Teetatervendamine. Erakordne energiatervendamise meetod. Vianna Stibal

Miks ma kaotan oma jala? Jumal, kas ma suren? Mul on veel nii palju teha!“

      Keset palvetamist kuulsin häält, nii kõvasti ja selgelt, justkui oleks kõneleja minu kõrval seisnud: „Vianna, oled siin jalaga või ilma, tegele sellega.“

      Vastus hämmastas mind, kuid kuigi ma siis veel ei taibanud, vajasin just seda. Samal hetkel otsustasin veelgi kindlamalt leida võimaluse oma keha tervendamiseks.

      Minu lähedal elavad tervendajad kuulsid mu hädast ning kõikjalt tuli inimesi mind aitama. Mõned neist olid imelised tervendajad, kes mind kindlasti rasketest aegadest üle aitasid. Minu eest lausutud palved hoidsid mind elus. Tänan endiselt Jumalat Alice’i ja Barbara eest, kes aitasid mult valu võtta.

      Oma kabinetti komberdades, massaaži tegemiseks massaažilauale toetudes ja valu käes kannatades lugemisi tehes pakkusin haletsusväärset vaatepilti. Kõigile mu probleemidele lisaks oli mu vasemasse jalga tekkinud stafülokokkinfektsioon. Leidsin, et nüüd aitab! Otsustasin end ravima hakata.

      Lubage mul alustuseks mainida, et ma pole kunagi tavameditsiini vastu olnud. Usun, et peaksime austama kogenud professionaalsete meedikute arvamust ning enamasti on see õige. Kuid sellegipoolest tundsin enda juhtumi puhul, et arstidel pole luuvähi diagnoosi suhtes õigus.

      Usaldasin oma vaistu ja Loojalt saadavat infot ning hakkasin loodusraviteadmisi kasutama. Mõistsin, et minu jaoks on elutähtis keskenduda oma keha agressiivsele puhastamisele. Hakkasin tegema sidruni- ja saunapuhastuse seeriaid. Veetsin saunas palju aega – neli tundi päevas kahe ja poole nädala jooksul. Võtsin vitamiine ja mineraale ning palvetasin pidevalt. Kogu selle aja vältel uskusin endiselt, et arstide pandud diagnoos on vale, kuid hoolimata kõigest, mida ma enda heaks tegin, olin siiski väga haige.

      Lõpuks saabus biopsia vastus ning see ei näidanud luuvähki. Arstid olid segaduses, kuna kõik varem tehtud uuringud olid viidanud kasvajale. Kuid biopsia näitas normaalsete luurakkude seas surnud rakkude olemasolu. Uuringu tulemused saadeti Mayo kliinikusse, kus otsustati, et mul on lümfivähk, mis on minu reieluu rakud tapnud. Teadsin, et see on tõsi, ja uskusin, et selle on põhjustanud elavhõbedamürgitus. Kuidas ma seda teadsin? Sest olin käinud üleval ja küsinud Jumalalt (või Loojalt) ning saanud sõnumi, et mul on elavhõbedamürgitus.

      Hakkasin otsima vastuseid, kuidas elavhõbedat organismist välja saada. Jätkasin puhastustega, usaldades alati infot, mida ma Loojalt sain. Selleks ajaks oli mu jalg füüsiliselt kokku tõmbunud ja arstid ütlesid, et ellujäämise puhul vajan ma korralikult kõndima hakkamiseks füsioteraapiat.

      Uskusin kogu olemusega, et Jumal suudab hetkega tervendada, ning usaldasin kõigest hoolimata endiselt oma intuitsiooni. Tundsin mingil moel, et tean juba, kuidas ennast tervendada. Midagi oli lihtsalt puudu. Olin kasutanud tavameditsiini, puhastusi, toitumist, õlisid, vitamiine, afirmatsioone ja visualiseerimist, kuid olin endiselt haige. Iga kord kui ma Looja käest küsisin, öeldi mulle, et tean juba vastust ja et pean lihtsalt meeles pidama, kuidas Jumala poole pöörduda.

      Vastus minu palvetele saabus, kui olin mägedes. Olime koos sõpradega telkimas ja piknikku pidamas. Kõik tõid kogunemisele mõne söögi kaasa. Ootamatult saabus minu tädi Oregonist, kuid tema kõht valutas tugevasti. Ta heitis telgis pikali ja ma läksin teda aitama. Tädi teadis, et tegelen loodusraviga, kuid mul polnud ravimtaimi kaasas. Tema tugeva valu tõttu arvasin, et probleem on pimesooles. Hakkasin tema keha üle vaatama, nagu olin sadu kordi varem teisi inimesi üle vaadanud. Läksin enda pealaelt kroontšakra kaudu välja, nagu tegin lugemisi sooritades, ning küsisin oma tädi ruumis olles Loojalt, mis tädil viga on, ning mulle näidati, et tegemist on parasiitidega. Käskisin neil lahkuda ja nägin, kuidas Looja tädi kõhust valu vabastas. Sekunditega oli valu läinud. Tädi suutis püsti tõusta ja tundis end palju paremini. See juhtum andis mulle mõtlemisainet ja julgustas seda meetodit uuesti kasutama.

      Järgmisel päeval tuli minu juurde tugeva seljavaluga mees. Meenutades, mis minu tädiga oli juhtunud, tegin mehele sama protseduuri. Tema seljavalu oli hetkega kadunud.

      Sel õhtul mõtisklesin viimastel päevadel juhtunu üle. Otsustasin, et on aeg endaga sama teha.

      Järgmisel hommikul komberdasin oma kabinetti, erutatud väljavaatest oma jalal sama protseduuri läbi viia. Mõtlesin endamisi: „See ei saa niisama lihtne olla!“

      Peatusin oma kabineti ukse ees, läksin kroontšakra kaudu enda ruumist välja ja palvetasin Looja poole. Palusin endale tervendust – ja see juhtus! Minu parem jalg, mis oli vasakust seitse sentimeetrit lühemaks tõmbunud, sai hetkega oma normaalse suuruse tagasi. Valu kadus ja mu jalg oli terve.

      Olin tervendamisest nii tohutult põnevil, et kontrollisin terve päeva jooksul oma äsjatervenenud jala tugevust, tundes huvi, kas valu naaseb.

      Minu reieluu on tänaseni terve, kõik uuringute vastused on normaalsed ja ma olen lümfivähist vaba. Tänutundes andsin Loojale tõotuse anda see tehnika edasi kõigile, kes seda õppida tahavad. Nii sai alguse täna tuntud ja armastatud Teetatervendamine.

      Huvitaval kombel on mul alles oma jala röntgenipildid. Need tegi mõned aastad tagasi teise arvamuse saamiseks luuarst ning ta kinnitas, et sellise jala omanik peaks kindlasti surnud olema!

      Järgmine inimene, kelle peal ma oma tehnikat kasutasin, oli väike tüdruk. Audrey Milleri lapselapselapsel oli terviseprobleeme ja laps toodi minu juurde tervendamisele. Naine ei teadnud jala hetkega tervenemisest midagi.

      Küsisin naiselt: „Miks te tüdruku minu juurde tõite?“

      Audrey vaatas mulle hingestatud pilgul otsa ütles: „Jumal käskis ta teie juurde tuua.“

      Mäletan, kuidas ta minu juurde astus ja lapse mu kätele pani. Lapsukese enda käed olid tillukesed, ta polnud viimase kahe aasta jooksul kaalus sugugi juurde võtnud. Sündides olid olnud jalad liigestest väljas ning südames olid kahinad. Lisaks oli tal sümptom, mida oskan nimetada vaid „kehvaks käitumiseks“.

      Teadsin, et mina olen tervenenud, ja ütlesin Audreyle, et lapse tervendamiseks kulub kuus päeva, arvates, et sellest ajast piisab. Olin uue tehnika suhtes põnevil, kuid ka väga ärevil. Mäletan, kuidas hüüdsin Looja poole: „Oh, armas Jumal, palun aita mul seda last tervendada. Palun, Jumal, palun, tervenda see laps.“ Seejärel läksin üles, kasutama mulle näidatud protseduuri.

      Iga päev sõitis Audrey tütar kaks tundi lapsega minu juurde, et last pool tundi ravida. Panin tüdruku värviliste tulede alla ja kasutasin uut tervendamistehnikat.

      Väike tüdruk kõndis käte külge kinnitatud karkudega. Kolmandal päeval tõusis ta püsti ja ütles mulle, et saab kõndida ja läheb vanaema juurde ilma karkudeta. Ütlesin talle: „Oh ei, kallis, sa ei saa veel. Sa pole veel küllalt tugev!“ Kuid ta ütles mulle põikpäiselt, et kavatseb seda teha. Tüdruk tõusis püsti ja kõndis paar meetrit oma vanaema juurde. See oli esimene kord, kui ta üldse ise kõndis. Olin täielikus hämmingus!

      Hiljem nägin, kuidas tema selg sirgu läks ning ta väljutas mitu paelussi. Südamekahin oli kadunud ja tüdruk alustas füsioteraapia abil õigesti kõndima õppimist. Nüüd, mil tal oli jõudu, võis ta oma keha kõndima õpetada abivahenditeta. Tervenemise imelisim tulemus oli kolme päevaga kilo juurdevõtmine ning kuue päevaga oli ta juba kaks kilo raskem.

      Miski oli toiminud! Põnevil olles hakkasin seda tehnikat kõigi inimeste peal kasutama. Ravisin kõiksugu erinevaid haigusi ja puudeid ning hakkasin tegelema pöördumatult haigete inimestega. Erinevatel elualadel töötavad inimesed leidsid mind suust suhu levivate juttude põhjal. Avastasin, et minu olemasolevate klientide peal toimib tervendamine äärmiselt edukalt ning peagi saabus mulle kliente kõikjalt maailmast. Paljud neist paranesid hetkega, teistel oli vaja mitut seanssi ja mõned ei tervenenudki.

      Pärast erinevate tulemustega protseduure jõudsin järeldusele, miks see tehnika nii hästi töötab. Hakkasin uskuma, et tervendasime meele „teetaseisundis“. Teadsin pisut teetasagedusest, kuna minu selleks ajaks juba eksabikaasa Blake oli hüpnotisöör. Tal oli palju raamatuid alateadvusest ning ma olin neid mõnikord lugenud. Minu teooria oli, et siseneme tervendamise täideviimiseks teetaseisundisse. Kui minu teooria õigeks osutus, olin saavutanud läbimurde tervendamises ning mul oli selgitus usuga tervendamisse,