Mõmmi jõuluaabits. Heljo Mänd

ion>

      Kirjutanud Heljo Mänd

       Toimetanud Olivia Saar

       Joonistanud ja kujundanud Epp Marguste

       Kaane kujundanud Epp Marguste

      

MÕMMI JÕULUAABITS Tallinn, 2010 Esmatrükk TEA® Kirjastus Liivalaia 28 10118 Tallinn www.tea.ee Tekst © Heljo Mänd Pildid ja kujundus © Epp Marguste © TEA Kirjastus, 2010 Kõik õigused kaitstud. ISBN 978-9949-24-011-1 Trükitud OÜ Greif trükikojas ISBN 000 (epub) Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012

      Mõmmi-Mari ja Mõmmi-Mai istuvad üks ühel ja teine teisel kännul ning mõtlevad. Nad ei pane tähelegi, et sajab kerget lund. Nad ei pane tähelegi, et ümberringi on varatalvine mets. Ja ka seda ei pane nad tähele, et mõned puud on rohkem lumised ja mõned vähem. Ei märka, et maa on valge, sest tuul pole jõudnud veel üle käia ega lund ära pühkida. Nad istuvad kännul ja mõtlevad.

      Mõmmi-Mai tahaks juba Mõmmi-Mariga rääkida, kuid ei saa. Mõmmi-Mari hoiab mõlemad käpad kõrvadel ja tahab ainult oma mõtetega rääkida. Ta tahab mõttele otsa vaadata, kuid mõte mängib temaga peitust. Ei näita ennast, kus ta on, vaid käsib end üles otsida. Ja Mõmmi-Mari otsib. Otsib nii agaralt, et ei pane tähele Leelo Leevikest, kes on hakanud jõululaulu õppima. Leelo Leevike laulab:

      „Muruga jõulud on

      mustad jõulud,

      mustadel jõuludel

      valged laulud.

      Valgetel lauludel

      valguse hääl,

      must teda tahtmatult

      kuulama jääb.

      Must teda tahtmatult

      kuulama jääb.

      Kasvab, kasvab

      valguse hääl.

      Äkki kahaneb

      musta võim,

      õhus lööb õide

      lumeõis.

      Lumelilli on

      taevas ja maas,

      üleni lumes

      on laas ja aas.”

      „Mari, kas sa mõtled jõuludele?” küsib Mõmmi-Mai.

      „Jaa,” noogutab Mõmmi-Mari.

      „Kas sa mõtled välja üllatust?” küsib Mõmmi-Mai.

      „Jaa,” noogutab Mõmmi-Mari jälle.

      Kuigi Mõmmi-Mari mõtleb jõuluüllatusele, julgeb Mõmmi-Mai teda natuke segada. Mitte natuke, vaid kohe päris palju.

      „Mina juba mõtlesin jõuluüllatuse välja,” seletab ta. „Möödunud aastal tegime jõulukalendri Karumemmele. Teeme tänavu Karuemale.”

      Ent Mõmmi-Mari vaikib.

      „Ja Karuisale teeme ka sellise, nagu tegime Karutaadile,” seletab Mõmmi-Mai, kuid Mõmmi-Mari vaikib endiselt. Ta ei taha kuulda õe juttu ega ka Leelo Leevikest, kes on vahepeal hakanud uut jõululaulu õppima.

      „Jõulud pestud. Jõulud pestud.

      Jõuluvihm on kaua kestnud.

      Talv on vihma meelevallas,

      ei saa tulla taevast alla.

      Jõuluvihma sajab, sajab,

      talvel toetajat on vaja.

      Kulla talv, sa ole kange,

      jõuluvihm mata lumehange.”

      „Kuule, Leelo Leevike kutsub meid appi talve toetama!” hüüab Mõmmi-Mai. „Kas lähme?”

      Mõmmi-Mari vaikib.

      „Ei tea, kas Leelo Leevike tahab, et me aitaksime tal talve toetuseks laulda, või tahab ta, et hakkaksime toetusallkirju koguma?” küsib Mõmmi-Mai Mõmmi-Marilt, kuid Mõmmi-Mari vaikib.

      Mõmmi-Mai saab pahaseks.

      „Sa oled nagu puutükk,” pahandab ta. „Räägi sinuga nagu seinaga. Kas sa ostsid kalli raha eest sõnu, et ei täi neid mulle mitte ühtki anda?”

      Mõmmi-Mari vaikib edasi, talle nagu ei lähekski õe pahameel korda.

      „Vaata, kui lähen üksinda Leelo Leevikesele appi ja hakkan ilma sinuta Karuemale ja Karuisale jõulukalendrit tegema. Ja siis sa jääd kiitusest ja tegemisrõõmust ilma ja keegi ei vaata su poolegi, mossita nii palju kui tahad!” tõstab Mõmmi-Mai häält, et õde teda kuulaks, aga kuulajaks on hoopis Leelo Leevike.

      Äkki lähevad ta suus laulusõnad sassi ja laul katkeb. Leelo Leevike alustab küll uuesti, kuid takerdub jälle ja katkestab siis sootuks. Ta ei saa uut laulu õppida, kui Mõmmi-Mai Mõmmi-Mariga pragab. Või kui ta laulaks valjemini? Laulaks Mõmmi-Mai häälest üle? Laulaks nii, et karutüdrukud jääksid teda kuulama – ja Leelo Leevike proovib.

      „Metsal on lumine nägu,

      maas pole seenekulda,

      mätta pealt jõhvikaid korjama

      enam ei tulda.

      Kohal on talvelinnud,

      tee neile metsa on vaba.

      Lendavad leevikesed,

      lendavad siidisabad.

      Lendavad urvalinnud,

      lendavad jõulutee lahti.

      Lumepilvedest langeb

      lumetätraid ja -tähti.”

      „Oi, kui ilusad sõnad on Leelo Leevikese laulul!” hüüab Mõmmi-Mai. „Ta nagu laulaks meie jõulutee lahti. Nüüd võime küll hakata Karuemale ja Karuisale jõulukalendrit tegema!”

      „Jah, Leelo Leevikese laul on ilus, aga minu süda laulab ilusamini,” ütleb Mõmmi-Mari.

      „Sinu süda?” imestab Mõmmi-Mai. „Mis ajast on su süda laulma hakanud?”

      „Pole siin midagi imestada,” vastab Mõmmi-Mari. „Minu süda laulaks sulle samuti, kui sa viitsiksid panna oma kõrva mu südame vastu ja kuulata tema laulu.”

      Mõmmi-Mai vaatab kahtlevalt Mõmmi-Mari otsa, aga paneb siis oma kõrva Mõmmi-Mari südame kohale.

      „Kas sa kuuled, mida ta laulab?” küsib Mõmmi-Mari.

      „Ei mina kuule midagi,” vastab Mõmmi-Mai. „Sinu süda teeb ainult tuk-tuk-tuk.”

      „Kuula veel! Kuula tähelepanelikult!” käsib Mõmmi-Mari.

      Mõmmi-Mai paneb uuesti oma kõrva Mõmmi-Mari südame kohale ja kuulab.

      „Kuidas on?” küsib Mõmmi-Mari.

      „Ikka seesama tuk-tuk-tuk,” teatab Mõmmi-Mai.

      „Imelik, et sinul on nii vilets kõrv. Mina kuulen juba kaugelt, kuidas sinu süda sulle laulab,” ütleb Mõmmi-Mari.

      „Mis sa ütlesid? Minu