Lumivalge ja roosipuna. Emily Winfield Martin

valgusküllane. Aga pärast seda kõike, mida nad kuulnud olid ja mis oli alles juhtunud, oli Roosi väga ettevaatlik, et ta rajalt kõrvale ei kalduks.

      Mõnikord otsis ta Lumi mäenõlvalt üles ja luges talle ning mõnikord punus metsikutest lilledest ahela, et Lumi viha natukenegi leevendada.

      Mäenõlval, kus keegi peale Krahv Kusti midagi ei kuulnud, sosistasid tüdrukud omavahel. Nad arutasid asjade üle, mis olid kadunud, kui hobune koju naasis. Mida kadunud asjad tähendada võisid, kas need olid vihjed, kas need olid veel kuskil metsas alles? Nad mõtisklesid metsa ning selle üle, kuidas ja miks võib mets kellegi endale võtta.

      Arutlemine ja uudishimu põletas mõlema tüdruku südant, aga võttis erineva kuju erinevate uskumuste tõttu. Roosi tahtis teada, miks isa neilt ära võeti ja Lumi tahtis teada, kuidas ta tagasi saada. Nende arutelud puudutasid teemasid, millest nad kunagi teada ei saa. Arutelud kohast, mis muutis nende saatuse juba ükskord ja muudab tulevikus veel.

      MIDA PUUD NÄGID

      „See on juhtumas,“ sõnas noorem häälel, mis krabises nagu lehed.

      „On tõepoolest,“ lausus vanem.

      „Üks mees langeb ööl, mis pime,

       kaks tüdrukut saabuvad,

       üks hele, üks tume.

       Elajas möirgab

       ning laps langeb ka.

       Siis veri ega kuld ei valitse

       enam me maal.“

      „Ma tean, mida ettekuulutus ütleb,“ ohkas vanem.

      „Need on tema tütred, tema omad, kes langes. Tema omad, kes lehtedesse verd valas,“ ütles noorem kindlalt. „Jah, need on nemad.“

      „See on võimalik,“ sõnas vanem sosinal, vaatamata enda varjatud kohale.

      „Nemad teevadki kõigele lõpu,“ lausus noorem.

      „Aga kõigepealt peab üks neist langema.“

      2. PEATÜKK

       Metsasüda

      Ühel suvehommikul, kui õhk oli juba soe, langetas Roosi otsuse. Lumi ei saanud igat päeva veeta vana maja vahtides. Kuigi Lumi oli kaks aastat noorem, tundis Roosi piinlikkust, sest oli hakanud oma õde peaaegu kartma. Roosi nägi ennast kui silutud lipsu, kuid Lumi oli nagu metsik sasipundar. Roosi kohendas pead kroonivaid punupatse ning kõndis mööda rada erksa päikese poole, mis metsa ääres juba nahka soojendas.

      Roosi leidis Lumi mäenõlvalt kõrge heina vahelt. Mõne inimese mure väljendub hammaste kokkusurumises või pinges õlgades. Roosi muret võis aga näha tema kätes, mis rusikasse tõmbusid ja siis jälle avanesid. Ta astus lähemale ja köhatas kurgu puhtaks. „Lumi.“

      Õde keeras ehmunult ringi.

      Samal hetkel nägi Roosi teisel pool mäenõlva viiepealist meestekampa. Seljas tuhmides värvides kulunud jakid, mis olid ääristatud metallnööpide ridadega, nägid nad välja nagu räsitud sõdurid. Nad seisid paarsada meetrit lääne pool ja nende kujud olid heinamaa taustal tumedad. Meeste hääl kandus läbi õhu.

      Lumi tõmbas Roosi pikali, sinna kus tema ja Krahv Kusti ennast heina sees peitsid. „Nii, mis on?“ küsis Lumi.

      Roosi viipas peaga meeste poole. „Mida sa teed?“ sosistas Roosi, kulmud murelikult kortsus. Ta vaatas meeste poole, siis jälle oma õde ja ta silmad läksid suureks. „Kas need on …?“ küsis ta, suutmata lauset lõpetada. Lumi vaatas teda pahaendelise pilguga ja noogutas, enne kui Roosi jõudis midagi lisada. „Eikellegimaa röövlid?“

      „Ma luuran nende järel,“ sõnas Lumi tasase häälega, vajudes veel sügavamale rohu sisse. „Mäletad ju küll, mida kokad rääkisid. Ja ma tahan teada saada, mida nad siin meie