Viimane piisk. Tuule Lind

      Toimetanud Maria Tanner

       Kujundanud Piret Tuur

       Autoriõigus: Tuule Lind ja OÜ Eesti Raamat, 2020

       ISBN 978-9916-12-013-2 (köites)

       ISBN 978-9916-12-014-9 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      1

      Markus istus käsipõsakil töölaua taga ja vahtis mittemidaginägevate silmadega arvutiekraani. Viimasel ajal oli see tema tavaline poos, millega tööpäevi sisustada: isiklikud probleemid kippusid üle pea kasvama. Justkui selle peataoleku kinnituseks astus tuppa ülemus ja viskas laua peale poolelioleva eskiisi:

      „No mis asi see siin on?“ sõnas ta oma vaikse tavalise vinguva häälega. „Kas me niimoodi kokku leppisime?“

      „Milles siis asi?“

      „See paigutus, selline ei pidanud see kindlasti olema. Meil oli ju kokkulepe, et teeme just teistmoodi ja seitsmendal septembril 2015 on see minu käes, aga sina tõid alles täna hommikul, ja pealegi …“

      Markus vahtis mõttelageda näoga ülemusele otsa, püüdes meelde tuletada jutuajamist, mis selle kujunduse kohta käis, ega suutnud kuidagi meenutada, et tollal mingeid kokkuleppeid sõlmitud oleks. Ülemus aga, tunnetades oma etteaste mõttetust ja samas ka kerget südametunnistuse näpistust, krabas laualt paberi ja pöördus minekule, pobisedes nina alla:

      „Ah, mis mõttega ma sulle üldse räägin, niikuinii sa millestki aru ei saa!“

      Uks sulgus ja Markus tundis, kuidas talle naer peale tükib. Algul itsitas ta omaette, siis aga ei suutnud enam pidada ja puhkes ohjeldamatult naerma. Kõrvallaua taga istuv Anneli, kes siiani kõike silmanurgast jälginud oli, kergitas kulme ja küsis:

      „Mis sulle nii nalja teeb?“

      „Sa ei kuulnud või?“

      „Ei!“

      Markus rääkis kogu loo ja Anneli ei suutnud ära imestada, miks mees nõnda reageeris.

      „Mina oleks küll solvunud, kui mulle nii oleks öeldud,“ sõnas ta ja vangutas pead.

      „Ah, mis siin solvuda, las arvab, mida tahab.“

      Markus püüdis töösse süveneda, kuid ootamatu lõbusus ei tahtnud lahti lasta. Ikka ja jälle tikkus naer peale ja ta muigas omaette, püüdes naeruturtsatusi summutada, et mitte Annelile seletama hakata, miks see seik talle nii palju nalja teeb. Jaa, tõepoolest, mingil muul ajal oleks ta vist ka solvunud, kuid praegu, elu madalseisu ajal, näis selline avaldus pigem naljakas.

      Lasteraamatute kirjastuses kunstnik-kujundajana töötav Markus polnud parajasti kõrgvormis. Kuigi tehtud oli nii mõndagi, millest väike raha arvele tiksus, leidis ta enese seest rahutuks tegeva tunde, et tema võimeid ei tunnustata piisavalt. Muidugi, luulega sa riigi majanduskasvu ei toeta, illustratsioonidega SKPd ei tõsta, oled rahva silmis muidusööja ja kasutu intellektuaal, kes midagi käegakatsutavat ei tooda. Pealegi pole just teab mis mehelik saavutus, et päris mitu lasteraamatut on sinu joonistusi täis ja paar luuleraamatutki ilmunud. Fotograafia alal oli ta siiski kõva käsi, oli oma tööde eest nii mõnegi auhinna saanud. See kõik kahvatus siiski koduste probleemide ees. Eriti viimasel ajal.

      Ja viimane aeg oli väga häiriv. „Pedofiil“ oli sõna, mida ta nüüd juba mitu korda kuulnud oli. Kas mees või õigemini isa ei võigi tütart armastada nii jäägitult, kui tema seda tegi? Miks peaks igast asjast välja lugema midagi muud, kui seal oli? Markus jumaldas oma nelja-aastast tütart, oma Kristelit, sest ta leidis, et just tüdrukud, tulevased naised – inimkonna parem osa – on jumaldamist väärt. Tema naine, veel rohkem aga ämm, ei suutnud aru saada, kuidas võib üks meesterahvas leppida sellega, et peab vahetama tüdrukutirtsu mähkmeid – oli ju küll näiteid, kus mehed talusid pigem laste nuttu ja levivat haisu, sest rohkemaks nad võimelised polnud. Markus tegeles pisitirtsuga meeleldi, polnud mingit küsimust, kes last vannitama või söötma peaks.

      Ja siis, üsna hiljuti, sekkus ämm kogu loosse eriti jõuliselt. Ta käis neil külas vaat et igal õhtul, tõi lapse ise lasteaiast ära ja tegeles temaga vahetpidamata, suutes vaevu taluda, kui tüdruk töölt koju saabuvat issit kallistama jooksis. Ka oma tütre Kertu suutis ta ajapikku üles kruttida.

      „Kas sulle ei tundu, et see on kuidagi imelik? Meesterahvas tegeleb tüdrukuga, ei püüagi sellest kõrvale hiilida? See ei ole vist päris normaalne, mõtle ise!“

      Ja naine mõtleski. Kertu mõtles päris põhjalikult ja leidis siis, et mehe selline lapselembus pole päris õige. Tahtmatult hakkasid pähe tikkuma paralleelid ajakirjandusest loetud lugudega, milles suur lastearmastus ühtäkki perverssuseks oli osutunud. Rääkimata veel omaenese lapsepõlves toimunust, mida naine oli seni kõigest jõust alla surunud, siiani üsna edukalt. Meenutanud kogu nende abielu lapse sünnist alates, jõudis ta nüüd ema abiga järeldusele, et midagi kahtlast oli siin tõepoolest.

      Algul oli ta olnud päris rahul, et abikaasa nii meelsasti lapsega tegeles. See võimaldas temal üsna varakult tööle naasta, sest karjäär ei tohtinud lapse pärast kannatada. Ja karjäär oli Kertu jaoks tähtis, isegi tähtsam kui perekond. Ka mehele oli ta läinud või õigemini mehe võtnud pigem sellepärast, et mitte näida külm ja kaalutlev ärinaine – selline kuvand võis töösuhteid segama hakata. Markus oli just sobilik kandidaat: romantiline, tagasihoidlik, loomeinimesele omase kerge kiiksuga, kuid samas üsna hästi vormitav. Kuigi ema oli juba üsna varakult väimehe kahtlasele kiindumusele tähelepanu osutanud, ei pannud see Kertut veel muretsema. Võimalus tööga tegeleda kaalus kõik üles. Kuid nagu aeglaselt tilkuv vesi võib kivisse augu uuristada, hakkas ka tema mehe käitumises kahtlema. Sel suvehakul näis kogu lugu uued tuurid võtvat, eriti pärast üht juhtumit.

      Markus oli just tüdrukut vannitanud ja väljus vannitoast, saunalinasse mähitud plikatirts kätel, ja puristas suuga tolle paljale kõhule, mispeale viimane naerda kiljus. Just sellel silmapilgul astus sisse ämm, kes tuli lapse tuppa vaatama, kuidas Markus tüdrukut kuivatab ja riidesse paneb.

      „Las ma ise,“ proovis ta vahele astuda, kuid mees vaatas talle imestades otsa ja tegutses edasi. Kui lapsel aga pidžaama seljas oli, haaras ämm ta ometi enda sülle ja sõnas:

      „Ma panen ta ise magama, mine sina kööki, Kertu peaks iga hetk tulema.“

      Markus raputas arusaamatuses pead, kuid lehvitas siis lapsele ja väljus toast.

      Nende voodielu polnud viimasel ajal just peadpööritavalt tormiline, pigem vastupidi: tunnete jahtumine oli justkui asjade loomulik käik. Vahel tikkus Markusele pähe mõte, et Kertul on keegi teine, kuid imelikul kombel ei tundnud ta mingeid armukadeduspiinu. See asjaolu oli ka tema enda jaoks ootamatu, sest oma sentimentaalse hinge tõttu pidas ta loomulikuks armastust kogu eluks. Seletamatuks jääv eemaldumine oli toimunud kuidagi märkamatult, sammsammult, tuues rahulolu ilmselt vaid ämma hinge. Seda enam kiindus ta, kui see üldse võimalik oli, tütresse ja lapsuke vastas samaga. Pedofiilia!? Mis mõttes? Isegi selline kahtlus määris tema siirast armastust ja selle tõttu oli ta viimasel ajal töö juures nii äraolev, et isegi ülemus tikkus teda paika panema.

      Just eile oli ta lahkunud töölt veidi varem, et Kristel ise lasteaiast ära tuua. Veidi hiljem sisse tuisanud ämma nägu oli väga kõnekas, justkui oleks lapsuke röövli küüsis olnud. Terve õhtu sosistasid ämm ja Kertu köögis ning tulemuseks oli see, et lapse tuppa seati üles välivoodi ning ämma valvsa pilgu all ei julgenud Markus lapsele isegi head-ööd-musi anda, kallistas kiirelt ja lahkus süüdlasliku tundega, kõrvetavad pilgud seljal.

      Markus vaatas kella, tööpäeva lõpuni oli veel tunnike. Egas ta pidanudki nii rangelt kaheksast viieni graafikut jälgima, sest palju sai ka kodus arvutis ära teha, kuid mingi sisemine distsipliin sundis teda selleks. Nüüd aga otsustas ta lahkuda. Juhmakas on ta ülemuse arvates niigi, enam hullemaks minna ei saa. Või saab?

      Ta tegi siiski minekut. Saab veidigi tütrega aega veeta, enne kui nõid jälle kohale ilmub. Mis edasi saama hakkab, sellele ei osanud ta isegi mõelda. Lasteaias tabas teda aga šokk – Kristel oli juba pärast uinakut