Minu Los Angeles. Helen Tootsi

muidu uskumatuna kõlavad lood reaalsuseks muutuvad, siis ei saa sinna miskit parata. Sellised asjad ei juhtu ju ometi minuga. Nende kohta loetakse lehest uudiseid. Tahtmatult leian end juurdlemas, et kui minul oli keeruline hoolimata sellest, et eksisteerin ühiskonnas väga kasulikult, siis mida peavad läbi elama kõik need inimesed, kel nõnda hästi hetkel pole? Kui paljud inimesed saadetakse piirilt tagasi? Kui mitmel tõmmatakse karjäärile või armastusele joon alla? Kui paljud püüavad aastaid ja ikka midagi ei juhtu? Ja mis peamine – kas Trump hoiabki päriselt valitsust nii kaua pausil, kui tara valmis või riik lihtsalt kodusõja lävele jõuab?

      UBERI-JUHID: LOS ANGELESE LEKSIKON

      Esimese asjana mõtlen Los Angelesse kolides auto soetamise peale. Sest nõnda mind ette hoiatati: liiklus on hull ja ilma autota kuskile ei saa. Mitte keegi ei maininud mulle aga, et Uberi ja Lyftiga on elu lihtsam ja neid sõiduteenuseid kasutades avardub silmaring siinsete elanike suhtes meeletult.

      Los Angeles on naljakalt kummaline oma liikluse ja inimestega. Klišeed on klišeed põhjusega. Näiteks et LAs on kindlasti autot vaja, et siin ringi liikuda. Minul autot pole ja seepärast sõidan väga tihti Uberiga, mis on kontseptsioonina iseenesest päris veider, kui kogu asi tükkideks lammutada. Terve elu on vanemad ju õpetanud, et võõraste inimeste autosse ära istu ja kahtlase onu käest kommi ära vastu võta. Kerime elus kakskümmend aastat edasi ja voilà!, istume vabatahtlikult täiesti suvalise inimese masinasse ja maksame talle veel peale ka. Vahel juhtub, et seal pakutakse isegi kommi! Pahatihti sõidab seesama võõras sulle koduukse ette, nii et ühtlasi saab ta ka teada, kus sa elad. Aadress, kommid, võõras auto. Üldjuhul ei piirdu see võõra inimese autosse istumine vaikselt passimisega. Enamasti hakkab autojuht küsima väga isiklikke küsimusi, mis ärataksid igas teises olukorras kahtlust, kuid mingil täiesti arusaamatul põhjusel oleme valmis Uberi-juhile hingelt kõik ära puistama. Esimese asjana uuritakse tavaliselt, kust ma pärit olen. Aktsenti ei saavat väga üheselt kuhugi paigutada. Hästi sageli peetakse mind austraallaseks või britiks. Ilmselt pole Londonis külge jäänud aktsent veel päris ära kulunud. Enamasti saan vastuseks „Oota, kust kohast? Eestist? Kus see on?“, kui paljastan, kus mu kodu on.

      Juhtidele meeldib reisija kohta triviaalseid fakte teada saada. Vastutasuks eeldavad nad omakorda küsimusi ja huvi nende elu kohta. Mind isiklikult näiteks enamjaolt ei huvita, mida autoroolis istuv inimene lõunaks sõi või mitu last tal on. Vahel veab ja pooleldi umbkeelsed juhid on vait, küsides ainult, kas konditsioneer on okei temperatuuriga. Vahel on vastupidi ja isegi ilma küsimata valab juht sulle pangetäie informatsiooni täiesti ootamatult kaela, nõnda et oled sellest soovimatust tulvast läbiligunenud, ja see niriseb nüüd vaikselt mööda säärt auto põrandale loiguks. Kui seda emotsioonipagasit, mis Uberitesse jäetakse, peaks hakkama koristama, siis saaks kokku päris mitu romaani või meditsiinilist uurimistööd. Uberdajakarjääri aastate jooksul olen aru saanud, et vahel tuleb alla anda ja lihtsalt viisakusest suhelda. Mõnikord peab end isegi sundima. Eriti alguses. Olen sedasorti inimene, kes võiks ükskõik kelle juurde minna ja vestlusteema leida. Pole iial olnud probleemi, et äkki ei ole midagi, mille üle arutleda. Osalt on see sundimine ilmselt teletööst külge jäänud ametipuue, osalt lihtsalt tüdimus informatsiooni vastu võtta. Kui see niikuinii lahinal kaela tuleb, siis on võibolla mõttekas vähemalt selle mahavoolu suunata.

      Kolm aastat olen teadlikult jutustanud. Vahel vähem, vahel rohkem. Mulle saab mingil hetkel selgeks see, et Uberi-juhid on LAs nagu kollaste taksode juhid New Yorgis: kui midagi kohalikku teada tahad, siis ainult küsi! Ja ma hakkangi küsima. Linna kohta, nende endi elu kohta, poliitika, usu, lolluse lokkamise ja California põhjatu põua kohta. Autot pole mõtet rentida, kui kohalike elu kohta teada tahad. Tohutult on lugusid unistajatest, vanemad on siia kolinud, et lastel oleks parem elu. Palju immigratsiooni, palju valu, palju näitlejaid, lauljaid, kirjanikke ja muusikuid. Lugusid tööstuslinnas elamisest, vale agendi palkamisest, elukallidusest, korterite nappusest ja inimeste massilisest sisserändest. Vihmast. Või kui seda pole, siis sellest, kuidas väga oleks vaja; kui sajab, siis sellest, kuidas oli vaja. Mõned lood on südamlikumad ja rohkem päris kui teised. Mõned kõlavad võltsilt, aga kõikidel neil on hing, mida tahan jagada.