Название | Armastuse loss |
---|---|
Автор произведения | Barbara Cartland |
Жанр | Контркультура |
Серия | |
Издательство | Контркультура |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949849871 |
Originaali tiitel:
Barbara Cartland
The Castle of Love
2004
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Kaane kujundanud PS Kujundus
Toimetanud Anu Rooseniit
Korrektor Inna Viires
© 2004 by Cartland Promotions.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2011 Kirjastus AMOR
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11837
ISBN (PDF) 978-9949-84-986-4
ISBN (ePub) 978-9949-84-987-1
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Miski maailmas pole võrdne armastusega.
Barbara Cartland
Esimene peatükk
1857
Star of India purjetas Inglismaa poole.
Hugo, Ruveni krahv, seisis üksinda laevatekil. Ta nautis heli, mida tekitasid kerges tuules plaksuvad purjed, ja värsket soolamaigulist õhku. Tema kajut oli mugav, kuid väga väike. Lämbe ilmaga nagu see, mis paaril viimasel päeval oli valitsenud, läks seal talumatult umbseks.
Kerge meretuul sasis ta pakse musti juukseid.
Teised laevatekil jalutavad reisijad, eriti daamid, pöördusid temast möödudes ringi, et teda vaadata.
Hugo oli väga nägus mees. Ta oli pikk ja sale ning ta jõuliste joontega nägu oli pärast kümmet Indias veedetud aastat tõmmu. Ta oli seal olnud Üheksanda jalaväerügemendi ohvitser.
Nüüd purjetas ta koju Inglismaale.
Daamid oleksid väga tahtnud temaga vestelda, kuid mõistsid, et krahv soovis olla omaette. Kogu reisi kestel oli ta harva kellegagi mõne sõna vahetanud, einestades oma kajutis ja riskides sealt väljuda vaid siis, kui teisi reisijaid oli ringi liikumas vähe. Ainult kammerteener tohtis tema eest hoolitseda.
„Georgina, räägitakse, et näeme iga hetk Inglismaa rannikut,” ütles üks daamidest, krahvist möödudes kahetsevalt mehe kütkestavat kuju silmitsedes.
„See võib tõsi olla, Laetitia,” vastas sõbranna, „kuid lootkem, et ilm jääb püsima. Mulle ei meeldi nende tumedate pilvede väljanägemine.”
Laetitia viivitas hetke ja pöördus siis krahvi poole. Ta tundis end täna veidi julgemini kui tavaliselt.
„Kuidas arvate, härra, kas enne, kui me Inglismaale jõuame, võib puhkeda torm?” küsis ta.
Krahv ei pööranud peadki. Talle ei meeldinud naise võlts hääletoon. Indias oli ta tundnud nii palju samasuguseid naisi, ohvitseride abikaasasid, kes lõbustasid end peamiselt kuulujuttudega. „Madam, ma pole oraakel,” vastas ta külmalt. „Aga lainetus muutub tõepoolest tugevamaks.”
„Oh, olgu pealegi!” sõnas Laetitia. Ta pöördus järsult tagasi kaaslase poole. „Lähme teisele tekile ja otsime endale meeldivama seltskonna!”
Krahvi huuled kõverdusid irooniliselt, aga ta nägu oli endiselt pööratud mere poole. Laeva õõtsumine muutus järsumaks. Lained laksusid valjusti vastu vööri. Ta mõtles, et ehk algab tõesti torm, enne kui nad Inglismaale jõuavad.
Mees nõjatus käsipuule ja ohkas.
Saabumine Inglismaale kujuneb üksildaseks. Tema vanemad olid surnud, kui ta oli poisieas. Nad olid olnud Euroopa-reisil ja jõudnud just Napolisse, kui puhkes tüüfuse epideemia. Paari päeva jooksul olid nad mõlemad sellesse surnud. Isegi lapsena oli Hugo teadnud, et kumbki neist poleks tahtnud elada ilma teiseta.
Hugo ja tema vanem vend Crispian olid sel ajal Ruveni lossis oma lesestunud vanaisa, vana krahvi juures.
Crispian oli saanud siis tiitlipärijaks.
Pärast seda, kui poisid olid vanemate surmast toibunud, jätkus õnnelik lapsepõlv endist viisi. Nende vanaisa oli olnud toriseja, kuid leebe ja järeleandlik. Poisid magasid lastetoas koos hoidja Sarah’ga. Naine tõreles nendega halastamatult, kuid poisid teadsid, kuidas teda oma väikeste sõrmede ümber mässida.
Poistel polnud teisi mängukaaslasi peale teineteise ja selletõttu olid nad väga lähedased. Nad mängisid lossi kõigis ruumides peitust ja hulkusid suvel ümbruskonna metsades. Kuigi Hugo oli noorem, oli ta alati juhiks. Crispian oli pelglik ja endassetõmbunud. Hugo oli see, kes sundis teda puude otsa ronima, kiirevoolulises jões ujuma, kohalikke koopaid uurima. Kui nad saadeti kooli, siis pidi Hugo tihti kaitsma arglikku Crispiani kiusajate eest.
Hugol kui nooremal pojal oli vaja elukutset. Kui see aeg saabus, siis soovitas vanaisa sõjaväge. Hugole see idee meeldis. Ta oli huvitatud reisimisest, kaugete maailmakolgaste nägemisest. Sellepärast sai temast Üheksanda jalaväerügemendi ohvitser ja kahekümneaastaselt asus ta teele Indiasse.
See oli viimane kord, mil ta nägi venda…
Krahv tundis, kuidas laev järsult tema jalge all kerkis ja siis lainetesse langes. Piisad piitsutasid ta nägu. Kõrval kostis kellegi hääl. See oli üks meeskonnaliige. „Palun vabandust, härra. Kapten arvab, et te võiksite alla minna. Pilved on peaaegu meie pea kohal ja tuul tõotab minna hullupööra tugevaks.”
Krahv noogutas. „Tänan. Tulen hetke pärast sulle järele.”
Meremees lahkus. Krahv toetus tugevamini käsipuule ja kuulas tuule vihinat mastitipus. Kaeblik heli näis vastavat tema mõtetele.
Miks oli tema tavaliselt arglik vend kindlaks jäänud sellele, et täita kohust ja astuda sõjaväkke, kui Krimmis algas sõda? Vana krahv oli sellele hirmsasti vastu olnud, et vanemat pojapoega sõtta lasta, kuid seekord oli Crispian väga otsusekindel. Lõppude lõpuks vana krahv nõustus ja jäi alatiseks seda kahetsema.
1856. aasta jaanuaris, mis oli sõja viimaseid kuid, suri Crispian koolerasse. Hugo oli sügavalt õnnetu.
Vanaisa tahtis, et ta kohe koju tuleks, kuid Hugo ei saanud ohvitseri ametikohalt lahkuda enne järgmist aastat. Siis, veidi enne tema lahkumist, puhkes sipoide mäss ja Hugo pidi oma postile jääma.
Nüüd oli ka vana krahv surnud ning Hugo saanud päranduseks tiitli ja Ruveni lossi.
Samuti oli ta saanud päranduseks Felice Delisle’i…
Krahv kangestus, tundes ära ebameeldivad hääled, mis talle lähenesid. Laetitia ja Georgina tulid tagasi koos ühe noore härrasmehega, kellega nad olid laevatekkidel jalutades tutvunud.
Laetitia kiljatas, kui tugevnev tuul ähvardas tal kübara peast viia.
„Jumala pärast,” hüüdis noormees, „hoidke kübarast kinni! Ma kohe kuidagi ei tahaks hüpata sinna lainetesse kübarat tagasi tooma, olgugi, et see on väga ilus kübar.”
Laetitia naeris lõbusalt ja väga valjusti, osalt selleks, et krahv seda kuuleks. „Oh, ma ei oota seda üldse mitte. Kuid teist on tõepoolest väga viisakas, et te sellele mõtlete! Ja ma nii imetlen mehi, kes on viisakad.”
„Kas me ei peaks nüüd alla minema?” kostis Georgina murelik hääl. „Too madrus ütles, et peaksime seda tegema. Ja mul hakkab sees veidi iiveldama.”
„Oh, kui sa just tahad,” vastas Laetitia. Ta heitis pilgu krahvi poole. Ta oli otsustanud mehele ühel või teisel viisil muljet avaldada. „Aga mulle ei tee ilm mingit muret. Leian, et see on päris erutav!”
Krahv