Mõnikord ma valetan. Alice Feeney

on>

      Alice Feeney

      Mõnikord ma valetan

      Inglise keelest tõlkinud Kristi Küla

      Originaal:

      Alice Feeney

      Sometimes I Lie

      HQ

      An imprint of HarperCollinsPublishers Ltd.

      Toimetanud Marju Lina

      Kaane kujundanud Piia Stranberg

      Copyright © Alice Feeney 2017

      Autoriõigus tõlkele: Kristi Küla ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      Kõik õigused kaitstud

      ISBN 978-9949-683-70-3

      ISBN 978-9949-683-71-0 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      Minu Danielile. Ja temale.

      Minu nimi on Amber Reynolds. On kolm asja, mida peaksite minu kohta teadma:

      1. Ma olen koomas.

      2. Minu abikaasa ei armasta mind enam.

      3. Mõnikord ma valetan.

      Nüüd

      Teine jõulupüha, detsember 2016

      Olen alati nautinud vabalangemist magamise ja unest virgumise vahel. Noid väheseid poolteadvusetuid sekundeid, enne kui avad silmad, kui tabad end uskumas, et uni võib olla sama hästi ka tõelus. Hetk lõputut õndsust või valu, kuni meeled taas käivituvad ja annavad sulle teada, kes ja kus ja milleks sa oled. Sest nüüd, veel viivu võrra kauem, mõnulen tervistavas meelepettes, mis lubab mul mõelda, et võin olla kes tahes, et võin olla kus tahes, et võin olla armastatud.

      Tajun laugude taga valgust ning tähelepanu koondub plaatinast võrule sõrmes, mis tundub raskem kui tavaliselt, see justkui rõhuks mind. Üle minu on tõmmatud lina, mis lõhnab harjumatult, ning ma kaalun võimalust, et viibin hotellis. Vähimgi mälestus sellest, mida olin unes näinud, hajub. Püüan püsida pinnal, üritan olla keegi ja kusagil, kus ma pole, ent ei suuda. Olen ikka vaid mina ise ning olen siin, kus ma juba tean, et ei soovi olla. Luud-liikmed valutavad ja ma olen nii väsinud, et ei taha isegi silmi avada – kuni meenub, et ma ei saagi seda teha.

      Mind läbib paanika justkui jääkülm judin. Kordan neid kolme asja peas, klammerdun kõvasti nende külge, nagu võiksid need mind päästa, kuid olen teadlik, et osa loost on puudu, et viimased lehed on välja rebitud. Kui mälestused on nii täielikud kui võimalik, peidan neid peas, kuni nad on küllalt vagurad, et lasta mul mõelda, tunda, püüda kõiges selgust luua. Üks mälestus keeldub kuuletumast, trügib vägisi esile, aga ma ei taha seda uskuda.

      Mingi masina heli murrab mu teadvusse, viib viimase kui lootusekillu ega jäta järele midagi peale soovimatu teadmise, et leban haiglas. Selle paiga steriliseeritud lehk ajab oksele. Ma vihkan haiglaid. Need on sinna ekslema jäänud surma ja kahetsuse kantsid, kohad, mida ma iial ei külastaks või kus veel vähem pikemalt viibiks.

      Enne olid siin inimesed, võõrad, nüüd mulle meenub. Nad kasutasid sõna, mida ma eelistasin mitte kuulda. Mulle meenub suur sebimine, kõrgendatud hääled ja hirm, mitte ainult minu oma. Pingutan, et veel enam välja kaevata, kuid vaim veab alt. On juhtunud midagi väga halba, aga ma ei suuda meenutada, mis ja millal.

      Miks pole teda siin?

      Võib olla ohtlik esitada küsimus, kui sa vastust juba tead.

      Ta ei armasta mind.

      Panen selle mõtte tallele.

      Kuulen ukse avanemist. Sammud, siis taastub vaikus, ent see on rikutud, mitte puhas. Haistan liisunud sigaretisuitsu, kuulen pastaka krabinat paberil minust paremal. Keegi köhatab minust vasakul ning ma tõden, et neid on kaks. Võõraid öös. Tunnen, et mul on külmem kui varem ja et olen hirmutavalt väike. Ma pole iial tundnud nii suurt õudu kui see, mis mind nüüd valdab.

      Soovin, et keegi midagi ütleks.

      „Kes ta on?“ küsib naisehääl.

      „Pole aimugi. Vaeseke, on alles kaos,“ vastab teine naine.

      Soovin, et nad poleks midagi öelnud. Ma hakkan karjuma:

      Minu nimi on Amber Reynolds! Ma olen raadiohääl! Kuidas te ei tea, kes ma olen?

      Hüüan neidsamu lauseid ikka ja uuesti, aga nad eiravad mind, sest väliselt ma vaikin. Väliselt olen ma eikeegi ja mul pole nime.

      Tahan end näha, nagu nemad on mind näinud. Tahan tõusta istuli, sirutada käe ning neid puudutada. Tahan jälle midagi tunda. Ükskõik mida. Ükskõik keda. Tahan esitada tuhat küsimust. Arvan, et tahan teada vastuseid. Nad kasutasid taas toda sõna, sedasama, mida ma ei taha kuulda.

      Naised lahkuvad, sulgevad enda järel ukse, aga sõna jääb maha, nii et olen nüüd ühes sellega üksi ning mul pole enam võimalik seda eirata. Ma ei saa avada silmi. Ma ei saa liigutada. Ma ei saa rääkida. See sõna kerkib mullina pinnale, lõhkeb pauguga ja ma tean, et see on tõsi ...

      Kooma.

      Siis

      Üks nädal varem – esmaspäev, 19. detsember 2016

      Laskun varahommikuses pimeduses kikivarvul alumisele korrusele, ettevaatlikult, et meest mitte äratada. Kõik on nii, nagu olema peab, ometi on mul tunne, et midagi on puudu. Tõmban kaitseks külma eest raske talvemantli selga ja lähen läbi maja kööki, et alustada tavapärast rutiini. Hakkan tagauksest pihta ja liigutan korduvalt linki, kuni olen kindel, et uks on lukus.

      Üles, alla. Üles, alla. Üles, alla.

      Järgmiseks jään suure gaasipliidi ette seisma, käed küünarnukist kõverdatud, nagu asuksin juhtima muljet avaldavat pliidiraudade orkestrit. Sõrmed moodustavad harjunud kuju; keskmine ja nimetissõrm leiavad mõlema käe pöidla. Pomisen vaikselt omaette, kuni kontrollin visuaalselt, kas kõik nupud ja nupukesed on välja lülitatud. Teen täieliku ülevaatuse kolm korda, sõrmeküüned klõpsuvad kokku, loovad morsetähti, mida ainult mina ise oskan lahti mõtestada. Viimaks rahul, et kõik on korras ja kombes, asutan köögist lahkuma, viivitan veel uksel, kaalun, kas täna on see päev, mil peaksin pöörama ringi ja kogu rutiini uuesti läbi tegema. Ei ole.

      Hiilin üle naksuvate põrandalaudade esikusse, võtan koti ja kontrollin selle sisu. Telefon. Rahakott. Võtmed. Panen koti kinni, teen lahti, kontrollin uuesti üle. Telefon. Rahakott. Võtmed. Kolmandat korda kontrollin teel välisukse juurde. Seisatan viivuks ja ehmun, nähes naist, kes mulle peeglist vastu vahib. Mul on nägu, mis võis kunagi olla kaunis, kuid mida nüüd on raske ära tunda. Segu hele-tumedast paletist. Pikad mustad ripsmed raamivad rohelisi silmi, mille kohal on paksud pruunid kulmud ning all nukrad varjud. Nahk põsesarnadel on pingul nagu kahvatu lõuend. Juuksed on nii pruunid, et näivad peaaegu mustad, laisad sirged salgud ideevaegusest lihtsalt õlgadel puhkamas. Tõmban sõrmedega korraks läbi juuste, enne kui need hobusesabaks kokku kraabin, takistan neid näole langemast juuksekummiga randme ümbert. Huuled paotuvad, nagu tahaksin midagi öelda, kuid suust vallandub vaid ohe. Vastu vaatab raadionägu.

      Meenub aeg, ning ma tuletan endale meelde, et rong minu järel ei oota. Ma pole jätnud hüvasti, ent ei usu, et see midagi loeb. Kustutan tule ja lahkun majast, kontrollin kolm korda üle, kas välisuks on lukus, enne kui mööda kuuvalget aiateed edasi rühin.

      On veel vara, aga ma jään hiljaks. Madeline on nüüdseks juba kontoris, kõik ajalehed peagi loetud, iga väärt lugu välja rebitud. Produtsendid kammivad leheribasid läbi, kuni kärgatab käsk hankida talle hommikuseks saateks parimad ­intervjuud. Taksod on teel, et võtta peale ja tuua kohale ülearu erutatud ning napi ettevalmistusega saatekülalisi. Iga hommik on erinev, ent ometi on neist saanud täielik rutiin. Sellest on möödas kuus kuud, kui ühinesin „Kohvihommiku“ meeskonnaga,