pidid vähemalt kord nädalas läbi astuma hotelli Tallinn „salaruumist“. Seal istus üks erruläinud julgeolekutöötaja ja oli igal giidil oma kaust, kuhu pidi iga rühma või individuaalturisti kohta kirjutama, kas on mingeid tähelepanekuid „erihuvi või -tegevuse“ kohta. Kõik said aru, et see on täiesti jama, sest midagi sinna kirjutada ei olnud. Varsti piisas ühest lausest: midagi erilist ei märganud. Küllap ka julgeolekumehed adusid asja mõttetust.

      Eraldi teema on Viru ärikad ja turistide kingitused. Soome turistid vaatasid tollal meie peale kui vaestele kannatajatele ja nälja äärel virelevatele hõimlastele. Sageli taheti giidile meelehead teha ja midagi kinkida. Kuid tihti oli see alandav toiming: sind kutsuti näiteks bussi taha ja kingiti pruugitud nailonsärk või muud pahna, mis siis oli moes. Või koguti raha avaliku korjanduse teel. Paar korda tuli üle elada seegi häbi, et keegi käis bussis ringi, kogus münte peopessa ja siis ütles giidile: pane käed alla, see raha kuulub sulle. Mida teha? Solvata ei tahtnud, sest kindlasti tuli see vähemalt osaliselt heast südamest. Puistasin mündid vaikselt bussi armatuurlauale ja ütlesin sohvrile, et see on sinu oma. Noore idealistina arvasin, et hõbeseeklite eest oma eestlase uhkust ma maha ei müü. Muidugi tehti ka toredaid kingitusi: šokolaadikarbid Soomest, põhjanaabrite hittkirjanike (Veijo Meri, Väino Linna jt) värsked üllitised jm.

      Valuutaga oli selline asi, et Nõukogude kodanikul ei tohtinud seda olla. Ja kui oligi, siis selle eest osta polnud lihtne. Valuutapood oli olemas, kuid seal käijaid ja ostjaid jälgiti. Giid sinna minna praktiliselt ei saanud, sest siis oleks ta rajalt maha võetud. Muidugi, giidide hulgas liikus mingi hulk valuutat, aga kui palju ja kuidas sellega toimetati, ei oska ma öelda. Omavahel sellest ei räägitud.

      Sõjaväevormis (Meiningen, 1970)

      Väljaspool seadust olid Viru ärikad. See kujunes üldnimetuseks kõigi nende kohta, kes valuuta ja välismaa asjadega äritsesid. Võimud ei osanud nendega midagi peale hakata. Neid püüti kinni, viidi miilitsajaoskonda, võeti asjad ära, vesteldi ja kogu lugu. Väikese äritsemise eest ei pandud neid vangi. Giidi seisukohalt oli vastik situatsioon, kui sina rühma eesotsas räägid ilusast Tallinnast, kuid rühma sabas käib äritsemine. Tahtmatult tekkis nende suhtes negatiivne hoiak. Kui praegu mõni jõukas ärimees räägib uhkusega, kuidas ta Viru ärikast kasvas tõeliseks ärimeheks, siis mina suhtun säärasesse mutatsiooni pehmelt öeldes eelarvamusega, et mitte öelda põlgusega.

      Inturistis möödus omamoodi põnev ja hariv aeg minu elus. Järgmisel, 1970. aastal lõi aga välk sisse.