Astrofüüsika inimestele, kellel on kiire. Neil deGrasse Tyson

osooni (O3), mis on justnagu kilp, mis kaitseb Maa pinda enamike Päikeselt tulevate molekulivaenulike ultravioletsete footonite eest.

      Elu erakordne mitmekesisus Maal, ja arvatavasti mujalgi universumis, on tänu võlgu süsiniku küllusele kosmoses ning neile lugematutele lihtsatele ja keerukamatele molekulidele, mis seda sisaldavad. Selles ei tasu kahelda – sest olemas on rohkem süsinikul põhinevaid molekulivariante kui kõiki muid variante kokku.

      Kuid elu on habras. Maa ajutised kohtumised suurte komeetide ja asteroididega, mida kunagi tuli päris sagedasti ette, tekitavad meie ökosüsteemis tõsise hävitustöö. Kõigest 65 miljoni aasta eest (Maa ajaloost moodustab see vaid 2%) tabas kümme triljonit tonni kaaluv asteroid praeguse Yucatani poolsaare piirkonda ning hävitas üle 70% Maa floorast ja faunast – muuhulgas kõik suured dinosaurused. Väljasuremine. Keskkonnakatastroof, mis võimaldas meie imetajatest esivanematel täita värskelt vabanenud nišid ning pääseda türannosauruse eelroa rollist. Ühest suure ajuga imetajaharust, mida me nimetame primaatideks, tekkis perekond ja liik (Homo sapiens), mis oli piisavalt intelligentne, et luua teadusmeetodid ja -vahendid ning õppida nende abil tundma universumi päritolu ja arengulugu.

      *

      Mis juhtus enne seda kõike? Mis juhtus enne algust?

      Astrofüüsikutel pole aimugi. Kuigi õigem oleks öelda, et ka meie kõige loovamad ideed on leidnud teaduskatsete käigus vähe või mitte mingit kinnitust. Seetõttu väidavad mõned usklikud inimesed, et õigus on just neil ning miski pidi kõigele ju aluse panema: mingi kõigest muust võimsam jõud, mis on kõige selle allikas. Põhiline liikumapanev jõud. Sellise inimese meelest on kõige taga mõistagi Jumal.

      Aga äkki oli universum alati olemas mingi seisundi või tingimusena, mida me ei suuda veel tuvastada – näiteks multiversum, mis sünnitab pidevalt universumeid? Või äkki sai universum olevaks mitte millestki? Või äkki on kõik, mida tunneme ja kalliks peame, vaid arvutisimulatsioon, mida toodab mingi superintelligentne tulnukaliik omaenda lõbuks?

      Need filosoofilises mõttes vahvad ideed küll reeglina kedagi ei rahulda. Siiski tuletavad need meile meelde, et teadmatus on uuriva teadlase tavaline vaimuseisund. Inimesed, kes usuvad, et nemad teavad kõigest kõike, pole veel lihtsalt komistanud piirile, mis eraldab meie universumis tuntut tundmatust.

      Küll aga teame ja võime igasuguse kõhkluseta kinnitada, et universumil oli algus. Universum areneb edasi. Tõesti, iga aatom meie kehas ulatub tagasi Suure Pauguni ning termotuumaahjudeks olnud suure massiga tähtedeni, mis plahvatasid enam kui viie miljardi aasta eest.

      Oleme tähetolm, mis on elavaks saanud ning millele universum kinkis jõu mõista iseennast – sellega oleme alles alustanud.

      2 Teadusmaailmas eelistataksegi kasutada tõlkimata jäetud ingliskeelseid nimetusi, nt bottom-kvark või b-kvark. – Tlk

      3 Euroopa Tuumauuringute Keskuses, tuntud lühendi all CERN.

      4 Valgusaasta on distants, mille valgus läbib ühe Maa aastaga – umbes kuus triljonit miili ehk kümme triljonit kilomeetrit.