Raks Reem teotseb. Karl August Hindrey

      Tema õige nimi ei olnudki Raks. Teda oli hakatud nii hüüdma, kui ta kümneaastane oli ja veskitammist jääkampadega alla läks, nõnda et mühises ja kohises kõik ja jäätükid tantsisid aina liiasilma all.

      Tema õige nimi oli Anton Reem, aga Raks meeldis teistele poistele rohkem, sest see oli palju lühem ja sobis ka Antoni iseloomule, sest ta talitas alati ruttu ja otsustavalt, raks ja raks.

      Nüüd oli ta juba kaksteistkümme aastat vana, käis juba teist poolaastat linnas koolis ja oli lihavõtte vaheajaks koju tulnud.

      Aga siis, kui ta veskitammist alla läks jääkildude seas, kord üks jalg väljas, kord käsi, kord pää ja jälle mõlemad jalad, ei olnud ta veel linnas koolis, aga tragi ja elav nagu nirk. „Ei seisa pudelis ka paigal,“ ütlesid vanemad inimesed, kes teda aga siiski sallisid, sest ta oli alati hääs tujus ja ühtelugu oli teda siin ja sääl ning temaga koos oli alati rõõmsat mängu ja tegevust.

      Tol ajal, kui ta oma uue nime sai, olid ka lihavõtted. Ja ühtlasi oli ka jääminek. Niidud olid kõik vett täis, veskitammi ees aga olid jääkambad kokku kuhjunud ja ummistasid vee voolu. Siis olid poisikesed sääl ritvadega ja kangidega ametis, et kampu peenemaks lõhkuda ja tükiviisi liiasilmast alla saata.

      Ei olnudki päris hädaohuta töö, seda teadsid ka poiste vanemad ja ei näinud seda hää meelega, et poisikesed kargasid jääkambalt teisele, raiusid ja tõukasid ja algasid mõnikord isegi sõitu neil jääkamakatel juba järve teisest otsast kuni tammini. Kuid harilikult olid mölder ja veskipoiss oma poomhaakidega ka ise juures, et jääsurvet tammile vähendada. Ja kui vanemad inimesed juba juures on, siis kuidagiviisi võis ikkagi ka poiste kaastegevust sallida. Ja niisugusest uhkest vaatemängust, nagu seda on jääminek, neid eemale hoida oli niikuinii raske.

      Aga siis olid mölder ja veskipoiss läinud lõunastama ja oma kangid ja tuurad sinnapaika jätnud. Ning poisid jätkasid tööd. Ja olidki üsna laia renni raiunud, mille kaudu juba suuremadki jääkambad takistamata võisid joosta liiasilmast alla seda koske mööda, mida vee langus veskiojja tekitas.