Poolpäris. Margaret Kalm

>

      Toimetanud Reet Trummal

      Pildid joonistanud Katarina Lipson

      Kujundanud Anu Ristmets

      Autoriõigus: Margaret Kalm ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      ISBN 978-9949-683-33-8

      ISBN 978-9949-683-34-5 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Saabumine

      Ühe rongi teise vaguni kolmanda rea aknapoolsel istmel istus pealtnäha täiesti tavaline naine. Ta hingas, kohendas tumedaid lainelisi juukseid ning pilgutas aeg-ajalt oma helerohelisi silmi. Kuid ometi oli selles naises midagi teistsugust, midagi tuima, midagi külma ja kirjeldamatut.

      Käis vile. Rong jõudis viimasesse peatusesse ning naine astus järsult maha. Ta oli väga ilus, sale ja kõrget kasvu. Tema pikk mantel lehvis sügistuules. Naine kõndis väsimatult mitu kilomeetrit, kuni jõudis kodukülla. Juba paistis väike punase katusega majake. See oli tema lapsepõlvekodu. Ta seisatas veel hetke, et maja silmitseda, justkui kontrollimaks, et see ikka on tema kodu. Naine sammus enesekindlalt ukseni ja koputas jõuliselt. Vaikus. Ta koputas uuesti. Üks vana mees tuli uksele vastu ja kallistas saabujat.

      „Claire, kus sa küll terve selle aja oled olnud?“ küsis mees.

      See oli Claire’i isa Rudolf. Annabel, Claire’i ema, jooksis samuti rõõmsalt lävele: „Tütar, sinuga on kõik korras, sa oled terve! Kuhu sa küll tookord kadusid?!“

      Claire oli aasta tagasi teadmata kaduma läinud. Keegi polnud teda vahepeal kohanud ega temast midagi kuulnud. Annabelile tikkusid nüüd rõõmupisarad silma. Ta oli kartnud, et tema tütar on röövitud ning praeguseks ilmselt juba surnud, kuid nagu näha, oli Annabel õnneks eksinud.

      Kõik kolm liikusid elutoa poole. Claire’i ema hakkas rahustuseks melissiteed keetma. „Andesta, ema, aga ma ei joo,“ märkis Claire.

      Annabel turtsatas lõbusalt: „Kullake, see on kõigest melissi­­tee. Sulle on see alati maitsenud.“

      Claire’i näoilme ei muutunud, kuid ta käratas: „Ma ütlesin, et ma ei joo mitte midagi!“

      Annabel pillas ehmatusest savitassi, milles oli keev vesi, põrandale kildudeks. Tütar ei vabandanud ega pööranud tassile mingit tähelepanu. Ta keeras end tagasi isa poole ja jäi uuesti liikumatult istuma.

      „Pole midagi, Claire, see oli minu süü,“ sõnas Annabel kurvalt, „pealegi ‒ killud toovad õnne!“

      Rudolf püüdis juttu mujale suunata ning uuris Claire’ilt, kus too olnud oli. Claire’i ilmetu pilk suundus maha põrandaliistule ja jäi sinna pidama. „Ma ei mäleta,“ vastas ta isa küsimusele. Seejärel tõusis ta rahulikult püsti ja kõndis vannitoa poole. Rudolf ja Annabel jäid kahekesi teed jooma.

      Sünge vaikus kestis ainult mõne viivu, siis hakkasid nad tütrest rääkima.

      „Claire pole enam endine,“ lausus Annabel. „Kuidas on võimalik, et ta ei mäleta, mis temaga juhtus?“

      „Füüsiliselt paistab ta terve olevat, kuid võib-olla oli tal mälukaotus … Me peaksime ta laskma arstil üle vaadata.“

      „Aga kuidas ta sel juhul kodu ja vanemaid mäletab?“ mõtiskles Annabel.

      Samal ajal kui naise vanemad elutoas juhtunu üle arutlesid, oli Claire üksi vannitoas. Ta toetas käed peeglilaua äärele ja vaatas peegelpildile sügavalt silma: „Ei mäleta midagi.“

      Ema tuli ukse taha kontrollima, kas tütar tunneb end hästi, ning hoiatas teda märja põranda eest, kuna Annabel oli enne Claire’i saabumist põrandat pesnud ja see polnud veel jõudnud kuivada.

      „Ma tunnen end hästi, ema. Olen märja põrandaga ettevaatlik,“ vastas tütar.

      Masinliku liigutusega tõstis Claire käed laualt. Ta pööras end ümber, et vannitoast lahkuda. Tema jalad siiski libedusega ei arvestanud ja ta kukkus seljaga vastu peeglilaua äärt. Annabel kuulis seda ja ehmus.

      „Claire, on sinuga kõik korras?“ küsis ta. Vastust ei tulnud. Nüüd hüüdis Annabel Rudolfit. Claire’i isa jooksis kohale. Nad püüdsid veel paar korda Claire’iga vestlust alustada, kuid neile vastati vaikusega.

      „Usun, et ta libises,“ arvas Annabel, „ma ei kavatse teda uuesti kaotada. Rudolf, löö uks maha!“

      Rudolf oli küll vana, kuid temas oli veel piisavalt ihurammu. Pärast paari katset õnnestuski tal uks hingedelt maha lüüa. Vanemad kohkusid, kui nägid tütart pikali maas.

      Claire lebas liikumatult vannitoapõrandal, silmad pärani lahti. Tundus, et temaga on kõik korras, see oli olnud vaid süütu libisemine. Rudolf aitas Claire’i põrandalt püsti.

      „Kuidas sa ennast tunned, tütar?“ küsis Annabel Claire’i näolt juuksesalke eemale lükates.

      „Hästi, ema,“ kuulis Annabel vastuseks, „aga sina?“

      Rudolf keeras tütre ärritunult enda poole: „Claire, me emaga oleme sinu pärast mures! Mis sinuga tehtud on? Me teame, et sa ei läinud tookord mitte mingisugusesse maalilaagrisse, nagu sa meile kirjutasid. Järelikult sind rööviti või sunniti kodunt põgenema, vaevalt et sa seda vaba­tahtlikult teinud oleksid. Kes on su röövi taga? Kas see üldse oli rööv?“

      Annabel lisas: „Politsei alustas menetlust kohe, kui asi meile kahtlaseks muutus, kuid sinu asukohta polnud võimalik tuvastada. See kadumine oli väga hoolikalt kavandatud.“

      „Claire, sa olid aasta aega teadmata kadunud. Me emaga palume, et sa meile kõik rahulikult ära räägiksid … Oota veidi,“ märkis Rudolf murelikult, „miks sul nii palju arme näol on?“

      Annabel uuris nüüd samuti tähelepanelikult tütre nägu: „Issake, juuksed varjasid su näo enne nii ära, et ma ei pannudki seda tähele.“ Ta silus juuksed tütre näolt ära. Nähtavale ilmusid sügavate lõikehaavade jäljed, kõige hullem neist jooksis mööda Claire’i vasakut põsesarna allapoole. Haav oli üsna korrapäraselt lõigatud. Professionaali kätetöö.

      „Appi … mu ilusa Claire’i näolapike on ära rikutud, mul … mul läheb süda pahaks. Kes sinuga niimoodi teinud on?!“ küsis Annabel meeletus segaduses.

      „Minuga on kõik hästi, ema,“ lausus Claire inglinäoga naeratades. Emal läksid jalad nõrgaks. Ta toetas end vastu seina ning hoidis peast murelikult kinni.

      „Kõik. Mulle aitab,“ sekkus Rudolf, „mina helistan politseisse. See psühhopaat, kes asja taga on, tuleb kinni panna.“

      Kümme minutit hiljem oli kuulda tugevat koputamist uksele. Rudolf läks avama. Maja ees seisis eraldusmärkideta auto ja uksel kaks uurijat, kes näitasid ametitunnistust ning tutvustasid end. Üks tundus olevat autoriteetsem, teine hoidis rohkem tagaplaanile, aga oli nähtavasti samuti oma ala ekspert – mehed olid nagu Sherlock Holmes ja doktor Watson.

      „Astuge edasi, härrased,“ kutsus Rudolf.

      Selg sirge, istus Claire korralikult elutoa diivanil, kuid tema pilk oli klaasistunud. Annabel oli tütre käe kaitsvalt enda pihku võtnud. Kui aga uurijad saabusid, tõusis ta ja surus neil kätt; Claire end ei liigutanud.

      „Niisiis … mis meil siin on?“ vanemuurija kummardus Claire’i poole, üritas temaga silmsidet luua. „Kas sina oled Claire Gelling?“ Vastust ei tulnud. Uurija kordas küsimust. Sellegipoolest poleks teda Claire’i jaoks justkui seal viibinudki.

      „Ema, kas sa võiksid melissiteed teha. Sa oled seda alati teinud. Aga arvesta, mina ei joo mitte midagi.“

      Teised vahetasid omavahel segaduses pilke. Rudolf viipas Annabelile peaga. „Jah, kuidas soovid, tütreke,“ nõustus too ja läks kööki teed keetma.

      Nooremuurija alustas taas vestlust:

      „Vaata,