Janis. Tema elu ja muusika. Holly George-Warren

… Juba algkoolilapsena teadis ta, et tahab kunstnikuks saada. Magamistoa seinad olid tema kunstitöid täis kleebitud.“

      „Tema mälu oli fantastiline,“ väitis Dorothy. „Kui sa talle midagi korra ette näitasid, siis suutis ta seda järele teha. Leidsin talle kohe õpetaja, kes suunas ta maalimise juurde. Vesivärvid Janist ei huvitanud, ta tahtis õlivärvidega teha.“ Toetavate vanematena, kes lootsid vahest tütart ka kuulekamaks muuta, ostsid Seth ja Dorothy talle molberti, värvid ja pintslid. Hilisema elu vältel Janis vähendas või isegi eitas seda, kuidas vanemad teda poputasid – et nad hindasid ja toetasid tema varajases eas avaldunud andeid. Tema müüt pidevalt valestimõistetud lapsest oli ajakirjanike seas menukas, kuid ei vastanud tõele.

      Ka Kristin Bowen käis koos Janisega laupäevahommikustes kunstitundides sama õpetaja kodus. Peagi hakkasid tüdrukud kunstis võistlema. „See polnud mingi vihane konkurents, aga natuke siiski,“ mõtiskles Bowen. „Me ei üritanud teha samu asju, aga liikusime samal rajal. Vanemad üritasid meie oskusi arendada.“ Eriti just Dorothy innustas Janist kõvasti töötama, et ta paistaks erilisena teiste seast välja.

      Kui Janis oli kümnene ja hakkas viiendat klassi lõpetama, sünnitas Dorothy 25. mail 1953 Michael Ross Joplini; nädal varem oli Seth saanud 43-aastaseks. Roger Pryor mäletab, et Seth oli üliõnnelik. „Mike’i sünd oli nagu [Sethi] parim päev aktsiaturul. Talle meeldis väga, et viimaks sündis poeg.“

      Dorothy raseduse ajal oli Janis koolis halvemini käituma hakanud. Aastaid varem oli lasteaiakasvataja märkinud, et Janis keeldub vaikselt puhketundi pidamast. Nüüd pani viienda klassi õpetaja tähele puudjääke sellistes valdkondades, nagu „juhendite kuulamine ja järgimine, aja hästi ärakasutamine ja aus mäng spordiväljakul“. Kuid ka see õpetaja kinnitas, et Janis on kunstis väga andekas. Kuna õpetaja, vanemad ja sõbrad, nagu Pryor ja sõbralik rivaal Kristin Bowen, näisid ta kunstioskust imetlevat, pühendas Janis üha rohkem aega joonistamisele ja maalimisele – sageli koduste tööde ja muude koolikohustuste arvelt; isegi hinnetelehele märgitud puudulikud ei muutnud ta suhtumist. Tema käitumise kritiseerimine võis indu vaid suurendada.

      Laupäeviti, kui Dorothy beebiga koju jäi, viis Seth Janise ja nelja-aastase Laura Gatesi raamatukokku. Ajaloost ja filosoofiast huvituv Seth valis varaandekale Janisele sobivaid raamatuid, nagu illustreeritud kunstiajalood ja L. Frank Baumi „Ozi võluri“ seeria. Janist inspireerisid mõlemad – mõne lühikese aasta pärast muutus ka tema elu veidi Baumi kangelanna Dorothy sarnaseks, kui ta paisati tuttavast mustvalgest maailmast omamoodi psühhedeelsesse Ozi, kus leidus veidraid teekaaslasi.

      ***

      Kui Janis läks 1954. aasta sügisel seitsmendasse klassi, vahetas ta ühtlasi kooli ja hakkas käima Woodrow Wilsoni põhikoolis⁴, mis oli muljet avaldav tellistest ehitis Gatesi raamatukogu lähedal. Lahkumine algkoolist, kuhu ta sai kodust jalutada, kujunes üsna traumaatiliseks. Poisilik üheteistaastane Janis sõitis alguses koolibussiga, kuid teised lapsed kiusasid seal teda. Kuigi tollane narrimine polnud kuigi hull võrreldes sellega, mida Janisel keskkoolis kogeda tuli, nuttis ta selle pärast kodus. Dorothy organiseeris koos naabritega kähku laste autoga koolisõidutamise, et bussiprobleemi lahendada.

      Janise kohanemist uues koolis kergendas mõnevõrra muusika ja kunst. Lõppude lõpuks oli ta ju Dorothy Easti tütar, kes oli kunagi olnud kohalikult tuntud koolitüdrukust laulja. Ka Janis kõndis esmalt mõnes mõttes ema sissetallatud rajal. Ta laulis Esimese Kristliku Kiriku kooris ja arendas välja kristallpuhta sopranihääle. Ta liitus kohe ka Woodrow Wilsoni kooli tüdrukute koorirühmaga, kuhu kuulus umbes 90 liiget, ja käis seal kolm aastat. Ta hakkas leidma uusi sõpru, sealhulgas tüdruk nimega Karleen Bennett, häbelik brünett, kes kandis daamilike raamidega prille ja mängis kooliansamblis saksofoni. Kuna mõlemad olid ühtmoodi küünikud, jõudsid Janis ja Karleen kähku samale lainele: mõlemad vihkasid kehalise kasvatuse tundi ja eriti veel seda, et pidid riideid vahetama arenenuma kehaga tüdrukute ees. Karleeni isal oli toruluksepaäri ja ta oli juuditariga abielludes judaismi pöördunud, mis oli Port Arthuris lausa ennekuulmatu asi. Janise jaoks võisid Karleeni vanemad mõnes mõttes meenutada tema isa – valged varesed konformistlike kristlaste maailmas.

      Samal ajal julgustas Dorothy tütart riietuma klassikaaslaste moodi ja õmbles talle kooliriideid, sealhulgas puhvseelikuid, mida kanti krinoliinist alusseelikute peal, nagu tol ajal moes oli. Sarnaselt emale oli ka Janis elav suhtleja ja tahtis inimestele meeldida. Õhtusöögilauas said Janise jutukus ja sarm tasutud Sethi tähelepanuga ja isa julgustas teda oma arvamust avaldama. Kuid säärane seltskondlikkus ei läinud õpetajatele alati peale. Nad noomisid teda tunni ajal kõnelemise, sageli oma istekohalt lahkumise ja tegemata koduste tööde pärast. Ta keskmine hinne oli siiski B ja kunstioskused tõid kiituskirju.

      Janis tähistas 1955. aastal kaheteistkümnendat sünnipäeva õhtusöögipeoga mõnele koolisõbrale, kelle hulgas oli ka Kristin Bowen, kes käis nüüd koos temaga igal nädalal Arthur Murray tantsutunnis. Kuid fokstroti või lindy-hop’i õppimise asemel tahtis Janis tantsida muusika taktis, mida ta raadiost kuulis: rokk – nimetuse populariseerijaks oli DJ Alan Freed.

      Tol aastal sai rokk tuntuks üle kogu riigi, kui Bill Haley & His Cometsi lugu „Rock Around the Clock“ jõudis kolmeks nädalaks raadiosaate „Hit Parade” pingerea tippu. Märtsis tuli linale film „Blackboard Jungle“ – draama noortest pättidest – ja selle tunnuslooks oli Haley pala, mis muutis tema plaadi populaarseks kogu riigis, mõned hoogusattunud teismelised koguni laamendasid kinosaalides ja lõhkusid istmeid. Janise lemmikute hulka kuulusid ka Little Richardi „Tutti-Frutti“ ja Fats Domino „Ain’t That a Shame“ – New Orleansis salvestatud singlid, mida mängiti ka Beaumonti rütmibluusi raadiokanalil. Elvis Presley, kes oli karjääri alustanud üsna lähedal Shreveportis KWKH raadiojaama saates „Louisiana Hayride“, käis sageli lõunaosariikides kontserttuuril ning esines ka Woodrow Wilsoni põhikooli aulas 25. novembril 1955. Kaheteistaastasel Janisel ei lubatud küll sellele kontserdile minna, kuid esinemist saatnud kära ei jäänud tal kindlasti märkamata. Ta hakkas singleid ostma ja otsis raadiost uusi kanaleid, mis mängisid seda otsekui temale loodud muusikat.

      Seth Joplin põlgas rokki kui moeröögatust (nagu paljud tema põlvkonna esindajad) ega tahtnud oma plaadimängijat Janisega jagada, kuid andis viimaks järele ja lubas vanimal lapsel vahetevahel toda lärmakat muusikat mängida. Viimaks sai Janis kingiks kaasaskantava plaadimängija, mille ta sai paigutada oma magamistuppa.

      Janise laupäevasele külaskäigule raamatukokku koos isa ja nüüd ka Karleen Bennettiga järgnes sageli postkontorist läbiminek, kus Seth näitas tüdrukutele tagaotsitavate kurjategijate pilte. Janis ja Karleen võrdlesid, milline lindprii neile kõige kenam tundub. Raamatukogus hoidis Seth Janise valikutel endiselt silma peal, aga Karleen võis valida, mida ise tahtis – mida nilbem, seda parem. Kodus lehitses ta need raamatud läbi ja märkis ära kõige mahlasemad kohad ja vandesõnad, et neid pärast Janisele näidata. Tüdrukutele muutus ropendamine lausa kinnisideeks ja nad õppisid ära isegi viipekeele, et saaks vanduda nii, et keegi ei saa aru. 1956. aastal jäi neile silma Grace Metaliouse kireromaan „Peyton Place“, mille tagakaanel kuulutati, et see on „suur menuteos USA väikelinnades toimuvast, mida on maha tehtud ja keelustatud“; autori kohta öeldi, et too on „noor koduperenaine sinistes teksastes, kes kirjutas Ameerika kõige skandaalsema romaani“.

      Sel aastal nägi Janis ka mitut mõjukat filmi uuenduslikel teemadel, nagu narkosõltuvus, mässajatest teismelised ja abielueelne seks: „The Man with the Golden Arm“ (Frank Sinatra kandideeris narkomaani kehastamise eest Oscarile), „Rebel Without a Cause“ („Põhjuseta mässaja“, James Deani läbimurre) ja Josh Logani „Picnic“ (William Holden karismaatilise hulguse rollis). Need ei vastanud kindlasti Dorothy arusaamale lastele kohasest meelelahutusest, aga kuna ta oli ametis nooremate laste kantseldamisega, polnud tal aega Janise tegevust piirata. Ka tema abikaasa pööras üha rohkem tähelepanu kolmeaastasele pojale. Alguses oli Seth iga päev pärast töölt koju tulekut Janisega juttu ajanud, kuid umbes viis aastat tagasi oli ta sellest loobuma hakanud, kui Dorothy pahandas, et ta kõneles nende kergesti mõjutatavale noorele tütrele sellest, kuidas ta kolledžis koduõlut