Mõnikord ma valetan. Alice Feeney

näole naeratuse, enne kui kontorisse astun, meenutan endale, et see on oskus, mis tuleb mul kõige paremini välja; sobituda inimestega enda ümber. Võin olla Sõber Amber või Abikaasa Amber, kuid nüüd on aeg olla „Kohvihommiku“ Amber. Võin mängida kõiki osi, mida elu on mulle ette söötnud, ma valdan kõiki vajalikke võtteid; olen harjutanud väga pikka aega.

      Päike on vaevu tõusnud, ent nagu võis arvata, on väike, valdavalt naissoost seltskond juba kogunenud. Kolm värske näoga produtsenti, kofeiinist ja ambitsioonist energiat täis, istuvad kummargil oma laudade kohal. Raamatuvirnad, vanad käsikirjad ja tühjad kruusid ümberringi, tipivad nad süvenenult klahvistikul, justkui sõltuks sellest nende kasside elu. Kaugemas nurgas näen Madeline’i lambi kuma tema erakabinetis. Võtan laua taga istet ning lülitan arvuti sisse, vastan teiste saadetud soojadele naeratustele. Inimesed pole peeglid, nad ei näe sind nii, nagu sa ise end näed.

      Sel aastal on Madeline’il olnud kolm isiklikku assistenti. Keegi ei püsi kuigi kaua, enne kui ta neist vabaneb. Mul pole tarvis erakabinetti ja ma ei vaja isiklikku assistenti, mulle meeldib istuda siin koos kõigi teistega. Koht minu kõrval on tühi. Ootamatult pole Jo’d ikka veel kohal ning ma muretsen, kas midagi on lahti. Heidan pilgu vabale kohvile, mis kipub jahtuma, siis veenan end viima selle Madeline’i kabinetti. Nimetan seda rahupakkumiseks.

      Seisatan avatud uksel nagu vampiir, kes ootab kutset siseneda. Tema kabinet on naeruväärselt väike, sõna otseses mõttes nagu suuremat sorti seinakapp, sest ta keeldub ülejäänud meeskonnaga koos istumast. Raamitud fotod Madeline’ist koos kuulsustega täidavad tihedalt iga viimast kui tolli libaseinal ning laua vastas seisab väike auhinnariiul. Ta ei tõsta pilku. Ma vaatlen tema inetuid lühikesi juukseid. Tumedate traatide all annavad endast märku hallid juured. Tema lõualotid puhkavad üksteise otsas, sellal kui ülejäänud osa rullis kerest varjub õnneks tumedate kottis riiete alla. Laualamp särab vastu klavia­tuurilt, mille kohal hõljuvad Madeline’i sõrmustatud käed. Tean, et ta näeb mind.

      „Mõtlesin, et vahest kuluks teile ära,“ ütlen ma, pettunud sõnade lihtsusest, arvestades aega, mis mul nende leidmiseks läks.

      „Pane lauale,“ vastab ta silmi ekraanilt tõstmata.

      Oled teretulnud.

      Pisike puhur undab nurgas ning kõrbelõhnaline soojus keerdub mu jalge ümber ülespoole, hoiab mind paigal. Leian end jõllitamas sünnimärki tema põsel. Mõnikord mu silmad teevad nii: keskenduvad inimeste vigadele, unustavad, et nood võivad näha mind märkamas asju, mida nad minult pigem ei ootaks.

      „Oli teil tore nädalavahetus?“ võtan ma riski.

      „Ma pole veel valmis inimestega suhtlema,“ ütleb ta. Jätan ta rahule.

      Tagasi oma laua juures, sirvin läbi virna posti, mis on reedest saati laekunud: paar võika välimusega romaani, mida ma iial ei loe, mõni fännikiri ning kutse heategevusgalale, mis köidab tähelepanu. Rüüpan kohvi ja unistan, mida ma võiksin kanda ja keda kaasa võtta, kui läheksin. Peaksin tegema rohkem heategevustööd, tõepoolest, lihtsalt näib, et ei leia selleks kunagi aega. Madeline on Lapse Kriisiabi esindusnägu, nagu ka „Kohvi­hommiku“ hääl. Olen alati leidnud, et tema tihe side riigi suurima lastele suunatud heategevusega on pisut kummaline, arvestades tõsiasja, et ta vihkab lapsi ja et tal endal pole kunagi ühtki olnud. Ta pole isegi abielus olnud. Ta elab täiesti üksi, olemata iial üksildane.

      Post viimaks sorteeritud, loen läbi infominutite märkmed tänahommikuse programmi kohta, sest alati on kasulik omada enne saadet veidi taustainfot. Ma ei suuda leida oma punast pastakat, nii suundun kirjatarvete kapi juurde.

      Seda on värskelt täiendatud.

      Heidan pilgu üle õla ja kohe tagasi korralikult virnastatud varudele. Kraban peoga märkmepaberit, siis kahman mõne punase pastaka ning topin taskusse. Võtan neid veel, kuni kõik on otsas ja karp tühi. Jätan teised värvid puutumata. Keegi ei tõsta pead, kui kõnnin tagasi oma laua juurde, nad ei näe, kuidas tühjendan taskud sahtlisse ja keeran selle lukku.

      Just siis, kui hakkan muretsema, et mu ainus sõber siin ei ilmugi täna välja, jalutab Jo sisse ning naeratab mulle. Ta on riides nagu ikka, sinised denimi teksased ja valge topp, justkui ei suudaks ta üheksakümnendatest edasi liikuda. Saabastel, mida ta oma jutu järgi vihkab, on kontsad ära tallatud ja tema blondid kiharad on vihmast märjad. Ta võtab sisse koha minu oma kõrval, ülejäänud produtsentide vastas.

      „Vabandust, et hilinesin,“ sosistab ta. Mitte keegi peale minu ei märkagi.

      Viimasena saabub Matthew, programmi toimetaja. Selles pole midagi iseäralikku. Tema kitsad puuvillased püksid on õmblustest pingul, madal talje jätab ruumi paisunud pihale. Püksid on mehe pikkade jalgade jaoks pisut liiga lühikesed, paljastades värvikad sokid pruunide läikivate kingade kohal. Ta suundub joonelt oma korras laua juurde akna all, ilma et kedagi tervitaks. Miks juhib mees naiste meeskonda, kes toodab saadet naistele, käib üle minu mõistuse. Aga teisest küljest, Matthew riskis ja andis mulle selle töö, kui mu eelkäija äkitselt lahkus, nii et peaksin olema tänulik.

      „Matthew, kas saad tulla minu kabinetti, nüüd kus sa kohal oled?“ hõikab Madeline üle toa.

      „Ja ta arvas, et tema hommik ei saa enam hullemaks minna,“ sosistab Jo. „Kas pärast tööd ikka joome ühe klaasikese?“

      Ma noogutan, tunnen kergendust, et ta ei kavatse kohe pärast saadet jälle kaduda.

      Jälgime, kuidas Matthew kahmab oma märkmed ja kiirustab Madeline’i kabinetti, tema toretsev mantel jätkuvalt külgedel lehvimas, nagu sooviks see, et saaks lennata. Mõni aeg hiljem tormab mees välja, näost punane ja ähmi täis.

      „Lähme parem stuudiosse,“ ütleb Jo, katkestades mu mõtted. See näib olevat hea plaan, seda enam, et oleme kümne minuti pärast eetris.

      „Vaatan, kas Tema Majesteet on valmis,“ vastan, ise rahul, kui näen, et suutsin panna Jo naeratama. Taban Matthew’ pilgu, kui ta kõrges kaares kulmu minu poole tõstab. Ma poleks tohtinud seda valjusti välja öelda.

      Kuna kell peagi kukub, liiguvad kõik oma kohtadele. Meie Madeline’iga suundume stuudiosse, võtame taas sisse harjumus­pärase positsiooni pimendatud kesklaval. Meid jälgitakse läbi päratu suure klaasakna turvalisest galeriist nagu kaht väga erinevat looma, kes on eksikombel pistetud ühte ja samasse suletud ruumi. Jo koos ülejäänud produtsentidega istub galeriis. Ruum on kirev ja kärarikas, miljoni eri värvi nupu ja nupukesega, mis näivad tohutult keerukad selle kõrval, kui lihtsat asja me tegelikult ajame; me vestleme inimestega ning teeme näo, nagu naudiksime seda. Stuudios on, vastupidi, hämar ja ebamugavalt vaikne. Siin on ainult laud, mõni tool ja paar mikrofoni. Madeline ja mina istume varjus ning ignoreerime vaikselt teineteist, ootame, kuni süttib punane tuli ja me oleme eetris, et alustada saatega.

      „Tere hommikust ja tere tulemast esmaspäevasele „Kohvihommikule“, mina olen Madeline Frost. Tänase saate teises pooles liitub meiega enim müüdud autor E. B. Knight, kuid enne veel arutleme peretoitjaist naiste arvu kasvu üle ning tänaseid sissehelistajaid kutsume üles võtma ühendust kujuteldava sõbra teemadel. Kas teil lapsena oli mõni selline? Vahest on veel praegugi ...“

      Tema tuttav eetrihääl rahustab mind ning ma lülitun autopiloodile, ootan oma järge, et midagi öelda. Huvitav, kas Paul on juba ärganud. Viimasel ajal ei tunne teda enam ära; ta on õhtuti oma kirjakuuris kaua üleval, tuleb magama alles enne seda, kui mina ärkan, või üldse mitte. Talle meeldib kutsuda kuuri onniks. Mulle meeldib nimetada asju õige nimega.

      Me veetsime kord õhtu E. B. Knightiga, kui ilmus Pauli esimene romaan. See juhtus nüüd juba üle viie aasta tagasi, varsti pärast seda, kui me esmakordselt kohtusime. Mina olin tollal telereporter. Kohalikes uudistes, ei midagi erilist. Kuid iseenda nägemine ekraanil sunnib tõesti välimuse nimel vaeva nägema, erinevalt raadiost. Olin siis sale, ei osanud kokata; enne Pauli polnud kedagi, kellele süüa teha, ja enda pärast pingutasin harva. Pealegi olin tööga liiga hõivatud. Tegin peamiselt lugusid asfaldiaukudest või plekivargustest kirikukatustelt, kuid ühel päeval otsustas sekkuda õnnelik juhus. Meie kultuurielu reporter