Laskmata karu peied. Jüri Kolk

>

      Jüri Kolk

       Laskmata karu peied

       Laskmata karu peied

       © Jüri Kolk, 2019

      Kingitud Hobune

      Tartu 2020

      Algselt trükisena ilmunud teose

      väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

      Kirjastus Kingitud Hobune, 2019

      Kujundanud Jaanus Samma

      Toimetanud Mari Tuuling

      Digiteerinud EDRK

      ISBN 978-9949-7472-4-5 (epub)

      * pole tõde

      pole tõde ei ole aasal ega mäe peal ei ole samas jões lähen tuppa tõde ei paista kusagil tõde on kuskil vahe peal tõde peab olema vahe peal passin lävel lävel on tõde tõde on kõigil jalus

      * pimedus kompab oma lõputute

      pimedus kompab oma lõputute sõrmedega kombitsatega vaid aimatavalt ettevaatlikult, harva ei lämmata, ei suru, ei käperda järjekindlalt, püsivalt nii, et teab alati kus oled teaks, kui oleks teadja pimedus otsib teadvust igaviku lõpuni

      * käige kuradile

      käige kuradile oma tuhandemiilise teekonna esimese sammuga käige kuradile selle jutuga, et kui ma lähen edasi siis ma lähen edasi käige kuradile oma apooriatega teate isegi achilleus on kiirem kui palju ka ei targutaks käi kuradile, achilleus keeran ümber ja urisen

      * võõra keele sõnad

      võõra keele sõnad hulbivad tihedas parves otse tumeda veepinna all mõni veel liigutab nende valged kõhud on minu poole aga ma ei tunne neid ära kunagi olen ma neid tundnud põgusalt, aga siiski isiklikult nad on midagi enamat kui kalad natuke vähem kui inimesed nad vajavad õhku ja äratundmist kui sirutan käe, et neist mõnda puudutada tõstan ta viivuks veest siis ärkab see ellu zusammenhang no muidugi unterstützung mu vana sõber veel pole miski kadunud aga ma ei jõua neid kõiki puudutada mul on nii palju muudki tegemist hulbin oma vettinud parvel mustava vee kohal madala taeva all hoovus kannab mu võõraks jäänud isiklikke tuttavaid mööda veekogu millel mina olen ankrus

      * süda, kuule

      süda, kuule millest sa aru ei saa kas on siis raske ennast väljendada selgelt ja viisakalt argumenteeritult sina kurat küll oled vait, oled vait, oled vait ja hakkad siis laamendama

      * hüüdnud südamest ja valjult

      hüüdnud südamest ja valjult kuldrüüd püüdnud kanda küllap ükskord leiad mida edasi võiks anda ihand aina kõrgemale kiiremini jõuda elu liiga lühike et tasakesi sõuda korraga jääb veidralt kaugeks eilse õhtu melu mööda roolivarrast vaikselt välja tilgub elu

      * öömust su peale

      öömust su peale raske surus kanna kuiv oksaraag, näib, kuskil prõksatas vist hiilis miski uude asendisse ehk sütik paika klõpsatas su sees üks traat vist katkes nüüd on vedru ootel kui koorem taandub sütikut lööb nõel jääd tasa väga vaikselt, vargsi hingad ja loodad, et see ilge raskus end eal ei korja kokku lahku sinu pealt