Doktor Proktor ja suur kullarööv. Jo Nesbø

masinasse hiivavad ja selle siis käivitavad.

      Aga viimane heli, mida kuuleme on ...?

      Täiesti õige.

      Maosssisin.

      Teine peatükk

      Secret Garden võtab juhtumi üle

      Täpselt kell kaheksa tegi Norra riigipanga direktor seda, mis tal igal hommikul tööle tulles tavaks oli. Ta laskus treppidest alla Norra sügavaima keldrini. Läks mööda mündivalukojast, kus valmistatakse kuninga pildiga ühekrooniseid münte, rahatrükikojast, kus valmistatakse surnud norra kuulsuste (enamasti vuntsikandjate) piltidega rahatähti, siis suitsuruumist, kus puhutakse suitsurõngaid, ja lõpuks laskus ta täiesti alla, sinna, kus on kodanike pangaseifid. Sealt edasi tegid tema ja pangajuhataja asetäitja lukust lahti kõik kolm raudust, enne kui nad lõpuks Norra kullavarusid sisaldava seifi ees seisid.

      „Tee lahti!” käsutas pangadirektor nagu tavaliselt.

      „Võti on ainult sinul, Tor,” ütles direktori asetäitja ja haigutas.

      „Ah jaa, tõsi küll,” ütles pangadirektor nagu tavaliselt ja tegi ukse lahti.

      Seejärel astusid nad seifi.

      Kell oli täpselt neli minutit ja kolmteist sekundit kaheksa läbi, kui Norra sügavaimast keldrist kostis ahastav karjatus. Ja kell oli täpselt neli minutit ja viisteist sekundit kaheksa läbi, kui pangadirektor oma asetäitjale sosistas: „Sa ei hinga sellest mitte kellelegi, selge? Me ei saa endale paanikat lubada.”

      „Aga ... aga järgmisel esmaspäeval on ju kullavarude ülevaatus!” kõlas asetäitja meeleheitlik vastus. „Mis meist saab? Mis Norrast saab?”

      „Jäta see minu hooleks,” vastas pangadirektor Tor.

      „Mida sa siis ette võtad?”

      Pangadirektor Tor mõtles pisut. „Satun paanikasse,” vastas ta.

      Seejärel karjusid nad mõlemad.

      Kell oli üheksa ja kuningas lamas nagu tavaliselt oma voodis ja vaatas telerist spordiuudiseid. Reporter kohendas prille ja ütles, et Chelchester City omanik Maximus Rublov plaanib meistrivõistluste finaaliks osta Ibranaldovezi – maailma kalleima, parima ja kõige ärahellitatuma jalgpalluri. Aga selleks ei jätku tal loomulikult raha. Tõsi küll, Rublov oli maailma rikkaim mees, rikkam kui Olav Kroon, Rikkur Hagen ja Šilling Røkke kokku. Ja Rublov omas Soomet, Uus-Meremaad, kaheksatteist paksu tossu levitavat ja kõhnade lapstöölistega vabrikut, kahtekümmend nelja poliitikut, Chelchesteri staadioni, nelja taksoluba ja üht varastatud ratast, millel oli kakskümmend neli käiku. Aga sellest polnud kasu, sest kõik teadsid, et tal pole Ibranaldovezi ostmiseks piisavalt raha. Viimased, kes seda teha olid proovinud, pakkusid tuhat üheksasada miljonit naeltäringut, Tadžikistani, kolme lennukikandjat, üht äsjapestud pilvelõhkujat ja kahte vähekasutatud propellerlennukit. Kui nad eitava vastuse said, siis lisasid veel Dominikaani Vabariigi, Rådhusi tänava, kolm kopsakat reisitšekki ja Kuninganna Maudi maa. Ilma et oleksid kuninganna Maudilt enne luba küsinud. Ja nad said vastuseks ikka kõlava „ei!”.

      „Teie Kõrgus,” ütles teener, kes ukseavas seisis. „Norra Panga direktor on siin ja ...”

      „Saada ta sisse,” vastas kuningas ekraanilt pilku tõstmata.

      Pangadirektor tormas tuppa. „Kas see pole mitte kohutav!”

      „On,” ütles kuningas. „Kõik see raha.”

      Pangadirektor jõllitas üllatunult kuningat. „Kas te olete juba kuulnud?”

      „Muidugi. See on praegu teleris. Ja Rublov ei pea selleks just Ibranaldovezi ostma, et Rotten Hami alistada. Tegemist on siiski ühe puruvaese jalgpallimeeskonnaga neljanda liiga põhjamudast.”

      „Ei, ma räägin röövist!”

      „Millisest röövist?”

      „Keegi on täna öösel kõik meie kullavarud pihta pannud!”

      „Mis sa räägid, Tor? Kas keegi on varastanud kõik ... Nojah, me räägime ju vaid ühest kulla­kangist. Kas sul murdvarguskindlustus on?”

      „Jah, aga ...”

      „Mitte liiga suure omavastutusega ma loodan?”

      „Seda mitte, aga ...”

      „Siis minu arvates võiksid sa politsei kutsuda, mitte keset spordiuudiseid minu juures hädaldada.”

      „Ei, ei, me ei saa ju seda teha. Siis tekib ju paanika.”

      „Mis paanika?”

      „Majanduslik paanika.”

      Kuningas asetas nimetissõrme mõtlikult vastu lõuga. „Hmm. Minu mäletamist mööda olin ma sel päeval haige, kui meile kuningakoolis majandusest räägiti.”

      „Või nii,” ütles pangadirektor. „Ühesõnaga käib see nii, et rahvas peab arvama, et nad saavad vahetada kõik rahatähed, mida me trükime, kulla vastu, mis Norra Panga seifis on. Kui nad teada saavad, et seal polegi kulda, satuvad kõik paanikasse, üritavad oma rahatähti vahetada ja – hops! – pole Norra kroon enam öörigi väärt ja me oleme puruvaesed.”

      „No nii hull see lugu ka ei saa olla. Kui suurest vaesusest jutt käib?”

      „Mida te silmas peate?”

      „Siis on juba pahasti, kui jääme sama vaeseks kui Rootsi, aga ega ometi nii vaeseks kui Ida-Austria?”

      „Ida-Austria?”

      „Jah. Lääne-Austria käib ka kolinal alla, aga ma olen kuulnud, et Ida-Austrias on palju inimesi, kellel pole raha isegi kahe auto ülalpidamiseks või mägimajakese jaoks. Ja paljud peavad päevas vähemalt kaheksa tundi tööl käima, et saaksid lubada endale puhkusereisi Taisse.”

      „Ma kardan, et jutt käib veel suuremast vaesusest, Teie Kõrgus.”

      „Mida? Too mulle mõni näide?”

      „Ee... Rotten Ham?”

      „Armas jumal!” Kuningas heitis teki kõrvale, hüppas voodist välja ja pistis jalad sooblinahast sussidesse. „Võtke kohe meetmed kasutusele! Kutsuge sõjavägi kokku! Tõstke üüri! Komandanditund! Mida me teha saame?”

      „Me võime ... ee, kullakangi üles otsida. Meil on aega järgmise nädala esmaspäevani. Siis tuleb Maailmapank oma iga-aastast ülevaatust tegema, ja kui nad kullakangi eest ei leia, siis saab see avalikuks ja meil on kriips peal.”

      Kuningas marssis ukse juurde, avas selle ja hõikas: „Alustage vaktsineerimist seagripi vastu! Pange kinni kõik mägiteed! Kutsuge salateenistus!”

      „Kas meil on salateenistus?” küsis pangadirektor ettevaatlikult kuninga selja tagant.

      „Ma ei saa sulle kahjuks vastata, Tor,” ütles kuningas, kõndis akna juurde ja lasi pilgul üle Oslo käia. Ta märkas, et inimesed kõndisid tänavatel nagu tavaliselt, ja tundus, et keegi polnud veel uudist kuulnud. „Aga kui meil on olemas salateenistus, siis ma kutsun nad kohale ja sina pead juures viibima ning olukorrast ülevaate andma. Selge? Armas jumal! Rotten Ham ja Ida-Austria ...”

      Kuus minutit enne kella ühtteist seisid kuninga kontoris kaks ranges valveseisangus inimest. Neil mõlemal oli seljas pikk hall mantel, mille krae oli kahtlaselt üles tõstetud, ja ees tumedad päikeseprillid, mis muutsid nende välimuse eriti saladuslikuks. Lausa nii saladuslikuks, et kui sa neid tänaval kohtaksid, mõtleksid arvatavasti, et neilt kahelt võib julgelt salajast teenet paluda. Võib-olla sellepärast, et mantli alt paistsid triibuga püksid. Aga eriti sellepärast, et neil mõlemal oli peas Vahtkonna must kübar, mille otsas lehvis suur jaanalinnusulgedest tutt. Ja see sai ju tähendada vaid üht: et nad kuulusid Vahtkonna