Teise ringi süda. Tamsyn Murray

et need on märjad ja pooleldi vetikatega kaetud. Miski riivab mu kulunud Smithsi T-särki – Leo sõrmed. Täiesti loomulik, kõik peavad teda härra Täiuslikkuseks, aga kui tal on vaja oma tahtmist saada, siis ei jäta ta pettust kasutamata. Ent seekord ei lähe see tal läbi. Mind tabab järjekordne otsusekindluse sööst ja ma torman jõuliselt edasi. Pingutuseoigega sirutan käe ja laksan vastu vöökõrgust kivirünka.

      „Minu võit!“

      Leo lendab mulle mürinal selga, nii et kukun kivile, käed-jalad laiali ja viimanegi õhuraas kopsudest kadunud. Soolane merevesi loksub üle mu jalgade ja kõvad kivikonarused suruvad rinnaku alla. Toon kuuldavale üllatunud valuümina.

      Tema raskus kaob, ma saan end püsti tõugata ja jõllitan teda vihaselt.

      „Sorri,“ ahmib ta õhku, astudes tagasi naeratusega, milles pole kahetsuse varjugi. „Ma ei saanud pidama.“

      „Oleksid saanud küll,“ vastan, Converse’ilt merevett raputades. „Luuser.“

      Ta kallutab pea tõde tunnistades küljele. „Okei, sinu võit. Aga vean kihla, et tippu sa küll enne mind ei jõua!“

      Jumala eest, ta on tõesti nagu viieaastane. Ta peab silmas rüngakuhjatist, mis on suurem, kui ranna teisest otsast paistis, kõrgudes kaljujalamil üle meie peade. Rüngad on läbisegi üksteise otsas, tuliteravad servad libeda adru ja vetikatega kaetud. Löön kõhklema.

      „Muidugi, kui sa põnnama lööd…“

      Leo jätab lause pinevusest kuuma õhku rippuma, teades väga hästi, et tal ei ole vaja seda lõpetada. Minu pahameele ja ärrituse puntrasse on lootusetult kinni jäänud pisike võistlushimu säde, mida ma summutada ei suuda – vajadus midagi tõestada. Mõnikord käib see lahing ainult minu peas, näiteks püüan esimesena viimasele küpsisele küüned taha saada. Täna on lahing siis niisugune ja näen Leo näost, et ta peab end juba võitjaks.

      „Teeme asja huvitavaks,“ ütlen ma, püüdes meeleheitlikult leida midagi, mis trumbid minu kätte annaks. „Kui mina võidan, siis saan sinu kitarri endale.“

      Tegelikult ma seda ei tahagi, tahan lihtsalt, et oht ähvardaks midagi, mida ta armastab. Ta peab end muusikuks, arvab, et lööb ühel päeval läbi, ja mitte keegi ei tohi tema kullakallist Fenderit sõrmeotsagagi puutuda. Mulle tundub, et ta armastab seda rohkem kui oma tüdrukut, ausalt. Kuid ähvardusel on soovitud mõju – ta silmad tõmbuvad pilukile. „Keri kukele, Niamh! Just nagu sa teaks, mida sellega pihta hakata.“

      Tuuleiil puhub juuksed mulle näo ette ja keelega huuli niisutades tunnen liiva maitset. „Kes nüüd põnnab?“

      Me vahime teineteist ja miski sähvatab me vahel – uhkus, mõistmine? Enne kui arugi saan, mis nimelt, on see juba läinud. Kuid ma tean, et Leo ei taandu.

      „Olgu. Ja kui mina võidan, siis pead sina põlvili laskuma ja tunnistama, et ma olen vägev.“

      Mõistmine, et mul pole mitte midagi, mida Leo endale tahaks, puistab soola niigi kipitavale haavale. Mu põsed löövad alandusest hõõguma. „Seda ei juhtu iial, aga olgu.“

      Leo tulistab minu suunas pilkava naeratuse. „Kaotuseks valmis?“

      Mu jalad tõmbuvad taas pingule ja seekord tunnen ka kihelust. Noogutan.

      „Kohtadele, valmis olla, läks!“

      Ta sööstab paigalt, valged Van’id sahisevad libedal kivipinnal, kui ta otse mu eest mööda rünki üles paneb. Mu pilk rändab kõrvale ja silman lihtsamat, lauskjamat teed. Sörgin paar meetrit paremale ja hakkan ronima.

      Algul arvan, et olen teinud vea. Leo on minust palju kõrgemal ja mul on tunne, et liigun ülesronimise asemel hoopis külje suunas. Siis ta peatub ja uurib rünki enda kohal. Jätkan oma rada, suu pingutusest viltu. Selja tagant kostab nõrk hüüe. Vaatan üle õla ning näen ema ja isa meie poole tulemas. Emal on käsi püsti ja ta lehvitab ning ma kujutan juba ette tema murelikku ilmet. Otsustan, et seda enam on põhjust kiirustada: kui nad lähemale jõuavad, kamandab ema meid niikuinii alla. Leo vaatab laia naeratusega minu poole ja ilmselt mõtleb sama. Hakkame mõlemad kiiremini ronima.

      Oleme peaaegu kohakuti, kui märkan, et ta teeb taas pausi. Minu strateegia tasub end ära, tipurünk on silmaga näha ja tee minu ees näib kergesti läbitav. Leo seisab vaikselt, jalad ohtlikult kahele poole õela välimusega kivikõrgendikku toetatud. Ma näen, miks ta on peatunud. Tema ja järgmise rünga vahel haigutab lõhe. Kui ta võita tahab, siis peab ta hüppama.

      Tema pilk vilksatab alla, nagu plaaniks ta tagasi pöörduda. Mind läbib võidurõõm: kui ta seda teeb, pole tal lootustki võita.

      „Sina olla on ikka jube nõme, Leo,“ hõikan talle, ronides mööda kaljut sellise ämblikuosavusega, et see jätaks häbisse isegi Peter Parkeri. „Mis sa arvad, kui palju su kitarri eest eBays saaks?“

      Ta kortsutab süngelt kulmu ja laseb silmad hädalisemalt üle rünkade. Naerdes manööverdan mööda viimasest takistusest oma teel ja ronin rüngakuhja tippu. Kuulen selja tagant uratust. Vaatan alla hetkel, kui Leo üle lõhe hüppab ja ülemisest rüngast haarab. Ent midagi on valesti. Näen tema näol hirmu. Tema sõrmed kobavad poolkuivas adrus ja jalad kratsivad mööda kivi, püüdes keha raskust toetada. Ta ripub seal, peaaegu õhus hõljudes. Midagi mõtlemata viskun kõhuli ja püüan temast kinni võtta. Mu sõrmed haaravad ta käelabast ja kergendushoos tunnen, et ta on mul käes. Kuid hetk hiljem libiseb ta mul peost ja ma krahman õhku. Ta hakkab kukkuma. Mu hirmunud pilk klammerdub tema omasse, kui ta peaaegu aegluubis alla langeb. Siis kõlab iiveldama ajav rudin, kui luu tabab kivi, ja ta silmad sulguvad.

      Ta lamab liikumatult. Ma jälgin, kuidas hallil kivil, kus tema pea lebab, lööb õitsele punane värv. Kusagil hakkab keegi karjuma.

      „Saan ma sulle midagi tuua, kallis?“

      Ema on mu kõrval, nii nagu suurem osa päevadest, nägu väsinud ja murehall. Ta näeb välja vanem kui oma tegelikud viiskümmend viis eluaastat ja selle eest tuleb tal tänada mind – olen enamiku oma elust talle muret valmistanud. Ma tean, et selleks ajaks, kui mina siia ilma saabusin, olid nad isaga juba kaotanud lootuse last saada, seetõttu näib julm, et see, kelle nad viimaks said, on praak. Ka isa paistab vanana, kuigi nad mõlemad püüavad end vormis hoida. Vanasti käis isa maratone jooksmas. Enam ta seda ei tee.

      Raputan pead. „Ei, aitäh.“

      Ema sirutab käe ja võtab laual seisvast kotist ühe viinamarja. „Need on head. Tahad ka?“

      Seekord keeran näo ära. „Ei.“

      Vahel ajab ema mind hulluks. Isa viibib siin vähem, seepärast tema mulle nii palju närvidele ei käi. Kui aus olla, siis suurema osa ajast saavad nad väga hästi aru, kui ma tahan üksi olla, ja jalutavad sööklasse, aga täna on ema ärritusedetektor täiesti ilmselt välja lülitatud. Üks hullemaid asju pideva haiglas viibimise juures on tunne, et oled nagu tegelane tõsielusarjas, ainult et sa ei kuulu unustuse hõlma vajuvate kuulsuste hulka ega pea poes käima: alati leidub keegi, kes tahab sulle „kiire pilgu peale visata“, suskides ja torkides sind, nagu oleksid mingi laboratoorne katseloom. Ja kõik sinu palatis teavad sinust kõike, isegi pisikesed põnnid; sellist asja nagu privaatsus siin pole. Meie voodite kohal on foorisüsteem, mis annab inimestele teada, kui seltskondlikus meeleolus keegi parasjagu on: roheline kaart tähendab „pidu püsti“, merevaigukarva „ettevaatust“ ja punane „mitte häirida“, mida ema tavaliselt ignoreerib. Em’il on tihtipeale punane kaart, sest keemiaravi ajab teda kõvasti iiveldama, kuid vahel teeb ta mulle erandi. Seda siis, kui ma oma kõige naljakamad naljad välja kaevan, sest nagu selgub, on naer tõepoolest parim ravim. Igatahes minu olemise teeb Em’i naeru kuulmine küll paremaks.

      „Ma näen, et Manesh on koju läinud,“ ütleb ema, kes on ilmselgelt otsustanud mind rääkima saada. „Nii kena pere. Mul on hea meel, et neil asjad kenasti läksid.“

      Manesh on üheksa-aastane