Salauks. Йорн Лиер Хорст

harva nii hästi märki tabanud kui selle juhtumi puhul,“ jätkas Christine Thiis. „Võiks arvata, et kui on olemas liikluskaamerad, teemaksupunktid, taksomeeter ja sõiduarvuti, on võimalik kuidagi teada saada, kuhu see auto jäi, aga meil ei ole ju midagi.“

      Wisting noogutas. Talle tundusid Hummeli juhtumile kulutatud päevad sisutud. Nad olid koostanud tiheda ajajoone viimase kahekümne nelja tunni kohta enne mehe kadumist, aga seal ei viidanud mitte miski tema võimalikule asukohale. Paralleelselt olid nad püüdnud aru saada, mis inimene Jens Hummel oli. Temast kujunes kompleksne pilt. Ta oli 34-aastane ja elas üksi. Oli teinud mitmesuguseid juhutöid, kuni sai 25-aastaseks ja hakkas taksot sõitma. Viie aasta eest oli ta saanud taksoettevõtja litsentsi ja oma auto. Peaaegu kümme aastat rooli taga oli andnud talle laia tutvuskonna, kuhu kuulusid väga erinevad inimesed. Nad olid enamikuga vestelnud, aga keegi ei osanud midagi niisugust öelda, mis oleks võinud juhtunule valgust heita.

      Kadumisjuhtumid on alati rasked, mitte ainult sellepärast, et sündmuskohta ei ole, vaid ka sellepärast, et haralist eeluurimist on raske ühte koondada.

      Nad istusid kohvitasside taga ja arutasid mõnda huvitavamat teooriat. Üks oli selline, et mehe kadumise põhjuseks on narko­maffia arveteõiendamine. Räägiti, et Hummel oli tegutsenud kohaliku kullerina ja vedanud oma taksoga uimasteid. Mingil ajal olevat ta sõidutanud ka prostituute, ja kuigi antud info leidis enam-vähem kinnitust, ei aidanud see neid edasi.

      Wisting vaatas kella. Ta pidi minema hakkama.

      Autos libises jutt teistele teemadele. Suvele ja puhkuseplaanidele.

      „Mina ei sõida kuhugi,“ teatas Christine Thiis. „Aga sina?“

      „Ma lubasin Linele, et aitan tal remonti teha. Ta väidab, et ma oskan hästi tapeeti panna.“

      Christine Thiis naeratas mõtlikul ilmel.

      „Mu lapsed on neli nädalat oma isa pool, imelik on nii kaua üksi olla.“

      Wisting juhtis auto Christine Thiisi maja ees kõnnitee äärde.

      „Aitäh, et sa mu koju tõid. Ja palun veel kord vabandust, et ma öösel koju ei läinud.“

      „Sellest pole midagi,“ kinnitas Wisting.

      „Helista mulle,“ palus naine ja asetas käe tema käsivarrele.

      Wisting vaatas talle otsa. Naine pilgutas mõlemat silma, enne kui käe ära tõmbas.

      „Tähendab, kui nüüd midagi selgub. Kui sa saad teada, mis Jens Hummeliga juhtus.“

      3

      Ilm oli soe. Lämbe ja tuulevaikne. Wisting leidis laevasilla lähedal vaba parkimiskoha ja astus autost välja. Silla serval seisid kaks poisikest, õngeridvad käes. Nende kohal tiirutasid loiult kajakad.

      Tänavatel oli ebatavaliselt palju rahvast. Wisting noogutas aeg-ajalt vastutulevatele tuttavatele.

      Kuldse Rahu ees oli enamik väikesi laudu juba hõivatud. Wisting lükkas ukse lahti, astus sisse ja jäi korraks seisma, kuni silmad napi valgusega harjusid.

      Suzanne istus saali tagumises otsas ja lehvitas talle. Tal oli seljas valge suvekleit ja tema mustad juuksed olid hobusesabas.

      Wisting noogutas ja läks tema laua juurde. Suzanne tõusis püsti ja kallistas teda. Naise silmade ümber tekkisid kortsud, kui ta naeratas.

      „Kas soovid midagi?“ küsis Suzanne, heites pilgu leti poole. „Kohvi?“

      Wisting tundis, et pea on raske.

      „Võtaksin ühe Farrise,“ ütles ta köhatades.

      Suzanne kadus leti taha ning tõi mineraalveepudeli ja jää­kuubikutega klaasi.

      „Ma ei osanud kellegi teise poole pöörduda,“ ütles ta ja istus.

      Wisting valas klaasi täis.

      „Sa ütlesid, et asi puudutab Jens Hummelit.“

      „Ma ei tea, kas see on oluline,“ noogutas naine, „aga mõnel viimasel õhtul on siin käinud üks mees. Ta istub baarileti ääres, loeb lehti ega räägi suurt midagi, aga ma olen aru saanud, et ta on mõnda aega välismaal olnud ja hiljuti siia tagasi tulnud.“

      Suzanne nihutas nende vahel laual lebavat adressaadita ümbrikut ja jätkas siis: „Möödunud nädalal ütlesid sa ajalehele, et te jätate Hummeli juhtumi uurimise pooleli.“

      „Jätame ootele,“ parandas Wisting.

      „Mis seal vahet on?“

      Wisting kehitas õlgu.

      „Igatahes,“ jätkas Suzanne, „oli seal juhtumi kokkuvõtte juures Jens Hummeli takso pilt.“

      Wisting noogutas. Järjekordne meeldetuletus, et meediastrateegia oli natuke viltu läinud.

      „See oli vaikne õhtu. Ma panin tähele, et mees muutus seda lugedes imelikuks.“

      „Mismoodi?“

      Suzanne tasandas häält, kuigi ümbruses polnud kedagi, kes oleks võinud teda kuulda:

      „Ta läks kuidagi rahutuks,“ seletas ta. „Tõstis pilgu ajalehelt ja vaatas ringi, enne kui edasi luges. Pärast tõusis püsti, läks välja, seisis natuke aega maja ees ning tuli siis tagasi ja luges artikli veel kord läbi.“

      Wisting jõi oma klaasist.

      „Ma läksin tema juurde tühje klaase ära võtma,“ jätkas Suzanne. „Siis ütles ta midagi imelikku.“

      „Mida?“

      „Kõigepealt kommenteerisin ma seda artiklit, mida ta luges. Ütlesin, et isevärki lugu või midagi niisugust. Siis vaatas ta mulle otsa ja ütles, et see seisab küünis.“

      „See seisab küünis?“ kordas Wisting.

      Suzanne noogutas.

      „Ma ei jõudnud küsida. Ühel päeval oli see lihtsalt seal, ütles ta ja näitas näpuga ajalehe taksopildile. Siis pani ta ajalehe kokku, võttis selle kaasa ja läks minema.“

      „Mis küünist ta rääkis?“ küsis Wisting, lootmata vastust saada.

      „Ma ei tea midagi rohkemat, kui ma praegu rääkisin, aga hiljem olen selle peale palju mõelnud ja ma ei saanud muidu, kui pidin sulle helistama. See mees teab midagi.“

      Wisting heitis pilgu teiste külastajate poole.

      „Kas ta on pärast seda siin käinud?“

      Suzanne raputas pead.

      „Kas ta oli siin kellegagi koos?“ päris Wisting edasi, püüdes leida midagi, mis ütleks, kes see mees oli.

      „Ei, ma küsisin teiste käest, aga keegi ei tea, kes ta on.“

      Wisting esitas veel hulga küsimusi: kuidas mees välja nägi, mis tal seljas oli, millist murret ta rääkis või kas tal oli muid eri­tunnuseid.

      Suzanne puudutas jälle laual lebavat ümbrikut, avas selle ja võttis välja paberilehe.

      „Ta maksis tol õhtul pangakaardiga,“ ütles ta ja pani lehe ümbrikusse tagasi. „Ma vaatasin kassatšekke ja leidsin tema makse üles. Võib-olla saate tehingunumbri järgi välja uurida, kes ta on.“

      Wisting naeratas ja võttis ümbriku vastu. Selle sisu võis tähendada läbimurret Hummeli asjas. Uurijate seas ringlesid mitme­sugused teooriad selle kohta, kuhu auto jääda võis . Mõni arvas, et Jens Hummel oli omal tahtel linnast välja sõitnud, teised arvasid, et auto on kusagil teeäärses kuristikus – kas õnnetuse tagajärjel kukkunud või lükatud. Wisting kuulus nende leeri, kes arvasid, et auto peideti mõnda garaaži või muusse sellisesse kohta pärast Jens Hummeli kuriteo ohvriks langemist.

      Politseipatrullid olid kõik piirkonna kõrvalised teed läbi sõitnud. Helikopter oli otsinud üha suuremalt