Itaallase Tuhkatriinupruut. Lucy Gordon

      Originaali tiitel:

      Lucy Gordon

      The Italian’s Cinderella Bride

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tõnu Ehasalu

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 Lucy Gordon

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10112

      ISBN 978-9949-456-07-9

      ISBN (ePub) 978-9949-84-774-7

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Esimene peatükk

      Tuba lõi välgusähvatuses valgeks. Pietro läks akna alla ja vaatas öhe.

      Ta nautis tormi, eriti armastatud Veneetsias. Maru tormas mööda Suurt kanalit ülesvoolu ja pani ajaloolised hooned värisema. Neile, keda Veneetsia ilu paneb õhkama, võis Pietro öelda, et „tema“ Veneetsia pole armastuse ja romantiliste legendide linn, vaid pigem kohutava õeluse, reetlikkuse ja mõrva asupaik.

      Kostis kõrvulukustav kärgatus, mis tundus neelavat nii Pietro kui ka kogu Bagnelli palee. See vaibus ja kuulda oli ainult vihmaladinat veel.

      Pietro nägi ähmaselt paremal kõrgumas Rialto silda, mille suletud aknad põrnitsesid nagu pimeda silmad.

      Mehe kõrvalt kostis vaikne niuksumine. Krahv sirutas käe ja sügas suure krantsi pead.

      „Pole midagi, Toni,“ ütles ta. „See oli kõigest hääl.“

      Kuid Pietro jättis käe koera karmidesse karvadesse, teades, et ta sõbral on puue, mis teeb ta närviliseks. Toni surus end mehe vastu.

      Toas oli taas pime ja Pietro nägi aknaklaasil oma peegelpilti. Tundus, nagu näeks ta viirastust. Tema viirastuslikku elu arvestades polnudki see ehk nii vale.

      Hoolimata kolmekorruselise hoone paksudest kivimüüridest tundus Pietrole ümbrus ebamaine. Ometi oli üks Veneetsia kaunemaid hooneid, Bagnelli palee, olnud kuus sajandit Bagnelli krahvisuguvõsa kodu.

      Aastate jooksul oli majas viibinud palju kuulsusi ning koridorides liikusid sajad teenrid. Uhketes ruumides näitasid aadlikud ja daamid oma hunnituid rõivaid.

      Nüüd oli see kõik möödanik. Praegu elas palees ainult krahv Pietro Bagnelli, kellel polnud naist, lapsi ega ühtki lähedast. Peale tema oli palees kõigest kaks teenijat ja neist talle piisas.

      Pietro ei kutsunud kunagi külalisi ja elas mõnes palee nurgatoas üksildast elu, seltsiks ainult Toni. Isegi talle tundus ta elu ebamaine, eriti talvel. Praegu oli kell alles üheksa, kuid väljas juba kottpime ja torm oli kõik ulu alla ajanud.

      Pietro astus teise akna juurde, kust avanes vaade Suurele kanalile ja paleega külgnevale kitsale kõrvaltänavale.

      Koos mehega liikus tema peegelpilt. Aknaklaasilt paistis kõhn, selgelt piiritletud joontega nägu, tundlikud huuled ja sügaval asetsevad silmad. See oli kibestunud ja kaitsevalmis nägu, justkui vangikongist väljavaatavate silmadega. Krahv oli kolmekümne nelja aastane, kuid temast õhkuv ettevaatlikkus näitas teda vanemana.

      Pietrole järgnenud Toni muutus äkki rahutuks. Koer oli nii suur, et ulatus vabalt aknast välja vaatama. Tundus, et loom nägi väljas midagi, mis sundis teda peremehele lähemale nihkuma ja tema tähelepanu püüdlema.

      „Seal pole midagi,“ ütles Pietro. „Sul on elav kujutlusvõime. Dio mio!“

      Pimedust lõhestas uus välk. See oli eelmisest eredam ja valgustas hetkeks kogu ümbrust. Krahv hüüatas. Talle tundus, et nägi kedagi kõrvaltänaval seismas.

      „Nüüd kujutan ka mina asju ette,“ pomises mees. „Pean selle lõpetama.“

      Aga krahv jäi akna alla seisma ja puuris pilguga pimedust. Viimaks lõi taas välku. Hetkeks nägi mees kõrvaltänaval noort naist. Tolle märjad juuksed kleepusid pea ligi ja riietest voolasid veenired. Siis neelas pimedus ta taas.

      Pietro kortsutas kulmu, avas akna ja kiikas kõrvaltänavale. Ta oli peaaegu veendunud, et oli naist endale ette kujutanud. Aga äkki tuli kuu pilve tagant välja ja krahv nägi teda taas.

      Naine seisis liikumatult, vaatas üles akna poole ning oli ilmselgelt segaduses.

      Pietro kummardus aknast välja ja hüüdis: „Ciao!“

      Naine ei teinud ainsatki liigutust ega vastanud.

      „Ciao!“ hüüdis krahv uuesti ja jätkas itaalia keeles: „Oodake, tulen alla.“

      Pietro vihkas häirimist, kuid ta ei saanud läbimärga naist välja külmetama jätta. Mees läks trepist alla ja avas raske kõrvalukse.

      Krahv arvas, et naine kiirustab kohe majja, kuid too seisis liikumatult samal kohal, kus mees teda viimati oli näinud. Pietro tõmbas tseremoonitsemata naise ulualla. Mees oli küll nõuks võtnud naise tormi käest päästa, kuid olgu ta neetud, kui ta tolle pärast end läbimärjaks leotab.

      Pietro võttis naise kohvri, haaras tollel käsivarrest ja vedas ta ülakorrusele oma ruumidesse. Seal vajus naine suletud silmadega diivanile. Nähtavasti ta minestas.

      „Mio dio!“ kordas Pietro pominal, nähes, millise sundseisu ees ta seisab.

      Naise märjad riided tuli võimalikult kiiresti kuivade vastu vahetada, kuid isegi teadvusetu naise lahtiriietamine ei meeldinud Pietrole põrmugi. Teisalt ei saanud ta ka riskida, et naine saab kopsupõletiku. Krahvi majapidajanna ei ööbinud täna palees. Ta peab üksi kõik vajaliku ära tegema.

      Krahv ruttas vannituppa ning haaras käigult puhta hommikumantli ja suure saunalina. Naisel oli seljas õhuke mantel. See oli läbimärg. Mantlit ära võtta oli lihtne, kuid Pietro teadis, et peab naisel ka kleidi seljast võtma. Mees tegutses kiiresti ja palus jumalat, et naine ei tuleks teadvusele, enne kui ta on lõpetanud. Krahvi kergenduseks ei paistnud naine maailmast mõhkugi taipavat.

      Pannud naisele siivsa hommikumantli selga, hõõrus Pietro saunalinaga senikaua tema pead, kuni tolle juuksed jäid ainult kergelt niiskeks. Seejärel tõi mees mõned tekid, pani naise diivanile pikali ja laotas tekid talle peale.

      Pagan võtaks, mis naisega oli juhtunud? Miks viibis ta öösel tormiga väljas ja lõpetas ihualasti võhivõõra käte vahel? Pietro oli püüdnud naise keha mitte vaadata, kuid oli tajunud, et too on liiga habras, justkui oleks lühikese ajaga palju kaalust alla võtnud.

      „Tule juba teadvusele,“ anus Pietro.

      Kui naine end ei liigutanud, haaras krahvi meeleheide. Mees võttis kapist napsiklaasi ja karahvini, kallas klaasi veidi brändit, upitas naise istukile ja surus klaasi talle huulile. Vedelik voolas maha, kuid osa märjukest läks siiski külalise kurgust alla. Naine võpatas ja avas silmad.

      „See on hea,“ ütles Pietro. „Joo nüüd klaas tühjaks.“

      Krahv ei jätnud naisele valikuvõimalust ja hoidis klaasi senikaua tema suul, kuni too oli selle tühjaks