Arm. Auður Ava Ólafsdóttir

      Originaal:

      Auður Ava Ólafsdóttir

      Ör

      Benedikt

      Reykjavík 2016

      Toimetanud Mari Tuuling

      Kaane kujundanud Ande Kaalep

      Tagakaane foto: Saga Sig

      Raamatu tõlkimist on toetanud Islandi Kirjanduse Keskus

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Copyright © Auður Ava Ólafsdóttir, 2016

      Published by arrangement with Éditions Zulma, Paris

      Autoriõigus tõlkele: Kadri Sikk ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9916-12-021-7 (köites)

      ISBN 978-9916-12-022-4 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Pühendatud kõigile tundmatutele ohvritele: meditsiiniõdedele, õpetajatele, baarmenitele, luuletajatele, koolilastele, raamatukoguhoidjatele, elektrikutele. Ja sulle, J.

      Armide moodustumine on loomulik osa bioloogilisest protsessist, mis toimub naha ja teiste traumeeritud keha­kudedega pärast õnnetust, haiguseid või operatsioone. Kuna keha ei suuda kahjustatud kudesid täpselt taastada, erinevad uute kudede pind ja omadused ümbritsevast kahjustamata nahast.

      „Naba on meil keskkohal justkui maailma kese. See on arm, mil pole enam mingit rolli.”

      (Bland.is)

      „Keha on avatud väli, tormijooksude tallermaa.”

      Julia Kristeva

I. IHU II. ARM

      31. mai

      Ma tean, et olen alasti naeruväärne, ei tee sest siiski numbrit ja võtan riided seljast, kõigepealt püksid ja sokid, siis nööbin lahti särgi, paljastades vasaku rinna kahvatul ihul kriitvalge vesiroosi, pika nagu noatera, varjamas verist valgutompu, mis pumpab ööpäevas kaheksa tuhat liitrit verd, lõpuks võtan jalast aluspüksid – kõik just selles järje­korras. Mul ei lähe kaua. Siis seisan keset parkett­põrandat naise ees ihualasti, nii nagu jumal mind lõi, ühtekokku nelikümmend üheksa aastat ja neli päeva, mitte et ma praegu jumalale mõtleksin. Meid lahutab veel kolm parketilauda, tahutud ümbritsevast metsast pärit massiivsetest sekvoiadest, mille all lokkavad maamiinid; iga laud kolmkümmend sentimeetrit paks ja nende vahel praod, ja ma sirutan käe, koban tema suunas nagu pime mees, kes püüab pilti kokku panna. Kõigepealt taban ihu pealispinda, nahka, kuu maalib läbi kardinapilude ta seljale triibud. Ta astub mulle sammu lähemale, põrandalauad nagisevad jalge all, kui liigun tema poole. Ta sirutab samuti käe välja, sobitab pihu vastu pihku, elujooned kohtuvad ja samal hetkel tunnen kaelasoontes voogavat paisumist ning põlvedes ja käsivartes pulseerimist, vere voolamist elundite vahel. Hotell Silence’i numbritoa 11 vooditagust seina katab lehemustriline tapeet ja ma mõtlen, et homme lihvin ja lakin põranda ära.

      I. IHU

      Nahk on keha suurim organ. Täiskasvanud inimese nahapind on umbes kaks ruutmeetrit ja kaalub ligikaudu viis kilo. Paljude teiste elusolendite puhul räägitakse ka karvkattest või kasukast, inimeste puhul aga ihust. On arvatud, et ihu tuleneb sõnast iha.