Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi. Raul Oreškin

aga neile astudes kaovad nad põhjatusse keldrisse, nagu Indiana Jonesi filmis, kus Harrison Ford püüab järjekordset artefakti kätte saada. Ruumis saab ringi liikuda talade peal hüpeldes, just täpselt nagu tolles linateoses.

      „Huvitav, miks siin ühtegi ust pole?“ küsib Kaili retooriliselt, sest ta peab ju teadma, et mina vastust ei tea.

      „See-eest on siin lausa viis akent ja need avanevad kolme maja külge,“ vastan teeseldud uhkusega.

      „Kui avanevad,“ ühmab Kaili, proovides üht tänavapoolset akent avada, mille peale kukub sisemine aknaruut eest.

      „Oot, ära nüüd lõhu, meil on terve teine korrus veel. Konserveerime esialgu selle toa ka,“ suunan ringkäiku kõrgemale.

      Trepp, mis teisele korrusele viib, paistab olevat igati korralik. Igaks juhuks püüan poolel teel seda õõtsutada ja teen paar julgemat hüpetki, aga üks on kindel – trepp püsib.

      „Huvitav, kuhu see viib? Siin ei saa ju tuba olla.“ Kaili avab hooga esimese ukse ja kiikabki otse alla paadikuuri: „Jumal tänatud, et nad selle traktori vähemalt ära viisid.“

      Upitan samuti üle Kaili õla, et paadikuuri näha, ja silman majesteetlikke kahepoolseid ülalt kaarja kujuga uksi. „Kas sa teadsid, et vanausulised ehitasid paadikuuri alati maja põhjapoolsele küljele?“ küsin Kaililt.

      „Kust sa tead?“ on Kaili skeptiline.

      „Netist lugesin. Seepärast ongi majad justkui peegelpildis, meie tänavapoolel jäävad paadikuurid majast paremale ja Aino poolel jääb kuur majast vasakule,“ jagan oma teadmisi ning kuna Kaili paistab kuulavat, jätkan kohe: „Ja kaarjad on uksed seepärast, et paadid toodi hobuvankriga sügiseks katuse alla ning kuna need pandi vankrile põhjaga ülespoole, siis ehitatigi uksed kaarekujuliseks, et paadid sisse mahuksid.“

      „No selle mõtlesid sa küll ise välja,“ on Kaili kindel.

      „Ära usu, kui ei taha,“ annan järele, „aga sa pead tunnistama, et selles on oma loogika täitsa olemas.“

      Kaili on jõudnud juba järgmise kahe ukseni, aga avada neid ei õnnestu. Tundub, et ukselingid on kinni roostetanud.

      „Kuule, kas maakler ei öelnud, et osal ustel on kassilukk ees?“ meenutab Kaili. Mulle küll midagi sellist meelde ei tule, aga Kaili tõmbab ukselinki ülespoole ja nagu imeväel need avanevadki. Maja on mõistatusi täis ja jällegi turgatab pähe miskipärast Indiana Jones.

      „Kassid hüppavad ukselingile, aga uksed ei avane, sest linki tuleb hoopis tõsta, ponjatno!“ ütleb Kaili. Päris nutikas, mõtlen. Ja veel mõtlen, et näe, oskab küll vene keelt, kui tahab.

      Tundub, et teise korruse suvetubades ongi pererahvas viimati elanud. Neis on elu justkui tardunud. Voodid, kappides linad, mille vahelt pudeneb välja pääsukese luukere. Nukuvanker, kus magav nukk sees. Raamatud, fotod, rohud. Tapeet. Mis on seinast kohati lahti tulnud. Aga Kaili lükkab selle tagasi ja ma saan aru, et oma peas ta juba kujundab ruumi.

      „Tead, värvime siin lihtsalt kõik valgeks. Et oleks vähemalt üks tuba, kus saaksime puhkamas käia, kus poleks neid nõukaaegseid pruune põrandaid ja masendavaid värve,“ avab Kaili kujunduskaardid.

      „Tapeedi ka? Värvime?“ küsin ja tahan selle servast juba maha tõmmata, mille peale Kaili lausa võpatab ja hõikab: „Ära tee! Tapeet jääb!“

      „See ei ole ju valge,“ uurin ilmselgelt sinakat õrna lillemustriga seinakatet.

      „See on valkjas,“ ütleb Kaili sedavõrd sugestiivsel toonil, mis vastuvaidlemist ei kannata.

      „Jaa, jaa, ma ainult küsisin.“ Mul pole mingit tahtmist värvi- teooriatesse laskuda.

      Paadikuuris ringi käies avastame, et ka seal kehtib sama anomaalia – seestpoolt vaadates tundub ruumi nagu vähem olevat, kui väljast paistab, ning selgub, et abiruumidki on lausa katuseharjani seinaga poolitatud. Hoone õuepoolsel alal märkame, et kuuri otsasein on kahel eri moel korrastatud. Vasakpoolne osa on korrektselt laudadega kaetud, kui paremal pool on samal ajal parandustöid tehtud stiilis lipp lipi, lapp lapi peal. Majaseintesse tekkinud praod ja augud on sõna otseses mõttes kinni teibitud käepäraste vahenditega – tõrvapapi, savimördi või eterniiditükkidega. Liikuda on paadikuuris üsna keeruline, kuna see on seinast seinani ja maast laeni täis laotud ehitusmaterjali. Silma järgi tundub, et kohati ka kasutuskõlbmatuks muutunud pehkinud puitu. Saun asub paadikuurist pisut eemal, aga ka sinna tegelikult ei pääse, sest hurtsik on täidetud laudade ja postidega.

      Ka aias on raske ringi liikuda, mitte rinnuni kasvava põdrakanepi pärast, aga seetõttu, et viljapuude tagasilõikuse käigus maha võetud oksad on jäetud vedelema ning nõgesed, vaarikad ja põdrakanep on neist läbi kasvanud, moodustades kohati lausa läbitungimatu tihniku. Esimest korda tekib masendus ka mul ning korraks jõuan isegi kahetseda, et lasin end mingil suvalisel unenäol nõnda mõjutada. Meenub, et ka täna öösel nägin üsna intensiivset und.

      Tuhisen meteooril seistes läbi tühja kosmose. Tunnen lausa seletamatut hirmu, sest olen teel tundmatule planeedile ja poole rännaku ajal tekib kahtlus, kas reisikorraldajad on ikka õigesti välja arvutanud sihtplaneedi raskusjõu. Kas nad üldse teavad seda? Äkki ei pea skafander vastu, teine kuidagi selline õbluke ka… Ei tea, kas seal ikka hingata ka on midagi… või üldse võimalik ellu jääda?

      Tunnen öise unega sidet ja masendus suureneb veelgi.

      „Kõht on tühi, hakkame sööma,“ hõikan Kailit, kes on vahe- peal juba alustanud koristustöödega. Sööme esialgu vaikides, aga kuna tean, et võin oma masenduse skaalaga liikuda lausa masohhistlikesse äärmustesse, võtan jutujärje üles. Loetlen, et esmalt proovin kuurinurgast leitud vikatiga teerajad sisse niita ja seejärel tassin saunaaluse tühjaks. Tean, et Kaili pole just eriline saunataja, aga pesta on ikka end kuskil ju vaja. Seejärel lubab Kaili, et järgmisel korral võtab ta kaasa kogu valge värvi varu, et teise korruse tuba, mille aknad õunapuuaeda avanevad, üle värvida. Vaikselt läheb mõte jooksma ja ühel hetkel mõistame, et maja on meie jaoks liiga suur, lapsed on nagunii eas, kus maaelu neid ei ahvatle. Kui leiame majas üles kõik ruumid – ka nii need, mis esialgu varjus olid, kui need, kus pole ühtegi ust –, osutub see seest siiski suuremaks kui väljast. Et ruumid kuidagi ära kasutada, tuleb sõbrad külla meelitada, aga selleks peab siin midagi põnevat toimuma, mõistame, ning järgmisel hetkel sünnibki mõte – korraldame järgmisel suvel paadikuuris näituse. Kalal me ju nagunii ei käi, vaevalt et ka sibulaid hakkame kasvatama, teeme pigem seda, mida oskame. Enam pole võimalik meid tagasi hoida, ühekordsest näitusemõttest on viieteistkümne minutiga välja kasvanud galerii kontseptsioon, mis meeldib meile eriti seepärast, et idee on peale kõige kohaspetsiifiline. Kohalikud avavad samuti oma paadikuuride uksi, et sibulaid või kala müüa, mehed putitavad avatud uste taga võrre või traktoreid – ja meiegi saame külaellu sulanduda, avades kombekohaselt oma uksed, aga näituseks. Ideest elevil, hakkame otsima galeriile nime. Lõpuks jäävad pinnale Tuksovi ja Voronja.

      Järjepidevuse huvides võiks ju Tuksovi nimi edasi kanduda, kuna Fenogei ja Savva Tuksov – isa ja poeg – ehitasid 100 aastat tagasi maja, mille me Tuksovi järglastelt ka ostsime. Voronja on jällegi Varnja küla algupärane nimi. Legend räägib, et kui vanausulised Venemaalt Peipsi rannikule jõudsid, võtsid neid vastu inimtühjad liivaväljad, mille ainsad asukad olid varesed. Nii saigi küla nimeks Voronja ehk Varesla, mis hiljem muudeti Varnjaks. Koduteel vaidleme, kumb nimi sobib galeriile paremini, ja otsustame seda lõpuks isegi paari sõbra peal testida. Kõik ütlevad kui ühest suust, et Voronja kõlab müstiliselt ja meeldejäävalt. Õhtuvarjus postitan Facebooki seinale paadikuurist pildi ja lisan, et järgmisel suvel avaneb nende uste taga Voronja galerii. Lõpuni kindel ma selles pole, aga nähes Facebooki-sõprade reaktsiooni, ütleb sisetunne, et oleme õigel teel.