Mässaja pisarad. Linda Howard

sellisena nägi. „Rahuneme enne, kui tagasi läheme. Soovid midagi juua?“ pakkus Preston.

      „Ei, tänan.“ Susan lasi end diivanile istuma juhtida ja vaatas, kuidas mees kallas endale viskit ja istus tema kõrvale, väike korts kulmude vahel, ning silmitses klaasi oma käes. Ta mõtles millelegi – Susan tundis tema maneere sama hästi kui enda omi. Susan ootas ega käinud peale. Tema ja Preston olid pärast Vance’i surma lähedasteks saanud ja ta oli mehesse sügavalt kiindunud. Preston oli välimuselt väga Vance’i moodi, Blackstone’idele omaselt tumedate juuste, siniste silmade ja viltuse naeratusega. Prestonil polnud Vance’i huumorimeelt, aga ta oli äris võimas vastane. Ta oli kangekaelne, reageeris küll aeglasemalt kui Vance, ent oli otsustavam.

      „Sa oled kaunis naine, Susan,“ ütles Preston järsku.

      Susan vaatas teda ehmunult. Ta teadis, et näeb täna hea välja – ta polnud kindel olnud, kas kanda koorekarva kleiti, kuna pärast Vance’i surma oli ta eelistanud tumedaid toone, ent siis oli talle meenunud, et keskajal oli leinavärviks valge, mitte must, ja ainult tema teadis seda kleiti selga pannes, et ta tunneb kerget, aga teravat leinatorget. Ta oli täna õhtul riietunud Vance’i mälestuseks, kandes mehe kingitud pärleid, kasutades mehe lemmikparfüümi. Samas oli ta mõned pöörased hetked nautinud teadmist, et ta näeb hea välja, ja seda mitte Vance’i pärast, vaid omapärastes magnetilise pilguga silmades nähtud imetluse pärast. Mis oleks juhtunud, kui ta oleks Cord Blackstone’iga kaasa läinud, mitte valinud turvalist varianti?

      Prestoni pilk leebus teda vaadates. „Sinust pole talle vastast. Kui sa lased sel juhtuda, kasutab ta sind, et meile haiget teha. Seejärel jätab ta su prügihunnikusse vedelema ja läheb tagasi vaatamata minema. Hoia temast eemale, ta on mürk.“

      Susan vaatas teda rahulikult. „Preston, ma olen täiskasvanud naine, mitte laps, ja suudan ise otsustada. Saan aru, miks su nõbu sulle ei meeldi – ta on sinust täiesti erinev, aga mulle pole ta midagi halba teinud ja ma ei kavatse teda eirata.“

      Preston naeratas tema kindla ja kaalutletud hääletooni peale. „Olen seda häält juhatuse koosolekutel viimase viie aasta jooksul piisavalt kuulnud teadmaks, et sa oled seisukoha kujundanud ega tagane sellest hea põhjuseta. Sa ei tea siiski, milline ta on. Sina oled daam, sa pole iialgi puutunud kokku asjadega, mis on tema jaoks tavalised. Ta elas tänavakõutsi elu, kuigi ta ei pidanud nii elama, vaid ta lihtsalt tahtis seda. Ta murdis oma ema südame, kel oli tema pärast nii häbi, et ta ei tahtnud poega enam näha.“

      „Mida ta siis nii hirmsat tegi?“ Susan küsis seda kergel toonil, soovimata Prestonile välja näidata, kui väga vastus teda huvitab ja kui sügavalt Cord Blackstone teda puudutas.

      „Mida ta ei teinud?“ Prestoni hääles oli kuulda sarkasmi. „Kaklused, joomine, naised, õnnemängud... Viimaseks piisaks karikas oli skandaal, mis tekkis pärast Grant Kelleri naisega vahele jäämist.“

      Susan läkastas. Grant Keller oli väärikus ise, tema abikaasa samuti. Preston vaatas tema poole ja muigas tahtmatult. „Mitte see proua Keller. Eelmine proua Keller oli sootuks teistsugune. Ta oli kolmkümmend kuus ja Cord kakskümmend üks, kui nad koos linnast põgenesid.“

      „See oli ammu,“ tähendas Susan.

      „Neliteist aastat tagasi, aga inimeste mälu on pikk. Nägin Grant Kelleri nägu, kui ta Cordi ära tundis, ja see oli mõrvarlik.“

      Susan oli kindel, et asi polnud niisama lihtne, aga ta ei tahtnud pärida. See vana skandaal ei selgitanud kuidagi, miks Preston Cordi vihkas. Susan tundis end järsku väga väsinuna ega tahtnud sel teemal rohkem rääkida. Elevus, mis oli teda Cordiga tantsides haaranud, oli kadunud. Ta tõusis ja silus kleiti. „Kas sa viid mu koju? Olen surmväsinud.“

      „Loomulikult,“ vastas mees kohe, nagu arvata oligi. Preston oli etteaimatav, alati hoolitsev. Vahel pakkus mehe kaitsev rüütellikkus Susanile sooja turvatunnet, aga vahel tundus see ahistav. Täna õhtul süvenes ahistav tunne, kuni talle tundus, et see lämmatab ta. Ta tahtis vabalt hingata, teiste pilkude alt pääseda.

      Tema koju oli veerand tundi sõitu ja varsti oli ta õndsalt üksinda, istus pimedal tagumisel verandal puust verandakiigel ja kuulas lõunaosariikide öö muusikat. Ta oli oodanud, kuni Preston ära läks ja tulnud siis verandale pimedusse istuma, lükates kiigele kettide kriuksumise saatel jalaga kergelt hoogu. Okstes sahistas tuulehoog ja riivas tema nägu ning Susan sulges silmad. Nagu tihti juhtus, püüdis ta ka nüüd ette kujutada Vance’i nägu, et rahustada ennast mehe lillakassiniste silmade ja vildaka naeratusega, ent tema ehmatuseks kerkis talle silme ette hoopis kellegi teise nägu. Ta nägi desperaado helesiniseid silmi ja lühikest musta habet – need silmad kuulusid mehele, kes ei kohku tagasi millegi ees. Mööda selga jooksis värin, kui Susanile meenus mehe sooja suu puudutus tema õlal, ja nahk kiheles, nagu oleksid mehe huuled ikka veel samal kohal.

      Jumal tänatud, et ta lasi Prestonil end koju tuua, mitte ei läinud Cordiga kaasa, kui viimane kutsus. Preston oli turvaline ja Cord Blackstone polnud ilmselt seda sõna kuulnudki.

      Teine peatükk

      Blackstone’ide seltskondlik suhtlusring ulatus kaarena Mobile’ist New Orleansini. Nende jõukate sinivereliste tuttavate laialdase võrgustiku keskuseks oli Gulfport-Biloxi piirkond. Kuna ala oli lai ja erinevate huvidega sõpru palju, oli Susan üllatunud, et ainsaks jututeemaks oli Cord Blackstone’i naasmine. Ta ei suutnud enam arvet pidada, kui paljud naised – enamik neist abielus – pärisid temalt, kas mees on abielus, kauaks ta siia jääb, ja esitasid samu küsimusi veel mitmel erineval moel, ent Susan ei osanud ühelegi vastata. Mida ta neile öelda osanuks? Et ta oli mehega kaks tantsu tantsinud ja tema naeratusest joobunud?

      Susan polnud Cordi näinud tollest õhtust saadik ja ta ei pärinud mehe järele. Ta kinnitas endale, et kõige mõistlikum on see asi rahule jätta ja lasta oma huvil mehe vastu loomulikku surma surra. Ta ei pidanud selleks midagi tegema, tal tuli vaid seda kummalist külgetõmmet eirata. Mees ei ajanud teda ju mööda Mississippi lõunakallast taga – Cord polnud helistanud ega teda üles otsinud, mida Susan natuke pelgas ja samas ka soovis.