Havanna. Subtroopiline deliirium. Mark Kurlansky

Pole vahet, kas karjun või palvetan,

       keegi ei kuule mind niikuinii.

      „Nadie escucha mi voz si rezo o grito.” Keegi ei kuule mu häält, pole vahet, kas ma karjun või palvetan. Ehk seetõttu ongi habanero’d kogu oma piinarikka ajaloo jooksul alati nii valjusti karjunud ja palvetanud. Saarel asuval saarel tuleb selleks, et sind kuuldaks, kõvasti vaeva näha.

      Ja ometi on Havanna – ehk sellesama jonnaka põikpäisusega, mis paneb kinokülastajaid pidama romantiliseks film noir’i, olgugi tegemist läbikukkunud inimeste kurbade lugudega – vaatamata kõigile lehkadele, higile, lagunevatele müüridele, eraldatusele ja keerulisele ajaloole maailma kõige romantilisem linn. Sellest on kirjutatud arvutuid armastuslaule. See linn on alati peibutav.

      Esimene peatükk

      Muutused

      Todo el mundu tiene una Ciudad distinta en la cabeza.

      Igaüks näeb oma vaimusilmas erinevat linna.

      Edmundo Desnoes Havanna kohta raamatus „Lohutamatud mälestused“, 1965

      HAVANNA PUHUL SAAB rääkida arvukatest vastuoludest, osalt seetõttu, et Havannas on vastuolud elulaadiks. Kuid samas ollakse enamasti ühel meelel selles, et teist sellist linna maamunal ei leidu. Kuidas kujunes Havanna sedavõrd teistsuguseks (kuigi mitte päris nii teistsuguseks, nagu oletas Kolumbus, kirjeldades paika nimega Avan, „mille asukad sünnivad sabaga“)?

      Ajaloolased viitavad ikka linna kujundanud ühele ülestõusule või teisele mässule, kuid tegelikult on just muutused kui sellised Havannale iseloomu andnud. Mitte ühelgi teisel kohal pole selliseid segadusi ja muutusi täis ajalugu. Muutused on siin üheks alustalaks.

      Kõigepealt rajati Havanna kolmel korral kolme erinevasse kohta.

      Pärast seda, kui Christopher Kolumbus oli Kuuba saare 1492. aastal kuulutanud „kauneimaks, mida inimsilmad iial näinud“, saatis ta oma esindaja rääkima kohalikega, keda pidas hiinlasteks. Kolumbusel ei olnud tegelikult kaasas ainsatki hiina keele rääkijat, niisiis saatis ta põhjendusega, et too valdab vähemalt mingit idamaist keelt, maale araabia keele kõneleja. Mõningate tõendite kohaselt teadis Kolumbus isegi, et ta ei ole Aasias, kuid samas pole selge, miks ta araabia keele kõnelejast abi arvas olevat.

      Tainode, saare põlisasukate kohta pole suurt midagi teada. Kui Kolumbus oli aru saanud, et tegu pole hiinlastega, pani ta oma päevaraamatusse kirja, et nad näivad olevat „head inimesed“ ja neist saaks suurepärased teenijad. Mees röövis mõned neist oma Hispaania rahastajatele viimiseks.

      1511. aastal saatsid hispaanlased Kuubale Diego Velázquez de Cuéllari koos kolmesaja mehega; ise nad nimetasid seda vallutamiseks, tänapäeval kutsutakse seda genotsiidiks. Ellu jäid vaid mõned üksikud tainod. Legendi kohaselt köideti tainode pealik Hatuey, kelle nimi anti hiljem Havannas populaarsele õllemargile, põletamiseks keset puuriita seatud vaia külge. Mees keeldus piinarikka surmaga silmitsi seistes avaldamast, kuhu on peidetud saare kullavarud – küllap seetõttu, et neid polnud olemas. Seejärel pakkusid hispaanlased talle risti ja ütlesid, et kui mees kristliku jumala olemasolu tunnistab, läheb ta taevasse. Lugu jätkub Hatuey küsimusega, kas ka kristlased lähevad taevasse, mispeale hispaanlased talle kinnitasid, et nii see tõepoolest on. Hatuey viimased sõnad enne tuleriida süütamist olid järgmised: „Kui kristlased lähevad taevasse, siis mina sinna minna ei taha.“

      Üheks põhjuseks, miks seda nii sageli jutustatud lugu tõeseks ei peeta, on selle ilmselge sarnasus habanero’de naljadega. Habanero’d armastavad lugusid, mis on suunatud võimul olevate inimeste pihta. Need algavad alati leebe, veidi anekdootliku noodiga ja lõpevad lühikese ja terava puändiga. Legend Hatueyst meenutab paljuski tänapäeva Kuubal populaarseid Pepito-nalju, mis vestavad reeglina Fidel Castrost, keda rahvas lihtsalt Fideliks nimetab. Tegelikult võib see legend koguni kõigi Pepito-naljade esiema olla. Siinkohal toon ära ka ühe kaasaegsema näite:

      Kui Castro soovis Havanna ülerahvastamist vältida, tegi ta ettepaneku saata uued Oriente provintsist saabujad tagasi sinna, kust nood tulnud olid. Pepito soovitas tal seepeale valmis panna kolmsada bussi ja ühe Mercedese.

      „Milleks Mercedest vaja läheb?“ küsis Castro.

      „Teie jaoks, comandante.“ (Castro ise oli Orientest pärit.)

      25. JUULIL 1514 läkitas Velázquez ühe oma kambajõmmidest, mehe nimega Pánfilo de Narváez, rajama linna, mis pidi saama nimeks San Cristóbal, kuna teele asuti San Cristóbali e püha Kristoforuse päeval. Bartolomé de Las Casase sõnul (keda teatakse tainode genotsiidi dokumenteerinud konkistadoorina) oli Pánfilo väga suurt kasvu punapäine mees, kes polnud mitte üksnes isegi selle seltskonna kohta iseäranis jõhker, vaid ka erakordselt loll. Niisiis osutavad kaasaegsete meenutused sellele, et Havanna asutajaks oli põmmpäine pätt.

      Pánfilo valis linna asukohaks läänepoolse abaja saare lõunapoolsel (Kariibi mere) rannikul. Tundub, et ta polnud ka suurem asi meremees – nimelt jäi ta lõpuks teel uurimisretkele Floridasse merel kaduma – ega taibanud, et oluliselt paremini sobinuks põhjapoolne rannik, mida uhub Atlandi ookean. Mees andis asulakohale nimeks San Cristóbal de la Habana, ja paistab, et mitte kellelgi pole vähimatki aimu, kust on pärit sõna „Habana” (Havanna). Oletatakse, et selle piirkonna tainode pealik võis kanda nime Habaguanex, kuid miks pidanuks Pánfilo andma uuele linnale nime, mida kandis ta enda tapetava hõimu pealik? On neidki, kes arvavad, et Kolumbus nimetas just seda kohta, mille Pánfilo valis, Avaniks, kuid see teooria on tingitud üksnes nimede teatavast sarnasusest ja tõsiasjast, et Kolumbuse sõnul asus Avan saare lääneosas. Tänapäeval asub seal sadam nimega Batabonó ja tegemist on väikese silmapaistmatu külaga, kui arvata välja tõsiasi, et see on paik, kus Hernán Cortés valmistas ette oma esimest uurimisretke Mehhikosse.

      San Cristóbal de la Habanat ei rajatud mitte üksnes valele rannikule, vaid lisaks asus see talumatult sääskederohke ja haigustest vintsutatud soopiirkonna kõrval. Asunikud pistsid mõned aastad sealsete karmide oludega rinda ja liikusid seejärel edasi põhja poole, umbes kolmekümne miili kaugusele, paika, mis oli täiesti juhuslikult saare kitsaim osa ja kust nad leidsid järgmise putukatest kubiseva koha. Uus San Cristóbal de la Habana rajati jõesuudmesse; tainod nimetasid jõge Casiguaguaks, kuid tänapäeval tuntakse seda Almendarese nime all. Jõgi voolab läbi tänapäeva Havanna elurajoonide, eraldades kunagi nii moodsat Vedadot uuemast, samuti kunagi moodsast Miramari-nimelisest linnaosast. Jões voolab kvaliteetne magevesi ja see on pikka aega Havannat joogiveega varustanud, aga kui see tõsiasi kõrvale jätta, siis on ebaselge, miks asunikud just selle paiga valisid, kuna see on väga lähedal oivalisele varjulisele lahesopile, mis asub kõrgemal ja seega endast väga mugavat ja lihtsalt kaitstavat võimalikku asulakohta kujutab. Seda paika tunti nime all Puerto de Carenas, kuna seda kasutati kiilhaalamiseks – see on sõna, mis kirjeldab laevade haalamist kuivdokki, kus nende keresid tihiti kiviselt kaldalt korjatud vaiguga.

      San Cristóbal de la Habana II-s vaevlesid asunikud taas putukate ja haiguste käes ning kolisid viimaks, 1519. aastal, ümber künkale, kust avanes vaade Puerto de Carenase lahele; selles paigas asub praegu Havanna vanim väljak, Plaza de Armas. Kolonistidele oli viimaks koitma hakanud, et vee ääres elades on madalale maale mõistlikum eelistada kõrget pinnast. San Cristóbal de la Habana III ametlikuks asutamiskuupäevaks on 16. november 1519, ja mitte seetõttu, et tol päeval oleks juhtunud midagi erilist, lihtsalt paavst tõi püha Kristoforuse päeva 25. juulilt 16. novembrile. Legendi kohaselt osalesid kolonistid missal, mida peeti hiiglasliku kapokipuu all. Ja seejärel praagiti pühaku nimi linna nimest välja.

      •

      SELLE, JÄRJEKORRAS KOLMANDA Havanna majad olid ajutist laadi: muldseintega, rookatusega, muldpõrandaga mere poole suunatud hütid. Lahele ilmusid peagi galeoonid, mida täitis