Püüa mees võrku!. Gena Showalter

      Originaali tiitel:

      Gena Showalter

      CATCH A MATE

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Gena Showalter

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10256

      ISBN (PDF) 978-9949-45-854-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-904-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Seda raamatut poleks olemas ilma Jill Monroeta.

      (Autoreis + Gena Showalter + Jill Monroe – terve mõistus = sekeldused.)

      Jätan teie fantaasia hooleks otsustada, miks see nii oli.

      Merline Lovelace’ile ja Sharon Salale. Suur tänu!

      Pennye ja Terry Edwardsile ning Max ja Vivian Showalterile.

      Parimat!

      Üks

      Kas te usute armastusse esimesest silmapilgust või peaksin teist uuesti mööda kõndima?

      Elus on vaid üks asi kindel, nimelt see, et kõik mehed on sead, ehkki Jillian Greene’il oli vastumeelt seda tunnistada. „Palun korda, mida sa ütlesid,” palus ta oma kaastöötajat ja sõpra Selene Garnetti. „Ma olen kindel, et kuulsin valesti.”

      „Ei. Sa ei kuulnud valesti. Ma küsisin, mida sa vastaksid mehele, kes palub sul püksikud jalast võtta, et ta saaks neid nuusutada.”

      Jillian seiras Selenet, musta nahka riietunud blondi jumalannat, kes nägi välja nii puudutamatu, et meestel tekkis tahtmine teda puudutada. Ja jäädagi puudutama. Ikka ja jälle. „Kas see on konksuga küsimus?”

      „Vaevalt küll.” Selene seisis Jilliani boksiuksel, saledad käsivarred toetamas siniseid vaheseinu. Ta käed katsid kahte postrit, mille Jillian oli veidi aega tagasi seinale kleepinud. Ühel oli kirjas: ”Kus on mees, sealt leiad ka valed.” Teisel oli lugeda: ”Iga hea mehe selja taga on püss.” „Just eile õhtul ütles mulle seda üks mees,” lisas Selene. „Ma olin nii rabatud, et lausa kangestusin.”

      „Kas see mees meeldis sulle?”

      „Või veel.” Selene pööritas silmi. „Ta oli sihtmärk.”

      „Siis ütle talle, et ta saab su aluspükse nuusutada ainult sel juhul, kui need on vürtsitatud Ebola viirusega.”

      „Ma teadsin, et sinult saab tabava vastuse.” Selene naeratas talle omast jahedat naeratust ja hõljus kannikese- ning jasmiinipilves mööda koridori minema, heites üle õla: „Danielle võlgneb mulle kümme taala.”

      Oo jaa. Mehed on sead.

Mõned on notsud, ainult üks röh-röh ja ei mingit tulemust. Mõned on väljaõppel sead, kõikumas mehe ja metskuldi vahelisel teravikul. Mõned on miss Piggyd¹, mis ei vaja selgitust. Ja mõned on näljased orikad, nemad õgivad kõiki, kes ette juhtuvad.

      Neid vihkas Jillian üle kõige.

      Ent Jillian ei lasknud mehe loomalikel iseloomuomadustel ennast häirida, ükskõik kui madalale too notsumeetril langes. Kui mehed olid ruigajad, siis võis julgelt väita, et Jillian oli tapamaja. Ta lõikas rõõmuga erinevaid tõuge peekoniviiludeks ja serveeris need omanikele hõbevaagnal.

      See oli ta töö ja suurim rõõm.

      Tema (ja Selene) töötasid firmas nimega Püüa Mees Võrku. Kui armsalt ja romantiliselt see kõlab, eks ole? Kuid PMV on koht, mille poole pöörduvad naised, et kontrollida oma tugevama poole usaldusväärsust. See toimub järgmiselt:

Jane Doe² siseneb PMV kontorisse, mainib kolme juhtumit, mis on äratanud temas kahtluse, et ta mees petab teda, siis lappab läbi fotoalbumi ja valib näo- ning kehatüübi, mis kindlasti meeldib ta mehele, kallimale või jobust armukesele, kes on liiga ihne, et sõrmuse jaoks rahakotti kergendada. Naisele, kelle ta välja valib, – teisisõnu peibutisele – antakse mehe – teisisõnu sihtmärgi – ajakava ning peibutis korraldab sarmikusest üle voolates juhusliku kohtumise. Loomulikult on ta varustatud kaamera ning mikrofoniga, mis salvestavad kõik mehe patustamised.

      Jillian on peibutis.

      Talle makstakse selle eest, et ta naeratab, valetab. Flirdib. Ja teistele kuuluvad mehed neelavad kõik alla ilma lusikat kasutamata, tõestades, kui vastikud nad tegelikult on.

      Mõned inimesed (need, kes on süüdi) võivad Jilliani tegevust pidada lõksude ülesseadmiseks. Mõned (need, kes on rohkem kui süüdi) võivad pidada tema tegevust ebaõigeks. Aga Jillian ei suudelnud mitte kunagi, ei puudutanud ega keppinud nende meestega, andis neile vaid võimaluse ennast ise sisse rääkida ja tema südametunnistus oli puhas. Pealegi ei oleks probleemi, kui sihtmärgid ta lihtsalt minema saadaksid.

      Selle asemel naeratasid nad talle vastu, rääkisid talle omakorda valejutte ja flirtisid temaga. Ühe arvatava metsiku armuöö eest olid nad valmis unustama truuduseaastad, heitma kõrvale au ja üles näitama täielikku lugupidamatust oma kallima suhtes.

      Jilliani arvates väärisid nad kõike, mida said.

      Ta ei öelnud kunagi oma klientidele, et nende mehed olid neile truudust murdnud, see oli tema ülemuse töö. Ent ta jälgis tihti neid vestlusi teises toas monitorilt ja nähtu oli südantlõhestav. Pisarad, needmine, masendus. Truudusetuse ohvrite tunded kõikusid ühest äärmusest teise, kuid üks oli kõigil ühine: rikutud elu. Vaat selle pärast Jillian nautiski võimalust niisugustele meestele nina pihta anda. Nende pärast ei ole meeste partnerite elu enam see, mis oli enne.

      Ja milleks?

      Abielus mehed teesklesid, et nad on lahutatud, lihtsalt selleks, et saak kätte saada. Kihlatud mehed teesklesid, et on vallalised, lihtsalt selleks, et saak kätte saada. Meessõbrad teesklesid, et nad on vabad, lihtsalt selleks, et – jah, te arvasite ära – saak kätte saada. Mitte ükski Jilliani sihtmärkidest ei jätnud kunagi kasutamata võimalust talle külge lüüa.

      Ta ei saanud sellest päriselt aru. Ta on kenake, seda küll, aga üldsegi mitte silmipimestavalt kaunis. Keskmist kasvu, päris kena figuuriga, mille säilitamiseks ta nägi palju vaeva, pikkade mustade lokkis juustega, suurte siniste silmadega, lohukestega kergelt ümarates põskedes. Jumal, kuidas ta vihkab noid tillukesi, süütuid, kooliplikalikke lohukesi.

      Pole mingit kahtlust – välimuse koha pealt ei olnud ta midagi erilist. Aga välimusel polnud mingit tähtsust, kui mõni mees juhtumisi arvas, et ta ratsutab mehel nagu karussellihobusel. Äkitselt kujutas ta endast kõiki seksifantaasiaid, mida mees oli eales hellitanud.

      Tõprad. Jillian oli juba kuus aastat PMV-s töötanud, oli alustanud juba kahekümne ühe aastaselt. Esimese hetkega oli ta saanud vastaka rahulduse, kui tabas mehe otse teolt ja säästis naise südamevalust. Aastatega oli rahuldustunne vaid kasvanud.

      Aga,