Iseendast algav sugupuu. Mikk Sarv

kui kõik kaheksa maavanemat sinu peale soojalt hingavad, siis läheb sul elus hästi. Aga me saame pöörduda nende poole ka oma mõtetes ja palvetes, kutsudes neid häälega, joiuga, regiloitsuga.

      Nõnda sündiski Miku mõttest Tartu Hiina restoranis iseendast algava sugupuu idee. Hiljem oleme seda kasutanud paljudel koolitustel ja kümnetes artiklites. Oleme leidnud aina uusi põimumisi pärimuslugudega. Ja oleme näinud, et inimesed tahavad joonistada sellise sugupuu oma kodu seinale, suhelda selle abil esivanemate hingedega ning saada ise tasakaalukamaks. Mõned neist lugudest põimisime ka sellesse raamatusse.

      Sugupuu võib alata ka minust

      Praegusest hetkest lugu pidades tasub sugupuu lähtekohaks võtta iseennast. Kuidas seda teha? Siin on abi põliselt ühes paigas elanud rahvaste ja kultuuride tarkusest.

      Nii nagu meil, teatakse ka Saami- ja Hiinamaal kaheksat omanimelist ilmakaart. Ka ilmakaarte suunad asuvad seal nii nagu meie pärimuskultuuris – põhi all ja lõuna üleval. On ju kaevu põhi ikka allpool ja lõunapäike taevas kõige kõrgemal.

      Hiina kaheksa ilmakaarega on seotud palju tarkust. Nii nagu vanas Eesti mõistatuses öeldakse maailma kohta „Isa pikk, ema lai, õde pime, vend pöörane”, on ka Hiinas isaga seotud taevas ja lõunasuund ning emaga maa ja põhjasuund. Isa on üleval ja ema on all, ning ka ilmakaari vaadates on lõuna üleval ja põhi all.

      Saamimaal seostatakse ilmakaari omakorda suguvõsaga. Esivanemateks on isad-emad ja vanaisad-vanaemad, neist vanemaid põlvkondi kutsutakse kõiki maaisadeks ja maaemadeks.

      Sidudes kolm vanemat põlvkonda Hiina ilmakaari kirjeldavate kolmikjoontega, saame moodustada sugupuu, mis algab iseendast.

      Isa ja temaga seotud suguvõsad paiknevad lõunas ja idas – seal, kus toimub tõusmine ja kus ollakse kõrgel. Lõunakaares on isa, isaisa ja isaisaisa. Idakaares on isaema ja isaemaisa. Kirdes on isaemaema ja kagus isaisaema.

      Ema ja temaga seotud suguvõsad on läänes ja põhjas, kus toimub laskumine ja ollakse sügaval all. Põhjas on ema, emaema ja emaemaema. Läänes on emaisa ja emaisaema. Edelas on emaisaisa ja loodes emaemaisa.

      Selle järgi oma sugupuud ja maailma üles ehitada aga polegi nii lihtne. Ühteviisi kõigi ilmakaarte poole pöördudes selguvad mitmedki suhtlemisaugud. Mõned päris lähedased suguvõsa suunad võivad olla meile üsna võõrad ja teadmata – põhjuseks tihti põlvest põlve edasi kanduv solvumine, äng, hirm.

      Kõige vähem teame tavaliselt emade põlvnemisliini, sest abielludes vahetub perekonnanimi. Siiski on kõik ilmakaared võrdselt olulised. Ilmakaari ja põlvnemist koos vaadates on võimalik taas tunda oma juuri, mis emasid pidi põhja poole suunduvad ja olemisele kindla aluse annavad.

      Meie hõimurahvas ungarlased on kauem alal hoidnud tava anda lapsele ema perekonnanimi. Ka meil valisid tütred rahvariideid ema sünnikihelkonna järgi.

      Kuidas alustada?

      Võtke suur puhas paberileht. A3 on päris paras mõõt.

      Kirjutage lehele ilmakaared: põhi alla serva, ida vasakule, lõuna üles ja lääs paremale. Vasakul all on kirre ja vasakul üleval kagu, paremal üleval on edel ja paremal all loe. Põhi on allservas, sest emad seonduvad maaga ja maa on meist allpool.

      Ümmargune iseendast algav sugupuu ilmakaarte ja esivanematega.

      Nüüd kirjutage lehe keskele enda nimi .

      Selle alla oma ema nimi.

      Ja üles, lõuna poole, isa nimi .

      Hea mõte on lisada igale isikule märk või sümbol, mis tema olemust või tegevust iseloomustab – raamat, labidas või midagi muud.

      See on esimene põlvnemine , võite sellele ringi ümber tõmmata.

      Teine põlvnemine hõlmab vanavanemaid.

      Kirjutage isa nime kohale isaisa nimi ja ema nime alla emaema nimi (kõigile naisesivanematele lisage sulgudes ka neiupõlvenimi).

      Seejärel kirjutage enda nimest vasakule, ida suunda, isaema nimi, ja enda nimest paremale, lääne suunda, emaisa nimi.

      Kolmas põlvnemine kaasab vanavanavanemad, need, kellest alates saamid kõiki esivanemaid maaemadeks ja maaisadeks nimetavad. Kindlasti algavad siin raskused meenutamisel, sest sageli pole me neid inimesi oma ihusilmaga näinud. Kui võimalik, küsige vanematelt ja sugulastelt lisa.

      Esimene maaisa on isaisa isa, tema nimi kirjutage vanaisa nime kohale. Esimene maaema on emaema ema, tema nimi kirjutage vanaema nime alla.

      Isapoolse suguvõsaga on seotud idakaar alates kirdest. Isaema nimest vasakule kirjutage isaema isa nimi, tema nimest allapoole, lehe vasakusse alumisse nurka ehk kirdekaarde isaema ema nimi. Lehe vasakusse ülemisse nurka, kagusuunda, kirjutage isaisa ema nimi .

      Lehe parem külg ehk lääne pool on emapoolse suguvõsa päralt. Lehe paremasse alumisse nurka, loodesuunda, kirjutage emaema isa nimi. Emaisa nimest paremale, läänesuunda, kirjutage emaisa ema nimi. Lehe ülemisse parempoolsesse nurka, edelasuunda, kirjutage emaisa isa nimi.

      Nüüd olete kirja pannud kaheksa maaema ja maaisa ning sadakond aastat oma suguvõsa lugu.

      Veelgi kaugemad sada aastat ja neljas-viies-kuues põlvkond laiendavad esivanemate ringi juba 128ni. Seetõttu ongi mõistlik piirduda kaheksa ilmakaare ja kolme põlvkonnaga, millel veel on mingi mõju teie enda põlvnemisele ja tegemistele.

      Mida selline sugupuu annab?

      Kõigepealt saame võimaluse mõelda iseendast ja oma kohast siin maailmas. Hakkame taipama, mida oleme pärinud esivanematelt ja mida me ise pärandame oma järeltulijatele. Mõistame paremini öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumist. Esivanemate elukäigu peale mõeldes saame tunnetada, kuidas kasvamine on seotud isa ja taevaga ning leevendumine ja puhkus ema ja maaga.

      Hingedeajal meenutame esivanemaid – mõtleme kokku jutukese igast maaemast ja maaisast ning kõneleme neist teistele.

      Sageli peame käima haudadel, et lugeda hauaplaadilt nimesid. Ja peame suhtlema oma vanematega, kutsudes ka neid meenutama, kes need inimesed olid, mida nad tegid, millest hoolisid. Nõnda lugusid vestes peame lugu maast, taevast, esivanematest ja ka iseendast.

      Miku isa vanavanemate hauasilt Saaremaal Aderkasi kalmistul.

      Igaüks jääb iseendaks

      Mis siis õieti on see imeline ‘ise’? Inimühiskonnas on kõige tõhusamad isetoimivad organisatsioonid ja kogukonnad. Tegelikult on kogu kõiksuse loomuseks isetoimivus – keegi ei juhi ega suuna seda. Sellele toetub ka meie rahva pärimustarkus, isegi meie keel.

      Sõna ‘ise’ tuletab meelde setokeelse sõna ‘iskima’, mis tähendab nii lõnga korrutamist kui ka nõiduslikku kujuvahetust.

      Hakkame laulu laskemaie,

      hakkame ilu iskimaie.

      ‘Ilo iskimine’ tähendab aga hoopis laulmist. Ilo tähendab rõõmu ja ilu. Seto laulus istub Ilo rees ja sõidab mööda jõge. Teda kutsuvad enda juurde mehed ja naised, noormehed ja neiud. Ilo läheb vaid noorte neidude juurde, sest nende meel on alati rõõmus ja nad ei unusta Ilo iial.

      Kui oleme rõõmsad, siis lubame iseolemist nii endale kui ka teistele.