Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Elmar Salumaa

vahekorra” Jumala ja inimeste vahel, milles patt kui isolaator on kõrvaldatud ja üha kõrvaldamist vajab. Ja seepärast toonitab Kristus seadmissõnades, et inimesed alati meenutaksid tema surma ja selle tähendust, et seda tehes vastu võtta armulaua andi. Sõnadega „seda tehke minu mälestuseks” kutsutakse üles kinni hakkama Kristuse surmas saavutatud võidust. Ka see näitab, et armulaud ei ole mingi „peiepidu”, vaid „võidupidu”. Võitu ei pühitse kogudus kunagi leinameeleolus, nagu see ajapikku on hakanud koguduse armulauapraktikas domineerima. Varakristlikes pärimustes armulaua pühitsemise kohta näeme vastupidist: kogudus pühitses seda pigem juubeldava rõõmu ja tänuga (euharistia). Ei ole ka mingit märki selle kohta, nagu olnuks armulaud algselt seotud patukahetsusega, nagu see alles hiljem välja kujunes armulaua ühekülgse ja koguni väära tõlgendamise põhjal. Kirjapärase õpetuse seisukohalt võime seega öelda, et tavapärane armulaua ja pihi ühendamine praeguses armulauapraktikas ei vasta armulaua ehtsale olemusele ja armulaual pakutavale annile. Inimesel, kes vahetult enne armulauda on vastu võtnud absolutsiooni, pole ju enam vaja armulaua põhilist andi – ja kui arvame, et armulauas ainult kinnitatakse absolutsioonis vastu võetud pattude andeksandmine, siis vähendame sellega meelevaldselt armulaua anni väärtust. Meil pole õigust ei kirikukorra ega liturgia huvides piirata armulaua anni suurust või asetada sellele õpetuslikult valesid rõhkusid, vaid me peame ka armulauapraktikas taas ehtsa kirjapärasuse poole pöörduma. Samuti ei tohiks mingi tava ega kirikukorraga piirata armulaual osalemist. Küsida maksab koguni, miks ei peaks ka nt ristitud lapsed ja alaealised saama osa armulauast, kui neid on eelnevalt õpetades teadlikeks tehtud armulaua tähendusest. Ühelgi juhul ei tohi armulauad kujuneda mingiks kinniseks kogudusekeskseks „müsteeriumiks”, vaid peaks olema avatud kõikidele, nagu seda on Sõna kuulutuski. Jumalateenistus ilma armulauata on evangeelses mõttes poolik.

      d) Vääritute (jumalatute) osasaamise (manducatio indignorum) küsimuses Kristuse ihust ja verest armulaual lähevad reformaatorite arvamused lahku: reformeeritud kiriku õpetuses selle võimalikkust eitatakse, aga luterlik õpetus armulauast peab seda kõigiti endastmõistetavaks, toetudes 1Kr 11:27jj leiduvale seisukohale. Eksegeetiliselt on see kirjakoht mõneti vaieldav, kuid asja tuum ei seisnegi selles. Et armulauas tervikuna ikkagi presentne Kristus tegev on ja elementides ennast osalejaile jagab, siis ei saa ju vahet teha, kas ühele on see tõepoolest osasaamine Kristuse ihust ja verest, teisele aga ainult leivast ja veinist. Tegemist on ikkagi kõigi ühise osasaamisega ühest ning samast asjast. Lutherit see vahetegemine ei huvitagi, pearõhk langeb asjaolule, et vääritu, kes ei suhtu tõsiselt sellesse, mida Kristus talle pakub, ei saa osa pakutavast õnnistusest, vaid vastupidi, langeb nuhtluse alla. Selle käsitlusega pidas Luther ilmselt silmas kaht asjaolu: esiteks on sellega tühistatud võimalus suhtuda sakramenti maagiliselt (ex opere operato) ja teiseks on sellega silmas peetud hingehoiulist-profülaktilist momenti, et inimesed ei suhtuks armulauda kergemeelselt. Luterlikku õpetust mööda on selleks kanaliks, mille kaudu inimene armulaua annist osa saab, ikkagi usk. See ei tähenda aga armulaua piiramist mingi subjektiivse eeldusega usu osas, sest siin puudub meil igasugune mõõdupuu: kas ja kuivõrd keegi usub, seda ei saa kunagi kindlaks teha, sest „inimene näeb, mis on silma ees, Jumal aga seda, mis on südames”. Ka ja nimelt siis, kui inimene tunnetab oma uskmatust ja tahab seejuures uskuda, jääb talle ikkagi võimalus palveks: ma usun, aita mu uskmatust! Just Luther, mõistes armulaua andi, on lakkamatult toonitanud, et mida patusemana inimene end tunneb, seda rohkem on talle vaja armulauda. Nagu Jeesus oma eluajal oli söömalaua-osaduses patuste ja tölneritega, nii tahab ta samuti ülendatud Issandana olla.

      e) Armulaud on koguduse sakrament, mis tähendab, et tema andide hulka kuulub osadus. Seda tuleb mõista kahepoolselt: põhiliselt ning esmaselt on see Kristuse lepitusteoga saavutatud „uue lepingu” osadus Jumalaga. Pattude andeksandmises avaneb inimesele väljapääs tema loomupärasest isoleeritusest, presentses Kristuses sirutab Jumal oma käe inimese poole, võtab ta vastu oma osadusse, mida inimene kõige konkreetsemalt saab tõdeda just armulauas. Kuid see „vertikaalne” osadusvahekord realiseerub ühtlasi inimvahekordades ka horisontaalselt: Issanda lauas saavad istuda vaid ühe Isa lapsed, vennad ja õed omavahel. Nii on armulaud tegelikult kogudust moodustav, konstitueeriv sakrament. Ilma sellise sakramentaalse osaduseta ei saa olla kogudust selle mõiste algses tähenduses, oleks üksnes kiriklik organisatsioon. Väga tabavalt väljendatakse seda osaduslikkust nn Arnoldshaini teesides: „Armulaud asetab meid vendade osadusse ja tunnistab meile sellega, et see, mis meid selles maailma ajastus orjastab ning lahutab, on Kristuse läbi murtud ja Issand ise armusaanud patuste keskel rajab uue inimkonna alguse (6:3) ja „koguduses, kus tema ennast armulauas annab, oleme meie vennad. See osaduskond elab üksnes armastuses, millega tema meid on armastanud” (7:2), kuigi „tema võit on veel varjatud katsumuste ja kannatustega”, kuid just seepärast „toidab meid Issand oma söömaaja läbi, et meid tugevdada selles võitluses, kuhu ta läkitab omasid, ja et meid relvastada kõigi unelmate ning tülpimuse vastu” (7:2). Sellele maksab lisada, et säärase söömaosadusena on armulaud ühtlasi eshatoloogilise perspektiiviga, tähendades sellisena tõotatud ja koguduses oodatava lõpliku õndsuse eelmaitset.

      f) Lõpuks ei saa mööduda ka interkommuniooni ehk konfessioonidevahelise armulaua probleemist, sest armulauaosaduse küsimus eri kirikute vahel on üha aktuaalsemaks kujunenud praegusaja oikumeenilise liikumise taustal: paljudes kirikutes tuntakse nendevahelise armulauaosaduse puudumist suurima hädana ja uuritakse seetõttu võimalusi selle eraldumise kõrvaldamiseks. Raskusi teeb juba konfessioonide küllaltki erinev armulauapraktika, kõnelemata õpetuslikest erinevusist. Kuigi mõistet „interkommunioon” on mitmeti püütud täpsustada, ei saa seda ikkagi sisuliselt lõplikult määratletuks pidada. Üldiselt kaalutakse ses suhtes kaht võimalust. Taotletava armulaua osaduse eelduseks on kas õpetuslik ühtsus või tuleb loota, et õpetuslik ühtsus kujuneb eelnevalt teostunud armulauaosaduse tulemusena. Viimasele võimalusele tuginedes lubavad mõningad konfessionaalselt erinevad kirikud vastava omavahelise kokkuleppe põhjal endi liikmeil osa võtta vastastikusest armulauast, seda esmajoones protestantlike konfessioonide osas.

      Ometi on üks enam kui selge: kuivõrd armulaud on kogudust konstitueeriv sakrament, ei saa armulauaosaduseta juttugi olla ühtsest oikumeenilisest kirikust, õigesti on rõhutatud, et just armulaud on tõeline armuvahend õndsuse saavutamiseks. Vaatamata mõningaile katsetusile ei saa armulauaosadust interkommuniooni üldises mõttes teostada enne, kui on saavutatud vähemalt teatud kui mitte üksmeel, siis vähemalt vastastikune tunnustamine õpetusküsimusis. Selles suhtes on märgata mõnesugust lähenemist interkommuniooni probleemile isegi roomakatoliku poolel ja seda peamiselt neis küsimusis, milles esinevad kõige olulisemad lahkuminekud (uued, kirjapärasemad transsubstantsiatsiooni ja missaohvri tõlgenduskatsed). (Vt ka ESHATOLOOGIA, SAKRAMENT, UBIKVITEET.)

      ARMUVAHENDID ehk mediae salutis on laiemas mõttes kõik need konkreetsed antused, mille kaudu inimene saab osa Kristuses ilmutatud Jumala õndsakstegevast armust. Sääraste vahendite vajalikkus ja olemasolu on tingitud kristliku ilmutuse ajaloolisusest. Religioosne müstika, mis arvab, et Jumal sisemise valgusena vahetult inimeses toimib, ei vaja seega Jumala armust osasaamiseks mingeid välispidiseid vahendeid ega ka ajaloolist ilmutust kui niisugust. Ent Jumala tõeline õndsustegu Kristuses on meile antud üksnes ajaloolises vahenduses, kusjuures vahendid selleks on seatud Jumala enese poolt, mis ühtlasi tagab, et inimene Jumala õndsuspakkumise võltsimatult kätte saab.

      Armuvahendite õpetuses ja praktikas on konfessioonide vahel suuri erinevusi: roomakatoliikluses tunnistatakse peamisteks armuvahenditeks ainult sakramente, mille kaudu Jumala õndsakstegev ning õigeksmõistev arm inimesse valatakse. Laiemas mõttes loetakse armuvahendite hulka veel mitmesugused pühitsemisriitused, palved ja sakramentaalid. Evangeelne kirik seevastu tunnistab armuvahendina põhiliselt üksnes Jumala sõna: et kirik Kristust kuulutab, siis on Kristus siin ise kuulutatava sõna kaudu Jumala õndsakstegeva armu teadaandja ning jagaja. Kuna see toimub põhiliselt kiriku kuulutavas tegevuses, siis on faktilisiks armuvahendeiks jutlus kui kuulutatav Sõna ja sakramendid (ristimine ja armulaud), nagu need on Kristuse enese poolt seatud. Sakramendis kui nähtavas Sõnas on aga Sõna samuti konstitutiivne element. Ja üldse ei vahenda ei jutlus ega sakrament Jumala armu mehaaniliselt, ex opere operato, vaid üksnes usu kaudu, mistõttu armuvahendite toime on lahutamatult seotud Püha Vaimu tegevusega. Et armuvahendite armu edastav toime on nõnda seoses usuga, siis võib viimaks