Agnes ja unenägude maailm. Tuutikki Tolonen

suvevaheaja lõppu üles! See oleks küll vältimatult vajalik, sest ema oli öelnud, et neil on kavas elada siin veidras väikeses külas terve talve, järgmise kevadeni välja. Siis mõtlevad nad edasi, mida teha tahavad.

      Agnes oli otsustanud, et jalutab Ossiga iga päev ise teed. Esimesel päeval kõndisid nad uue kodu ümbruses. Teisel päeval suundusid uurima Harmala pisikest keskust. Kolmandal päeval valis Agnes väikese liivaraja, mis sukeldus otse nende maja taga metsa. Rada viis läbi kõrge kuusiku ja lõppes siis järsku vana samblase kivimüüriga. Müüris oli ilustustega raudvärav ja iidne silt: „Kalmistu“.

      Agnes rõõmustas. Talle olid surnuaiad alati meeldinud. Võimalus, et koeraga ei tohi surnuaeda minna, ei tulnud talle pähegi. Ta meelitas Ossi värava juurde ja seejärel väravast sisse.

      Agnes mõistis kohe, et see pole mingi tavaline surnuaed. Ta vaatas vaimustusega ringi. Koht oli ilmselgesti igivana. Tohutu suured kühmulise tüvega vahtrad ja tiheda võraga tammed sirutusid peaaegu taevani ja nende lehed heitsid maapinnale salapäraseid liikuvaid varje. Oli väga vaikne. Kuskil ei paistnud ühtki inimest. Kitsad liivased teerajad jooksid risti-rästi läbi laia, hästi hooldatud muruplatsi, kus seisid rivis samblasse kasvanud hauakivid. Agnesele tundus, nagu oleks ta koos Ossiga astunud teise aega. Või ehk pigem kuskile, kus aeg oli hoopis peatunud.

      „Tule, Ossi, kõnnime natuke,“ ütles Agnes.

      Koer vantsis imelikult vastutahtsi Agnese kannul, aga Agnes asus tähelepanelikult lugema hauakividesse graveeritud nimesid, vanu sünni- ja surmakuupäevi. Kes need inimesed olid olnud? Kuidas nad välja olid näinud, mida oma eluajal teinud? Iga nime taga oli terve elu, täis üksikasju. See tundus uskumatu.

      Agnes märkas eemal küngast, mille ümber oli madal aed. Hauakivid aia sees olid väikesed ja mitte rivis nagu teistel haudadel, vaid poolkaares. Need seisid seal samblaga kaetult justkui unustatuna.

      „Ossi, lähme vaatame neid,“ ütles Agnes ja sikutas õrnalt rihmast. Nad läksid künka juurde ja astusid üle madala aia. Agnes kummardus hauakive uurima.

      „Heikkinen, lapsuke“ oli kirjutatud esimesele kivile. „Aalto, pisitüdruk“ seisis teisel. Need on väikeste laste hauad, taipas Agnes hämmastusega. Nii väikeste, et kividel ei olnud isegi nimesid. Ta vaatas lapsukese sünni- ja surmaaega. Nende vahel oli ainult üks päev. Lapsuke oli elanud kõigest ühe päeva!

      Agnes vaatas järgmist hauakivi. Seal oli vaid üks kuupäev. Mida see tähendas? Kas pisitüdruk ei olnud isegi ühte päeva elanud? Võib-olla oli ta sündinud surnult. Agnes oli kuulnud, et vahel võis nii juhtuda. See tundus hirmus.

      Ossi istus maha ja hakkas väsimusest lõõtsutama. Agnes kummardus kolmandat kivi vaatama. Selle kirjad olid samblakihi all peidus, aga kui seda küünega kraapida, tulid tähevaod vähehaaval nähtavale. Kullatis oli juba ammuilma maha pudenenud.

      Agnes vedas sõrme mööda vagusid ja luges:

      „RETHA 1938“

      Retha? Kummaline nimi, mõtles ta, ja kraapis edasi. Nimi kasvas tähthaaval pikemaks ja hakkas arusaadavaks muutuma.

      „MARGARETHA,“ luges Agnes. Siin puhkas keegi kaua aega tagasid surnud väike Margaretha. Oli kurb, et keegi ei paistnud enam Margaretha haua eest hoolitsevat. Agnes kraapis edasi. Äkki tuli sammal ühe suure tükina lahti ja kukkus maha. Kiri oli nüüd tervenisti näha.

      Agnese ahmis õhku. Ta tundis, kuidas süda jättis löögi vahele ja ihukarvad tõusid püsti.

      „AGNES MARGARETHA,“ luges ta vaikselt. „* 2.8.1838, surn. 3.8.1938, Puhka Issanda rahus, laps.“

      2. Pulla

      Harmala turuplats oli täis värvilisi müügikioskeid ja rõõmsaid inimesi. Ema oli öelnud, et maal käivad kõik inimesed laadal, ja arvatavasti oli tal õigus. Vaevalt Harmalas väga palju rohkem inimesi oligi.

      Ema loovis inimeste vahel nagu kala roostikus ja Agnes üritas tal sabas püsida. Ema otsis maasikaid, sest neil oli uues kodus sügavkülmik ja ema tahtis sügavkülmutada. Ükskõik mida, aga kõige meelsamini maasikaid. Agnes seevastu tahtis emaga rääkida, ent see oli keerulisem, kui ta oli arvanud.

      „Ema, see oli minu nimi,“ kordas ta ema seljale.

      „Ei, see oli ainult peaaegu sinu nimi. Peaaegu, aga mitte päris. Sina oled Agnes Margareetta, mitte Agnes Margaretha.“

      Ema ei võtnud vaevaks isegi seisma jääda. Agnes ohkas ärritunult.

      „Ema, päriselt ka. Mitut Agnes Margareettat sa tunned? Mina küll ei ole iial kohanud kedagi teist peale iseenda. Ja pealegi oli sellel hauakivil minu sünnikuupäev. Teine august.“

      Ema naeris ja heitis Agnesele üle õla pilgu.

      „Aga sina ei sündinud aastal 1938!“

      „Muidugi mitte, aga ikkagi! Kas see ei ole sinu meelest siis kuidagi imelik? Minu meelest on,“ jätkas Agnes. „Imelik ja natuke õudne.“

      Lõpuks ometi jäi ema seisma. Ta pööras ringi ja vaatas Agnest uurivalt.

      „Nojah, muidugi on see kummaline. Imelik juhus. Aga sul on vanaaegsed nimed, need on ju pandud vanaemade järgi. Sellest tuleb ka, et sul on vanaemade vanuseid nimekaimusid. Ja isegi vanemaid! Kui see sulle hirmu nahka ajab, ei tasu ehk minna surnuaeda kõndima!“

      „Ema, ega ma seda ei mõelnud,“ pahvatas Agnes, aga ema jätkas:

      „Agnes, sa saad ju ometi aru, et see ei ole sinu haud ega midagi sellist.“

      Agnes vaatas ema ärritunult.

      „Ema, sa oled tobu!“ hüüatas ta. „Muidugi saan ma aru, et see ei ole minu haud! Ma olen ju ilmselgelt elus, või kuidas? Aga sellegipoolest tahaksin ma teada, kelle haud see on. Kellel on sama nimi ja sünnikuupäev kui minul. Ja miks just sellel hauakivil ei ole perekonnanime? Kõikidel teistel on.“

      „Küllap sa pead selle välja selgitama. Lahendama hauakivi müsteeriumi.“

      „Aga kuidas?“ küsis Agnes. „Võiksid sa aidata? Toimetajad ju lahendavad müsteeriume, on ju?“

      Ema hakkas naerma.

      „Müsteeriume! Toimetajad ei lahenda müsteeriume. Toimetajad kirjutavad artikleid!“

      „Igatahes te selgitate välja segaseid asju,“ jätkas Agnes visalt. „Asju peab ju ikka natuke uurima, et neist kirjutada.“

      Ema muutus tõsiseks.

      „Nojaa, see on muidugi tõsi. Ma ei ole küll kunagi kirjutanud ajalehte artiklit vanast hauakivist. Aga ma võin homme toimetuses küsida, kas keegi teab sellest midagi. Toimetajatele koguneb sageli igasugust kentsakat infot.“

      Ühtäkki hüüatas keegi sealsamas:

      „See peab küll paika!“

      Ema ja Agnes võpatasid. Nende kõrvale oli ilmunud pikk ja kõhukas mees, kellel olid jalas tohutu suured viigipüksid, seljas valge triiksärk ja nende peal traksid. Ta nägi välja nagu mustvalge tummfilmi tegelane, ainult kõvakübar puudus. Agnes vahtis meest imestusega, aga ema rõõmustas.

      „Jussi! Mida sina laadal teed?“

      Mees viipas käega enda ümber ja muigas.

      „Kas kõik teised pole kah siin?“

      Ema naeris.

      „On tõesti.“

      Ta pöördus Agnese poole ja ütles:

      „Agnes, Jussi on Harmala Sõnumite peatoimetaja.