Liiga hea, et olla tõsi. Kristan Higgins

section>

      Originaali tiitel:

      Kristan Higgins

      TOO GOOD TO BE TRUE

      2009

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Anu Vane

      Korrektor Inna Viires

      © 2009 by Kristan Higgins

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10173

      ISBN (PDF) 978-9949-456-66-6

      ISBN (ePub) 978-9949-84-902-4

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      See raamat on pühendatud mu vanaema Helen Kristani mälestusele – kõige armsamale naisele, keda tundnud olen.

      Tänuavaldused

      Maria Carvainis Agencys… tänan nagu alati hiilgavat ja suuremeelset Maria Carvainist tarkuse ja juhatuse eest ning Donna Bagdasariani ja June Renschlerit innuka suhtumise eest sellesse raamatusse.

      HQN Booksis tänan Keyren Gerlachit leebe ja aruka panuse eest ning Tracy Farrellit toetuse ja julgustuse eest.

      Tänan Julie Revell Benjamini ja Rose Morrist, mu kirjanikest semusid, ning Beth Robinsoni PointSource Mediast, kes annab mu koduleheküljele ja reklaamidele nii suurepärase välimuse.

      Isiklikuma poole pealt tänan oma sõpru ja pereliikmeid, kes lõputult mu ideid kuulavad – ema, Mike’i, Hillyt, Jackiet, Nanad, Maryellenit, Christine’i, Maureeni ja Lisat. Kui väga on mul vedanud, et mul on niisugune pere ja niisugused sõbrad!

      Tänan oma võrratuid lapsi, kes teevad elu nii nauditavaks, ning eriti mu kallimat Terence Keenanit. Antud juhul sõnadest lihtsalt ei piisa.

      Ning viimaks tänan oma vanaisa Jules Kristanit, kindlalt pühendunud, säravalt arukat ning lõputu kaasasündinud headusega meest. Maailm on tänu Sinu eeskujule parem paik, kallis Papa.

      Proloog

      Poiss-sõbra väljamõtlemises pole minu jaoks midagi uut. Ütlen selle otse välja. Osa inimesi naudib vaateakendel asjade uurimist, mida nad endale kunagi lubada ei saa. Mõni vaatab Internetis fotosid puhkusekohtadest, mida nad kunagi ei külasta. Ning mõni inimene kujutleb, et kohtab tõeliselt lahedat meest, ehkki ta tegelikult ei kohta.

      Esimest korda juhtus see kuuendas klassis. Vahetunnis. Heather B., Heather F. ja Jessica A. seisid keset oma väikest austajate ringi. Neil oli huuleläige peal ja silmalaud värvitud, neil olid lahedad väikesed käekotid ja poiss-sõbrad. Toona tähendas poisiga käimine ainult seda, et ta sinust saalis möödudes välja tegi, kuid siiski oli see staatusesümbol ja asi, mis minul puudus, nagu ka lauvärv. Heather F. jälgis, kuidas tema poiss Joey Adams pistis konna püksi põhjustel, mis on selged ainult kuuenda klassi poistele, ning rääkis, et võib-olla jätab ta Joey maha ja hakkab Jasoniga käima.

      Korraga leidsin end pikemalt mõtlemata ütlemas, et ka mina käin kellegagi… poisiga teisest linnast. Kolm populaarset tüdrukut pöördusid hoobilt terava huviga minu poole ning ma avastasin end rääkimas Tylerist, kes on tõeliselt lahe ja tark ja viisakas. Vanem poiss, neljateistkümnene. Ta perekonnal oli hobustega rantšo ning nad tahtsid, et ma annaksin nime kõige uuemale varsale ja hakkaksin teda välja õpetama, nii et loom tuleks minu ja ainult minu vilistamise peale.

      Kahtlemata oleme kõik selliste poistega lagedale tulnud. Õigus? Mis halba oli usus – peaaegu –, et vastukaaluks konn-püksis-tüüpidele on kusagil olemas Tyleri-sugune hobustega poiss? See on peaaegu nagu uskuda jumalasse – seda peab tegema, sest muud võimalust ju pole? Teised tüdrukud jäid uskuma, pommitasid mind küsimustega ja vaatasid uutmoodi austusega. Heather B. kutsus mind isegi oma peatsele sünnipäevapeole, millega õnnelikult nõustusin. Loomulikult olin tolleks ajaks sunnitud edastama kurva uudise, et Tyleri rantšo põles maha, perekond kolis Oregoni ja võttis kaasa ka mu varsa Kesköö Päikese. Võib-olla aimasid Heatherid ja teised klassikaaslased tõde, kuid avastasin, et ei hooligi sellest. Kujutlesin, et Tyler ongi päriselt lahkunud… see oli täiega vahva tunne.

      Hiljem, kui olin viisteist ja me kolisime tagasihoidlikust Mount Vernoni linnast New Yorgi osariigis palju uhkemasse Avoni linna Connecticutis, kus kõigil tüdrukutel olid siledad juuksed ja väga valged hambad, mõtlesin välja järgmise poisi. Jack, mu Koju Mahajäänud Poiss-Sõber. Oh, ta oli nii ilus (mida tõestas J. Crew’ kataloogist hoolikalt välja lõigatud foto mu rahakoti vahel). Jacki isal oli tõeliselt võrratu restoran nimega Le Cirque (kuulge, ma olin viisteist). Me Jackiga võtsime asja rahulikult… jah, olime suudelnud ning tegelikult oli ta isegi kättpidi mu särgi alla jõudnud, kuid ta austas mind nii väga, et sellest kaugemale asi ei läinud. Tahtsime oodata, kuni oleme vanemad. Võib-olla teeme eelkihluse ja kuna ta perekond armastas mind nii väga, tahtsid nad, et Jack ostaks mulle Tiffanyst sõrmuse. Mitte küll teemandi, aga võib-olla safiiriga, umbes nagu printsess Dianal, aga natuke väiksemaga.

      Paraku pean ütlema, et läksin Jackist lahku umbes teise kooliaasta neljandal kuul, et olla kättesaadav kohalikele poistele. Mu strateegia andis tagasilöögi… kohalikud poisid polnudki nii hirmsasti huvitatud. Minu vanemast õest aga küll. Margaret võttis mind vahel kaasa, kui ülikoolist kodus käis, ning poisid jäid vait juba üksnes nähes tema eredat, uhket ilu. Isegi mu noorem õde, kes tollal käis alles seitsmendas klassis, ilmutas märke iluduseks kasvada. Kuid mina jäin samaks, soovides, et poleks kunagi läinud lahku oma väljamõeldud poiss-sõbrast, ning igatsedes sooja naudingulainet, mille andis kujutlus, et võiksin niisugusele poisile meeldida.

Siis tuli Jean-Philippe. Tema mõeldi välja selleks, et anda vastulööki ühele ärritavale, uskumatult tüütule poisile kolledžis. Too oli silmapaistev keemik, kes tagantjärele vaadates kannatas ilmselt Aspergeri sündroomi all, mis muutis ta immuunseks iga seltskondliku nükke vastu, mille tema suunas tegin. Selle asemel et öelda poisile otse näkku, et ta ei meeldi mulle (see tundus liiga julmana), käskisin toakaaslasel kritseldada sõnumeid ja kinnitada neid uksele, et kõik võiksid näha: „Grace – J-P helistas jälle. Ta tahab, et mõneks päevaks Pariisi tuled. Helista toute suite¹.”

      Ma armastasin Jean-Philippe’i, armastasin kujutleda, et ühel hästiriietatud prantslasel on minuga asja! Et ta longib Pariisi sildadel, vahib tusaselt Seine’i, igatseb minu järele ja ohkab mornilt, ise samal ajal šokolaadiga sarvesaiu süües ja head veini juues. Oh, ma olin sajandeid Jean-Philippi armunud; sellega võistles üksnes mu armastus Rhett Butleri vastu, kelle olin avastanud kolmeteistkümnesena ja iialgi maha ei jätnud.

      Läbi kahekümnendate ja isegi nüüd, kolmekümnesena, oli poiss-sõbra väljamõtlemine ellujäämisoskus. Florence, üks Golden Meadowsi eakateküla väikestest vanadaamidest, pakkus mulle hiljuti oma nõbu peotantsukursustel, mida läbi viia aitan. „Kullake, sa hakkad kindlasti Bertiet armastama!” siristas ta, kui üritasin talle parempööret õpetada. „Kas ma võin talle su numbri anda? Ta on arst. Pediaater. Tal on ainult üks pisike probleem. Tänapäeva tüdrukud on liiga valivad. Minu ajal oli nii, et kui olid kolmkümmend ja polnud abielus, olid sa sama hästi kui surnud. Ainuüksi sellepärast, et Bertiel