Mõmmi jõuluaabits. Heljo Mänd

kah ei oska.”

      Mõmmi-Mai ohkab.

      „Nojah, jõulukalender on meil juba kaks korda tehtud,” meenutab ta. „Ja Leelo Leevike tegi oma jõulukalendri, kinkides kõikidele jõululaule. Ja siis tegi veel Rebase-Riho oma patukalendri. Oeh, neid jõulukalendreid on tõesti liiga palju, nagu jõulukuusel jõuluküünlaid.”

      Mõmmi-Mari ja Mõmmi-Mai hakkavad leidma jälle ühist keelt. Nad on ju kaks karuõde, nagu sukk ja saabas, kes kohe peavad kõiki asju koos ette võtma. Ja praegu hakkavad nad leidma just seda, mida tahtsid juba tund aega tagasi leida. Sellepärast ei ole neil silmi Rebase-Riho jaoks, kes on peitnud ennast puude taha ja hoiab käppadega sabast kinni, et see ei välguks. Ent äkki lasevad käpad saba vabaks ja üks käpp kargab tal kõrva taha, et venitada see laiemaks. Laia kõrvaga kuuleb paremini, mida karutüdrukud räägivad.