Armastus võidab kõik. Barbara Cartland

      Originaali tiitel:

      Barbara Cartland

      Love is Triumphant

      2005

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kaane kujundanud PS Kujundus

      Toimetanud Anneli Sihvart

      Korrektor Inna Viires

      © 2005 by Cartland Promotions.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2011 Kirjastus AMOR

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11836

      ISBN (PDF) 978-9949-84-984-0

      ISBN (ePub) 978-9949-84-985-7

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      „Igaüks armub vähemalt üks kord elus.

      See on alati kordumatu ja imeline vaimne kogemus.”

      Barbara Cartland

      Esimene peatükk

      1868

      Rosina Clarendon lebas voodis ja luges raamatut, kui kuulis koputust uksele.

      „Direktriss soovib teid näha, preili,” ütles koolis teateid edastav neiu.

      Rosina viskas pilgu peeglisse, et kontrollida, kas ta näeb korralik välja, ja leidis, et tema välimus peaks kotkasilmsele preili Baxterile meeldima.

      Rosina ei osanud aimata, miks direktriss teda kutsus, kuid ei kartnud hetkekski, et ta mingisse pahandusse on sattunud. Kohaliku parlamendiliikme Sir Elroy Clarendoni tütrena omas Rosina teatud privileege. Teda koheldi mitmel moel eriliselt, näiteks anti talle omaette tuba veidi eemal teiste tüdrukute magamistubadest.

      Rosina ei tahtnud kunagi oma soositud seisundit ära kasutada, ent ta ei olnud üllatunud, kui preili Baxter ta oma kantseleis naeratades vastu võttis.

      „Rosina, siin sa oledki. Kutsusin su vaid seepärast, et sulle on külaline. Sir John Crosby toob sinu lugupeetud isalt tervisi.”

      Kui Rosina Sir Johni nime kuulis, oli ta üllatunud ja hetkeks ei suutnud ta naeratust maha suruda. Sir John oli kena noormees ja Rosina unistas temast tihti, kuigi asjaosaline ei teadnud sellest midagi.

      „Sir John Crosby?” küsis neiu süütult. „Imelik, et ta siia tuli.”

      „Ta ise räägib sulle,” vastas preili Baxter ja tõusis laua tagant püsti. „Ta seisab su selja taga.”

      Rosina pöördus ja nägi Sir Johni naerul nägu.

      „Kuidas ma... kuidas ma teid kohe ei näinud,” kogeles neiu.

      Rosina mõtles õudusega, et ta vist punastab ja kõik mõtted avalduvad tema näol. Kuid ta valitses end ja tervitas noormeest rahulikult.

      „Kas midagi on ema või isaga lahti?” küsis neiu seejärel murelikult. „Kas te toote halbu uudiseid?”

      „Üldsegi mitte. Teie perega on kõik korras. Lihtsalt see kant jäi mulle ette teel valimisringkonda ja olin nõus teile vanematelt sõnumeid tooma.”

      „Te olete väga lahke!” hüüatas Rosina.

      Noormees pöördus direktrissi poole ja naeratas võluvalt.

      „Preili Baxter, ma tean, et see on reeglitevastane, aga ma sooviksin preili Clarendoniga nelja silma all vestelda.”

      „Ma ei tea...” kõhkles preili Baxter. Rosina ei olnud enam laps ja tal seisis peagi ees debüüt kõrgseltskonnas.

      „Äkki võime aias jalutada,” käis Sir John peale. „Lubame, et jääme teie vaatevälja.”

      „Sel juhul olen nõus. Sir John, te loomulikult mõistate, et peame sellist kena noort neidu, keda peagi debüüt ees ootab, väga hoidma...”

      „Muidugi mõistan ja võite kindel olla, et seisan hea tema reputatsiooni eest.”

      Rosina oli veendunud, et ükski naine ei suuda Sir Johni naeratusele, tema viisakale käitumisele ega hääle värelusele vastu panna. Noormees käitus, nagu elu oleks lust ja lillepidu ning tema kavatseks seda kõike täiel rinnal nautida.

      Ka direktriss ei suutnud Sir Johni sarmile vastu seista.

      „Võite aias ringi jalutada,” lubas ta. „Ainult mitte liiga kaua.”

      Rõõmu varjata püüdes astus Rosina noormehe kõrval päiksepaistelisse aeda.

      „Ära ole rumal,” sarjas ta end mõttes ägedalt. „Tema jaoks oled tühipaljas kooliplika.”

      Varsti saab Rosina täisealiseks ja on valmis oma debüüdiks. Ballil kannab ta roosa- ja valgekirjut satiinkleiti, juuksed ehitud roosiõitega ja kaelas ema pärlikee.

      Kui küps ta siis välja näeb! Oma ilusates unistustes nägi Rosina imeline välja – heledad juuksed, sügavsinised silmad, pikk sale keha ja särav virsikukarva jume. Ja Sir John, kes ka loomulikult on ballil, armub temasse keeletu ja meeletuna.

      Rosina kujutas ette, kuidas noormees teda vaimustunult vaatama jääb, kui ta esile astub, ega jõua ära imestada, kuidas ta pole varem säärast jahmatavat ilu märganud.

      Rosina mõtles igatsevalt tulevikust. Praegu oli tal seljas sinisest saržist koolivorm, mis muutis ta keha lamedaks nagu laua. Uhke kõrge soengu asemel olid ta juuksed siledaks kammitud ja paelaga kokku seotud.

      „Lähme kõnnime ojani,” ütles Sir John. „See pole majast kuigi kaugel.”

      „Kui ta vaid mu käest kinni krabaks ja me koos metsasallu jookseksime,” unistas Rosina. „Kui ta vaid tahaks minuga kahekesi olla ja minult suudluse varastada.”

      Kuid ilmselt noormees ei soovinud seda. Rosina noogutas nõusoleku märgiks.

      „Hea mõte.”

      Oja kaldal oli mahalangenud puuront ja kuna ilm oli kuiv ja ilus, said noored sellel istet võtta.

      „Londonis asjad susisevad, nagu võite isegi arvata,” sõnas Sir John.

      „Tean, et peaminister Disraeli sai paari seaduseelnõu tõttu lüüa,” vastas Rosina. „Nüüd peavad tulema uued valimised ja isa on üsna põnevil, sest tahab järgmises valitsuses ministrikohta saada. Tean seda kõike, kuna ta kirjutas mulle ja rääkis sellest ise. Siin me ei tohi ju ajalehti lugeda.”

      „Olen kindel, et teie astute sellest keelust üle,” ütles Sir John särasilmil.

      „Loomulikult. Vahel ostan lehe külast või lubab preili Draycott enda omi lugeda. Sellest ei tohi keegi midagi teada, muidu ta satub pahandustesse.”

      „Kes see preili Draycott on?”

      „Muusikaõpetaja. Ta on päris noor ja väga armas.”

      „Kas te tahate öelda, et teda ei šokeeri teie üldsegi mitte naiselik huvi poliitika vastu?” narritas noormees.

      „Kuna tema isa on parlamendiliige, siis ta mõistab mind. Ka preili armastatu tegeleb poliitikaga või vähemalt tahab sellega algust teha.”

      „Tõesti? Kes?”

      Rosina raputas pead.

      „Ma ei tohi seda öelda. See on võõras saladus. Ma ei oleks tohtinud teile preili nimegi mainida ega oleks seda teinudki, kui oleksin peaga mõelnud. Palun unustage see jutt.”

      „Hüva. Kuid loodetavasti on sel mehel piisavalt raha.”

      „Ei