Soovipuu. Katherine Applegate

nii pahur.

      Ma soovin, et mu liivahiir oskaks rääkida.

      Ma soovin, et mu isa tervis paremaks läheks.

      Ma soovin, et ma ei peaks aeg-ajalt nälga tundma.

      Ma soovin, et ma poleks enam nii üksildane.

      Ma soovin teada, mida ma peaksin soovima.

      Nii palju soove. Suuri ja tobedaid, isekaid ja armsaid.

      On tõeline au, et kõik lootused antakse kanda mu vanadele väsinud okstele.

      Kuid esimese mai õhtuks näen ma välja, nagu oleks keegi tohutu paberikorvitäie prahti mulle kaela kallanud.

      4

      Nagu olete ilmselt juba märganud, olen ma jutukam kui enamik teisi puid. See on minu jaoks midagi uut. Pean sellega veel harjuma.

      Sellegipoolest olen alati saladusi hoida osanud. Soovipuu peab olema usaldusväärne.

      Inimesed räägivad puudele igasuguseid asju. Nad teavad, et me kuulame.

      Justkui meil oleks mingit valikut.

      Pealegi, mida rohkem sa kuulad, seda rohkem sa õpid.

      Trummike väidab, et ma topin nina teiste asjadesse ja tema jutus on ilmselt oma tõetera sees. Tema on mu parim sõbranna, vares, keda ma tunnen juba sellest ajast, mil ta oli alles täpilise munakoore sisse auku toksiv nokk.

      Mõnikord pole me ühel meelel, kuid seda juhtub kõigi sõpradega, mis liigist nad ka poleks. Ma olen elu jooksul palju üllatavaid sõprussuhteid näinud – poni ja kärnkonn, punasaba-viu ja suur-valgejalghamstrik, sirelipõõsas ja monarhliblikas. Nad kõik vaidlesid aeg-ajalt.

      Minu meelest on Trummike nii noore linnu kohta liiga pessimistlik.

      Trummike jällegi arvab, et mina olen nii vana puu kohta liiga optimistlik.

      See on tõsi. Ma olengi optimist. Ma eelistan elu kõrvaltvaataja pilguga näha. Mina kui vana puu olen näinud nii head kui halba. Kuid olen näinud kaugelt rohkem head kui halba.

      Nii et olime Trummikesega nõus jääma eriarvamusele. See sobib hästi. Lõppude lõpuks me ju olemegi erinevad.

      Trummike näiteks arvab, et see, kuidas puud ennast nimetavad, on naeruväärne. Trummike ise valis endale nime pärast esimest lennutiiru, nagu varestel kombeks. See ei pruugi siiski tema ainus nimi olla. Varesed vahetavad nime kohe, kui mõte pähe kargab. Trummikese nõbu Riistapuu on seitseteist korda nime vahetanud.

      Mõnikord võtavad varesed endale inimese nime. Ma olen näinud rohkem Jakobeid kui päikeselisi päevi. Mõnikord valivad nad endale nime mingi tähelepanu köitnud asja järgi: Popkorn, Lutsukomm, Surnudrott. Nad võivad pärast lennumanöövreid võtta endale nimeks Surmasõlm või Tünnipööris. Või siis nimetatakse end värvi järgi Lillaläikeks või Sitikmustaks.

      Paljud varesed nimetavad ennast heli järgi, mida neile teha meeldib – ja varesed on suurepärased jäljendajad. Ma olen kohanud vareseid nimega Tuulekell, Rekka ja Pahurtaksojuht, ja lisaks veel mõnda, kelle nime pole viisakas välja öelda.

      Meie tänava ääres tegutseb neljast põhikooliõpilasest koosnev rokkbänd. Nad harjutavad garaažis. Muusikariistadeks on neil akordion, basskitarr, tuuba ja bongotrummid.

      Bänd peab siiani esinema vaid garaaži ees, kuid Trummikesele meeldib katusel istuda ja end muusika taktis õõtsutada.

      5

      Nimed pole ainus, mille poolest me varestest erineme.

      Mõned puud on meessoost. Mõned on naissoost. Ja mõned, nagu mina, on mõlemasoolised.

      See on segadusse ajav, nagu paljud muudki asjad looduses.

      Sa võid minuga suhelda nagu mehega või nagu naisega. Mõlemad sobivad.

      Olen aastatega õppinud, et botaanikud – need õnneseened, kes päev otsa taimede elu uurivad – kutsuvad mõnesid puid, nagu näiteks iileksid ja pajud, diöötsilisteks, mis tähendab seda, et nemad jagunevad isasteks ja emasteks puudeks.

      Paljusid muid puid, nagu näiteks mind, nimetatakse monoöötsilisteks. Niiviisi saab lihtsalt viisakalt öelda, et samal taimel kasvavad nii isas- kui emasõied.

      See on ka tõendiks, et puude elu on hoopis huvitavam kui teie teinekord arvate.

      6

      Üks ühine asi puude ja vareste juures – ja tegelikult on see asi looduses kõigile ühine – on reegel, et meil pole ette nähtud inimestega rääkida.

      See on meie endi kaitseks. Vähemalt teoreetiliselt.

      Ma olen tihti juurelnud, kas lõputu vaikimine ikka on hea mõte. Ma olen nii palju kordi tahtnud sõna võtta või vestlusesse sekkuda, et inimestele abiks olla. Ometigi pole ma kunagi sõnakestki lausunud. Lihtsalt nõnda on maailmas alati olnud.

      Kas keegi pole siis kunagi libastunud? Loomulikult on vigu tehtud.

      Ma kuulsin eelmisel aastal konnast nimega Kärbes, kes tukastas kirjakastis. (Kõik konnad nimetatakse nende putukate järgi, keda neile süüa meeldib.) Kui postiljon kasti avas, volksas Kärbes sealt paa nikakrooksatusega välja. Postiljon minestas.

      Teadvusele tulles nägi postiljon Kärbest, kes tema laubal kõhutades kõigest südamest vabandas.

      Ilmselge Ära räägi inimestega reegli rikkumine.

      Kuid nagu alati, unustati juhtum peagi. Postiljon oli ju absoluutselt kindel, et konnad ei oska rääkida. „Ma kujutasin seda vaid ette,” kinnitas ta endale.

      Huvitav on muidugi asjaolu, et ta läks varsti pärast seda konnajuhtumit pensionile.

      Igal juhul kui arvestada puude ja konnade ja saarmaste ja käblikute ja kiilide ja armadillide ja kõigi teiste elusolendite arvukust looduses, võiks ju arvata, et inimesed on praeguseks meie väikesele saladusele jälile jõudnud.

      Mida ma oskan öelda? Loodus on keeruline asi. Ja inimesed on… nojah, andke mulle andeks, aga enamik teist pole eriti tähelepanelikud.

      Kui te juhtute olema uudishimulik või kahtleva loomuga, siis küllap te juba välja nuputate, kuidas puud täpselt omavahel suhtlevad. Küllap leiate end uurivat läheduses kasvavat kollast mändi või haaba või ameerika ambrapuud, et nende võlukunstile jälile saada.

      Inimestel aitavad rääkida kopsud, kurk, häälepaelad, keel ja huuled, mis loovad helidest, hingamisest ja liikumisest keeruka sümfoonia.