Bulgaaria – Sunny Beach. Fil

kuhu maandub, enam-vähem sinnasamasse ka seisma jääb. Tore oli igatahes väsitada ennast ja last.

      Rannast tagasi hotelli tulles panin gepsu käima, et ikka kõige otsemat teed pidi kohale saada. Teeäärsed olid seal, nagu Türgiski, kõikvõimalikku tänavakaubandust täis. Selle vahega, et siin ei ronitud nelja jalaga selga, et sa kindlasti midagi ostaksid.

      Poole tee peal hakkas minul kõht valutama. Umbes selline tunne oli, nagu vahetult enne kõhu lahti minemist. Sees keeras ja pööras, ikka ja aina tugevamalt. Tuppa jõudes andis Liisi mulle mingeid tablette. Ega mina tea, mis ta mulle andis, aga nii palju usaldan küll, et söön ära kõik rohud, mis pereema süüa käsib. Mõnikord on neist ju kasu ka. Panin siis 2 valget tabletti suhu ja jäin paremaid aegu ootama.

      Sel ajal, kui me rannas olime, oli käidud meie tube koristamas. Kristjani jaoks sai reisile kaasa võetud varem Liisi poolt heegeldatud paarikümne cm pikkune Bruno. Seesama Bruno oli nüüd pandud voodisse, pea padja peale ja tekk oli ilusti lõua alla tõmmatud. Nii armas! Lisaks kõigele muule, mis koristamise puhul on tavaline, oli meeste wc-sse toodud 2 rulli paberit juurde. Ilmselt oli neile kuskilt info saadetud, et seda wc-d kasutab eriti suure sööma ja kiire seedimisega inimene.

      Meie sansõlme kergendusnurgake

      Mõtlesin käia veel pesus, et meresool endalt maha loputada. Läksin mina siis “meeste korruse” dušinurka, tõmbasin uksed kinni, keerasin vee lahti ja kui sai veele timmitud sobiv temperatuur, plätserdasin oma pea šampooniga kokku. See lõhnas nagu värske kadakas. Kes teab, mis lõhnaga kadakas on, see mõistab, millest räägin. Mina ei tea, mis see täpselt oli, aga millegi muuga ma ei osanud seda lõhna seostada ka. Nojah, siis sai külm vesi otsa. Lihtsalt sai otsa, keera kraani kuhu poole tahad, vesi läks aina tulisemaks. Oleks ma tahtnud end epileerida, oleks ainuüksi see dušš kõik karvad maha võtnud ja naha oleksin saanud sama punaseks, kui inimesel, kes „luigena” 5 tundi järjest terava päikese käes vedeleb. Kuna mul kummagi tegevuse järgi vajadust polnud, loputasin, nii kiiresti kui sain, šampooni peast ja kadusin sellest ruumist. Teised jäidki kõik pesemata.

      Ühel hetkel hüüdis Liisi mind appi. Tulin trepist alla ja hakkasin otsima, kus abivajaja siis on. No ei olnud kuskil! Ometi kuulsin, kuidas ta hüüdis mind. Hakkasin hääle järgi orienteeruma ja leidsingi. Tema oli naiste vannitoas, vaatas, silmad suured peas, nagu tõllarattad, käed puusas, kraanikaussi ja käratas: „Noh, aitad või?” Ma küll seisin selles samas vannitoas, aga aru ma ei saanud, millega ta hädas on. Peale väiksemat selgitustööd mõistsin, et kraanikausist ei tahtnud vesi alla minna. Alles nüüd märkasin, et kraanikauss oli tõesti enam-vähem servani vett täis. Pistsin ettevaatlikult oma käed vette. See vesi ei olnudki tuline, pigem mõnusalt jahe. Kraanikausi äravoolu ees seisis metallist kork. Asjatundliku inimesena hakkasin seda ära kangutama. Mõtlesin, et kui mingi asja sinna vahele saan, siis kangutan lahti, et ilmselt on mingil põhjusel see kork sinna lihtsalt kinni kiilunud. Suurest pingutamisest läksin näost punaseks nagu peet. Liisi soovitas seepeale mul hingata ka veidi, et siis kraanikausi korgile uus väljakutse esitada. Meie duell jätkus. Mõtlesin loogiliselt, et kui ei saa tõmmata, siis saab ehk lükata. On ju selliseid asju küll ja küll, kuhu peab peale vajutama et see välja hüppaks. Noh, näiteks mälukaardid fotokates ja videokaamerates. Surusin siis alguses ettevaatlikult ja edasi järjest tugevama jõuga seda korki aina sügavamale. Tutkit. Kraanikausi kork juhtis 2-0. Piinlik oli juba. Liisi seisis kõrval ja hakkas naerma: „Kas sa tõesti arvad, et ma seda kõike pole veel proovinud?”

      „Arvasin jah,” pomisesin vastu ja astusin mõtlikult sammu tagasi. Äkki on mingi lüliti või nupp kuskil? Kummardusin kraanikausi alla, nagu prooviksin salaja mõne naisterahva seeliku alla piiluda. Täiesti selline tunne oli, et see kraanikauss irvitab mulle näkku. Hakkasin kobama kraanikausi all olevaid voolikuid, umbes sarnase hellusega, nagu pimedas toas naisterahva sääri kompaks. Tunnistades 3-0 kaotusseisu jäämist hakkasin püsti tõusma. Selle käigus sain kraanikausilt korraliku obaduse keset lagipead. Just sel hetkel oli mu selja taha tulnud ka mu kaheaastane poeg, kellele see pauk tegi nii palju naeru, et ta suurest naerust istuli maha kukkus. Oma mõtetes olin valmis alistuma, olin valmis juba minema retseptsiooni ja kurtma, et hotelli kraanikausi kork kiusab mind ja just sel hetkel vajutas Liisi kraani taha peidetud nuppu, mispeale kraanikaussi kinnitambitud kork üles tõusis ja vähem kui paari sekundiga oli kogu ebapuhas vesi sealt ära voolanud.

      Suur töö ilma tulemita tehtud, peeretasin suurest pingutusest ikka kogu südamest. Kõht valutas endiselt. Tundsin kohe, kuidas mingid elukad mööda mu kõhu sisemust ringi jooksid. Ausalt, ma ei olnud, vähemalt enda teada, tarbinud mingeid psühhotroopseid aineid. Ometi just selline tunne mind sel hetkel valdas. Nagu mingid väikesed kuradid oleksid mu kõhus saja meetri finaali jooksnud.

      Meie hotellitoa pesemisnurk

      Saatsin oma pere lõunat sööma, ise jäin hotellituppa rahus peeretama. Ja seda tegin ma siis mõnuga. Vahepeal käis meie toas selline gaasirünnak, nagu Teise maailmasõja ajal, kõik lähikondsed oleksid kiirelt gaasimaskid ette tõmmanud. Mina kahjuks ühestki läheduses olevast kapist endale gaasimaski ei leidnud, seega pidin edasi kannatama. Kui Liisi lastega tagasi jõudis, olin ma veel kägaras voodis, kuid kõige hullem oli juba möödas ja gaasirünnakust polnud enam mingit märki.