Ebatavaline assistent. Jennie Adams

ction>

      

      Originaali tiitel:

      Jennie Adams

      The Boss’s Unconventional Assistant

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      © 2008 by Jennie Adams

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10171

      ISBN (PDF) 978-9949-45-664-2

      ISBN (ePub) 978-9949-84-900-0

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kallis lugeja!

      Perekonnad võivad olla erineva suuruse ja vormiga. Ma tunnistan, et kõikide Gable’i õdede lugude kirjutamisel olen ma häbenematult uurinud omaenda suure perekonna veendumusi, kombeid ja hoiakuid. Uuringu tulemused on kinnitanud selle ühe erilise koostisosa olemasolu, mis annab meile lootust, aitab vastu pidada ja paneb meid tegutsemas – see on armastus.

      Gable’i õdede teekond algas raamatus „Miljonärist ülemus”, kus keskmine õde Chrissy Gable sattus kokku Nate Barrettiga ning otsustas oma vanemapoolset tööandjat murede eest kaitsta, kuid armus selle asemel temasse jäädavalt. Teekond jätkus raamatus „Itaalia üksikisa”, kus vanim Gable’i õdedest – Bella – ning Luc Monticelli pidid vastu astuma keerulisele minevikule ning suutsid lõpuks leida andestuse, tervenemise ja ühise tuleviku.

      Nüüd on Sophia Gable’i kord leida midagi enamat kui vaid õdede imeline armastus. Ning tõesti – Soph on valmis esitama väljakutset maailmale või vähemalt sellele osale, kus elab teatud haavatud, tõre ja köitev tööandja nimega Grey Barlow – kas mees peab Sophi veidraid abistamise ja hoolitsemise viise ennekuulmatuteks või mitte! Greyl on kavas kaitsta end emotsionaalsete raskuste eest, kuid kas ta süda suudab vastu panna otsusekindla ja ebatavalise assistendi rünnakule?

      Ma loodan, et te naudite Sophi ja Grey lugu sama palju, kui mina nautisin selle kirjutamist. Ehk elavad Gable’i õed edasi teie südametes kas või natukenegi, nagu nad elavad minu südames.

      Armastan ja emban.

      Jenny

      Markile, sest sa naeratad alati, kui ma laulan

      Esimene peatükk

      „Nii et siis sellisesse kohta tuleb üks multimiljonärist kinnisvaraarendaja veetma oma tavalist, linnast eemal nädalavahetust.” Sophia Gable tegi selle tähelepaneku, parkides oma vana kollast värvi auto Grey Barlow’ maamaja juurde. „Kuigi antud juhul on tegu kohaga, kuhu ta tuleb pärast õnnetust paranema.”

      Maja seisis poolel teel Victoria osariigi mägisesse ja väheasustatud piirkonda; see oli võimas, soliidne punase katusega ehitis, tehtud kildist, kividest ja mördist. Mööda verandaposte ronisid üles viinamarjaväädid. Igas suunas õilmitsesid metsalilli täis aasad. Nende taga tõusid oma varakevadises hiilguses lumiste tippudega mäed.

      See oli erinev Melbourne’i kisast ja kärast, kuid Soph oli valmis kohanema. Ta heitis pilgu valgele lontkõrvalisele kodujänesele, kes püsis ninaga õhku nuhutades sügavas korvis auto kõrvalistmel. Ka Alfred võis hakata olukorra muutust nautima.

      Hoolimata Sophi pingutusest jääda rahulikuks, tundis ta kerget närvilisust. Praegune muutus oli midagi enamat kui tavaline linnast minema pääsemine. Ta hingas sügavalt sisse. Karjäärimuutus oli olnud õige otsus ja oma esimese tööülesandena – mille kohta ta teadis, et see hakkab talle meeldima – pidi ta abistama õnnetuse läbielanud meesterahvast. Kõik oli väga hästi. Polnud mingit põhjust muretsemiseks.

      Kui ainult mitte arvestada asjaolu, et enne kui agentuur Meie Töötame Teile oli andnud talle esimese töökoha, oli Sophie ära kasutanud kolm nädalat oma neljanädalasest laenupuhkusest. Aga agentuur näeb tema mitmekülgsust ja osavust ning pakub talle jätkuvalt igat sorti erinevaid töid, kus ta saab teisi aidata ja end seejuures hästi tunda.

      Sophie tuli autost välja, tiris oma koheva kampsuni ja mustad püksid sirgeks ning kulutas vaid hetke, et imetleda nende juurde sobivaid karmiinpunaseid saapaid. Mananud näole rõõmsameelse ilme, ronis ta mööda treppi verandale.

      „Sina oled Sophia Gamble, assistent, kelle tööagentuur mulle saata lubas?” Küsimus tuli madala häälekõminana verandanurgast, kust rääkijal pidi olema täielik ülevaade Põrnikas Gertie saabumisest ja Sophie väljumisest eelmainitud autost. „Ma mõtlesin, et sa oled vanem, vähem värvikas.”

      Kas mees mõtles tema juuste karmiinpunaseid triipe? Tõenäoliselt paistsid need päikesepaistes pisut metallikad, nüüd kui Sophie selle peale mõtles, aga ta oli tahtnud selleks uueks alguseks jõuliselt mõjuvaid juukseid. Ta kiikas varjulise nurga poole.

      „Mina olen Sophia, aga enamik inimesi ütleb mulle Soph. Ma loodan, et ka teie.” Varjudele vaatamata võis ta näha mehe kipsis kätt ja jalga, mille tugiklamber turritas kohmakalt välja, kui ta aiatoolis istus.

      Vaene vennike, aga vähemalt olid tema vigastused ajutised. „Töökuulutuses oli kirjas kontoritöö ühes veidikese majapidamistöö ja söögitegemisega, vajadusel teised üldised kohustused ja vigastustega seotud abistamine. Ma olen üsna palju mõelnud, kuidas saaksin teid paranemise juures kõige paremini aidata.”

      „Sa saad mind aidata nõutud ülesandeid täites ja mind kohale sõidutades, kui seda vaja on. Ma olen kindel, et midagi rohkemat ei osutu vajalikuks.” Mees raius oma sõnu välja ilmselge tüdimuse ja isegi mõningase kahtlustusega. „Pealegi, mu vigastused on lihtsad.” Seda avaldust tehes jäi ta altkulmu põrnitsema ja lausus: „Siin on tegemist vaid väljaväänatud pahkluu ja murtud käega. Pole mitte mingisugust mõtet kära teha.”

      „See on väga positiivne suhtumine.” Kuigi pisut jahmunud, püüdis Soph otsida tema pahurusest midagi head. Mees võis esitada agentuurile oma vigastustega seotut küll viimasena vajalike tööde nimekirjas, kuid see oli ikkagi vaja ära teha. Selleks et ta nõustuks enda abistamisega, võis vaja minna natuke meelitamist. See oli kõik. „Ikkagi on mul palju põnevaid ideid...”

      „Istu, palun.” Mees segas vahele süümepiinadeta ja osutas toolile enda vastas. „Vähemalt ei jäänud sa hiljaks, kuid mul pole palju aega viisakuste vahetamiseks.”

      Soph liikus edasi ja sai teda nüüd korralikult vaadelda. „Ma arvasin, et te olete vanem. See on alati nii, kui me ootame kohtumist kellegagi, eks ju? Me kujutame tihti ette midagi tegelikkusest hoopis erinevat.”

      Ta imestas, mis tegi mehe vigastuste koha pealt nii kaitsvaks, kuid nüüd polnud enam aega sellele mõelda.

      Tõtt-öelda, oli Soph natuke segaduses. Nüüd, kui ta võis meest korralikult silmitseda, pidi ta tunnistama, et see, mida ta nägi, oli üsnagi muljetavaldav. Grey oli laiaõlgne, tumedajuukseline; tema näojooned olid peened, rohelised silmad raevukad ning tema kehal polnud grammigi üleliigset rasva. Ta võis Sophie arvates olla kolmekümnendates.

      Mees ütles kuivalt: „Ma olen kindel, et me suudame vastastikusest hämmingust üle saada.”

      „Jah.