Vaikuse meri. Katja Millay

      Ah nii. Mõtlen, mis juhtub siis, kui tundi hilined. Siis on sul vist sitaks viltu vedanud. Püüan välja mõelda mõnd muud põgenemisteed, kui märkan, et poiss on pea viltu kallutanud ja vahib endiselt mind. Hea, et ma pole meetrike lähemal, olen kindel, et muidu näeks ta mu peaaegu olematu seeliku alla. Vähemalt kannan ma kena aluspesu; need on mu ainsad riideesemed, mis ei ole musta värvi.

      Heidan pilgu joonistusplokile poisi käes.Ta käsivars toetub ploki ülemisele servale ja ma ei näe, mida ta joonistab. Mõtlen, kas ta on ka hea. Mina ei oska halligi joonistada. Noogutan talle tänades ja pööran ringi, et näha, kas leian mõne muu koha, kuhu minna. Enne kui jõuan astuma hakata, tormavad kaks tüdrukut uksest välja, peaaegu jooksevad mulle selga ja löövad mu nende ägedate kingade otsast pikali. Nad räägivad kiirusel kilomeeter minutis ega pane mind tähelegi, mis on isegi hea, sest mul õnnestub neist mööda ja ukse vahelt sisse lipsata. Astun jahedasse, tühja ja ajutist pääsemist tõotavasse inglise keele hoonesse ja mulle meenub, kuidas hingata.

      3. peatükk

      Josh

      Ma ei jõua neljandat tundi ära oodata. Higistan juba lõunapäikese käes istumisest, aga ega tööõpetuse klassiski erilist kliimaseadet pole. Sisse astunud, tunnen end otsekohe nagu kodus, kuigi ruum näeb välja hoopis teistsugune kui juunis. Kõik pinnad polegi tööriistade ja puutükkide alla mattunud. Põrandat ei kata saepuruvaip. Masinad ei tööta. Alguses teeb selline vaikus rahutuks. Siin ei tohiks nii vaikne olla ja praegu on ainus aeg aastas, mil on.

      Esimesed paar nädalat korratakse üle tööriistade kasutamise reegleid ja ohutusnõudeid, mida võiksin peast ette vuristada, kui keegi küsiks. Keegi ei küsi. Kõik teavad niigi, et ma neid tean. Kui tahaksin, võiksin ka ise seda tundi anda. Viskan oma raamatud kaugeimale nurgalauale, kus ma iga aasta istun, vähemalt sel ajal, kui me peame paigal istuma. Enne kui jõuan tooli laua alt välja tõmmata, kutsub härra Turner mind enda juurde.

      Härra Turner meeldib mulle, aga tal on täiesti ükskõik, kas ta meeldib mulle või mitte. Ta soovib minult austust ja seda ta ka saab. Teen täpselt seda, mida ta mul teha käsib. Ta on üks neist vähestest inimestest, kellele ma ei pane pahaks, et ta minult midagi ootab. Praeguseks on mul tunne, et olen härra Turnerilt õppinud sama palju kui oma isalt.

      Härra Turner on õpetanud seda ainet kauem, kui keegi mäletada suudab, juba aastaid enne seda, kui mina siia tulin, siis, kui seda õpetati ainult suvalise valikainena. Nüüd on see üks osariigi ägedamaid programme. Ta juhatab siin vägesid, nagu oleks see puutöö meistriklassil tuginev äriettevõte. Edasijõudnute klassis kogume oma tööga raha materjalide ja tööriistade jaoks. Me võtame vastu tellimusi, täidame neid ja saadud raha suunatakse jälle programmi.

      Edasijõudnute klassi pääseb alles siis, kui oled kõigepealt sissejuhatavad tasemed läbi teinud, ja seegi ei garanteeri veel midagi. Härra Turner võtab vastu ainult neid õpilasi, kelle tööeetika ja võimed langevad kokku tema ootustega. Sedasi ta kõrgema taseme klasse nii väiksena hoiabki. Sinnapääsemiseks on vaja tema heakskiitu ja ta saab seda lubada endale koolis, kus iga viimne kui valikaine üle ääre ajab, ainult sellepärast, et ta on nii hea.

      Kui tema laua juurde jõuan, küsib ta mu suve kohta. Ta püüab olla viisakas, aga tunneb mind küllalt hästi, teadmaks, et pole vaja vaeva näha. Olen käinud tema tundides igal aastal üheksandast klassist peale. Ta tunneb mu võimeid ja tunneb mind. Kõik, mida ma tõesti teha tahan, on asju meisterdada ja rahu saada, ning tema pakub mulle mõlemat. Vastan nii väheste sõnadega, kui saan, ja ta noogutab, teades, et võime teeskluse sinnapaika jätta.

      „Teatriosakond tahab, et nende rekvisiitide hoiuruumi ehitataks riiul. Kas sa võiksid seal ära käia, mõõdud võtta, plaani joonistada ja teha nimekirja asjadest, mida meil vaja läheb? Ega täna siin sinu jaoks midagi huvitavat ei ole.” Ta võtab virna pabereid, mis on arvatavasti reegleid ja töövõtteid kirjeldavad jaotuslehed, näol peegeldumas igavus ja alistumine. Temagi tahab ainult meisterdada. Aga samas ei taha ta, et keegi sõrmest ilma jääks. „Kui plaani tunni lõpuks valmis saad, too see mulle ja ma hangin sulle kõik, mida vajad. Ilmselt saad asja umbes nädalaga valmis.”

      „Saab tehtud.” Hoian naeratust tagasi. See sissejuhatav pask on ainus osa tunnist, mis mulle ei meeldi, ja ma sain sellest just vabastuse. Ma saan meisterdada, isegi kui kõigest riiuleid. Ja ma saan seda teha kõigist teistest eemal.

      Sirgeldan oma allkirja puudumislehe alumisele servale ja ulatan selle talle tagasi. Siis haaran oma raamatud, just sel hetkel, kui veel paar tüüpi sisse tulevad. Selles tunnis ei tohiks olla palju rahvast – ilmselt ainult kümmekond õpilast või nii. Senimaani tunnen ma kõiki, kes on sisse tulnud, peale ühe; see tüdruk koolihoovilt – see, kes mind passis. Tema ei saa ometi selles tunnis olla. Nähtavasti on ta sama meelt, kui otsustada ilme järgi, millega ta ruumi silmitseb, kuidas ta vahib kõike alates kõrgetest lagedest kuni elektritööriistadeni. Tema silmad tõmbuvad uudishimulikult natuke kissi, aga see on kõik, mida ma tema juures tähele panen, sest nüüd pöörab ta ringi ja tabab mind teda jälgimast.

      Ma jälgin inimesi palju. Harilikult pole sellest midagi, sest ega keegi õieti minu poole ei vaata, ja kui vaatabki, siis ma olen üsna osav pilku kiiresti ära pöörama. Väga kiiresti. Aga, pagan võtku, see tüdruk oli kiirem. Ma tean, et ta on siin uus. Kui see nii ei ole, siis on ta suve jooksul läbi teinud mingi põhjaliku ja jubeda muutuse, sest ma tean enamikku inimesi meie koolist, ja kui ka ei teaks, mäletaksin ma ometi tüdrukut, kes tuleb kooli ja näeb välja nagu mõni ebasurnust hoor. Sellest hoolimata olen ma umbes kümme sekundit hiljem uksest väljas ja üsna kindel, et selle aja peale, kui tagasi jõuan, on tema tunniplaan juba joonde aetud.

      Redutan terve neljanda tunni teatriosakonna rekvisiitide laos, mõõdan ja teen vajaminevate riiulite plaane ja tarvilike asjade nimekirju. Siin pole seinakella ja selle aja peale, kui koolikell heliseb, pole ma veel lõpetanud. Pistan ploki koos oma märkmetega seljakotti ja suundun välja, inglise keele tiiva poole. Jõuan proua McAllisteri klassi juurde ja möödun kõigist, kes veel koridoris tunglevad ja kasutavad enne kella helisemist iga viimast sekundit omavahel suhtlemiseks. Uks seisab tõkke abiga lahti ja proua McAllister tõstab pea, kui sisse astun.

      „Ahah, Bennett. Me kohtume taas.” Ta õpetas mind möödunud aastal. Ilmselt on ta põhikooli inglise keele õpetaja kohalt keskkooli üle toodud.

      „Jah, proua.”

      „Viisakas nagu alati. Kuidas su suvi oli?”

      „Te olete kolmas inimene, kes seda küsib.”

      „See pole vastus. Proovi uuesti.”

      „Kuum.”

      „Endiselt ülijutukas,” naeratab ta.

      „Endiselt irooniline.”

      „Eks me ole mõlemad ennekõike järjekindlad.” Naine tõuseb, pöörab ringi ja võtab selja tagant dokumendikapilt oma nimekirja ja kolm paberipatakat.

      „Kas sa tooksid selle laua sealt klassi ette?” Ta osutab nurgas seisvale kipakale lauale. Viskan oma asjad viimasesse pinki, astun katkise laua juurde, tõstan selle üles ja viin klassi ette. „Pane sinnasamasse.” Õpetaja osutab valge tahvli ette. „Mul on lihtsalt vaja midagi, kuhu kõik need asjad panna, et rääkida saaksin.” Ta paneb paberipatakad lauale just sel hetkel, kui heliseb hoiatav kell.

      „Teil on poodiumi vaja.”

      „Josh, mul on vedanud, et mul on liikuva sahtliga laud,” märgib naine sunnitud tüdimusega ja astub häirimatult avatud klassiukse juurde. „Kobige õige sisse, totud, enne kui kell heliseb, sest mina usun ka esimesel koolipäeval pärast tunde jätmisesse ja minu trahvitunnid on hommikuti, mitte õhtupoolikul.” Viimased sõnad ütleb ta laulval toonil just siis, kui õpilased hetk enne pikka kella ühes summas klassi tormavad.

      Proua McAllister ei lase endaga jamada. Teda ei heiduta ei popid tüübid ega need, kellel on rikkad vanemad, ja ta ei tüki sõbraks. Möödunud aastal suutis ta mind veenda,