Havanna. Subtroopiline deliirium. Mark Kurlansky

      Originaal:

      Mark Kurlansky

      Havana

      A Subtropical Delirium

      Bloomsbury

      Toimetanud Mari Tuuling

      Kujundanud Piia Stranberg

      Kaas: Katya Mezhibovskaya

      Kaanefoto © Christopher Anderson / Magnum Photos

      Autori foto: © Sylvia Plachy

      Copyright © Mark Kurlansky 2017

      This translation of Havana: A Subtropical Delirium is published by Eesti Raamat by arrangement with Bloomsbury Publishing Plc.

      Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9949-091-22-5

      ISBN 978-9949-091-23-2 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Trükitud Euroopa Liidus

      Kuuba kirjanikele: neile, kes toetasid revolutsiooni; neile, kes olid selle vastu; neile, kes tegid mõlemat.

      Esta especie de ensoñacíon o desvario subtropical, bajo el sol, al borde de la bahía hermosa, diabólicamente hermosa, abierta a las peligrosas aguas del golfo de México, atestadas de tiburones y de almas en pena.

      See on subtroopiline deliirium päikese all, kauni lahe kallastel, nii kuratlikult kauni, avatud Mehhiko lahe haidest ja kadunud hingedest kubisevatele ohtlikele vetele.

      Abilio Estévez, „Los Palacios Distantes“ (2001)

      Proloog

      Mustvalge pidusööming

      Süda on narr,

      mis värve ei tunne.

      José Martí, „Versos Sencillos“ (1891)

      KUI MA PEAKSIN kunagi väntama vanamoodsat film noir’i – küünilise, intriige, vägivalda ja äkilisi pöördeid täis süžeega, mida võetakse üles pimedatel ja pahaendelistena mõjuvatel, uduseid musti ja valgeid pooltoone täis tänavatel –, siis valiksin võtteplatsiks Havanna.

      Mustvalge filmi eelistamise põhjus ei pruugi Havannat tundvatele inimestele kohe mõistetav olla. Havanna on Kariibi mere linn, täis kollaseid ja roosasid ja türkiissiniseid maju, mis seisavad punaka alatooniga sinise taeva ja alati taustalt paistva säravsinise, Golfi hoovuse tekitatud tumedate koobaltsiniste triipudega mere taustal.

      Vaade Habana Viejale merelt, väljaandest Illustrated News, 23. juuli 1853

      Mõnikord, nagu ennekõike ameeriklased on aeg-ajalt tähele pannud, võib Havannat ümbritsev meri koidueelset taevast peegeldades omandada kannikesekarva tooni. Ernest Hemingway, kelle jaoks „kannikesekarva“ liialt ilutsev sõna olnuks, kirjeldas Golfi hoovust „peaaegu lillana“. Kuid habaneros ehk Havanna elanikud ei ole merest rääkides nii poeetilised ja mul õnnestus leida vaid üks inimene, kes Havannat ümbritsevat merd kannikesekarvalisena kirjeldas; see oli kahekümnenda sajandi keskpaiga havannalasest poeet ja romaanikirjanik José Lezama Lima, kes kirjutas:

      Kannikesekarva meri ihkab jumalate sündi,

      sest siin sündimine tähendab kirjeldamatut prassingut.

      Šotlane John Muir, kellest sai tuntud Ameerika loodusteadlane ja ehk koguni esimene keskkonnakaitsja, külastas Kuubat 1868. aastal, samal aastal, mil ta esimest korda Yosemite’i nägi ja selle kuulsaks tegi. Muiri silmis oli Havanna kollane linn: „Sadama ühes servas kerkis kollaseid taimi täis linn; teises servas kõrgus kollase krohviga kaetud, ligistikku asetsevate ja rägastikku moodustavate majade mets.“ Muir leidis kollast kõikjalt. Mägi, mille tipus Morro kindlus sadama sissepääsu üle vahti peab, oli kaetud kollase umbrohuga.

      Niisamuti nimetas 1859. aastal Havannat külastanud Briti romaanikirjanik Anthony Trollope seda „armetuks kollaseks linnaks“. Ja sellisena maalis linna Ameerika impressionist Childe Hassam. New Yorgis, Uus-Inglismaal ja Prantsusmaal värvidega heldekäeliselt ümber käinud mees viibis Havannas 1859. aastal ja tema maalidel on näha lõõskavvalges päikesevalguses pastelseks luitunud kollaseid maju – armetut kollast linna. Tema Havannat kujutavatel maalidel on isegi varjud tuhmid, pastellsiniseks summutatud, ning ainsateks ehedateks küllastunud värvilaikudeks on punakuldsed Hispaania lipud. Hassam armastas lippe.

      Nüüdisaegne Kuuba kirjanik Pedro Juan Gutiérrez, kes igasugu lüürilisi ilustusi teadlikult väldib, tegi erandi päikeseloojanguaegse Havanna suhtes, kirjeldades seda „kauni kuldse linnana videvikuvarul“, ja vastab tõele, et iga kord, kui päikesekiired maapinnaga peaaegu paralleelse nurga all linnale langevad, muutub Havanna kuldseks linnaks.

      Kuulsat hispaanlasest poeeti Federico García Lorcat armastatakse Havannas tema poisiliku sarmi ja traagilise eluotsa pärast – fašistid lasid mehe Hispaania kodusõja puhkemise aegu maha. Traagiline lõpp läheb Havannas alati peale. Aga 1930. aastal kirjutas mees: „Havannas on esindatud Cádizi kollased, karmiinpunaseks üle minevad Sevilla roosad ja kalasoomustena kergelt helendavad Granada rohekad toonid.”

      Kas need kirjanikud nägid sama linna, mida nägin mina?

      •

      Üheks nende kirjanike poolt edasi antud ja minu kogetud muljete erinevuse põhjuseks on tõsiasi, et nemad nägid Havannat kõigepealt mere poolt, vähemalt linna esimeste kirjeldajate puhul.

      Havanna asub Kuuba saare põhjakaldal, linnast viib mööda peamine laevatee, mis ühendab Põhja-Ameerikat Euroopaga ning kulgeb mööda Kariibi merd Mehhikosse ja Lõuna-Ameerikasse. Havanna ja Puerto Ricos asuv San Juan, mis paikneb Põhja-Ameerikast ja Mehhikost palju kaugemal, on ainsad suuremad Atlandi ookeanil asuvad Kariibi sadamad. Suurem osa Kariibi mere sadamatest paikneb nende asukohaks olevate saarte Kariibi mere poolsel küljel, kus laevad peavad Atlandi ookeanile jõudmiseks rinda pistma reetlike saartevaheliste väiladega.

      Prantslased teadsid, kus asub sadamale sobiv koht, ja rajasid tänase Haiti kunagise pealinna Cap-Haïtieni saare Atlandi ookeani poolsele küljele, kuid pärast aastatel 1791–1804 aset leidnud Haiti revolutsiooni sai pealinnaks Kariibi mere poolsel rannikul asuv Port-au-Prince. Kuubal seevastu tegid hispaanlased esimese hooga vea, rajades saare pealinna Kariibi mere poolsesse Santiagosse, kolides selle alles hiljem ümber Atlandi-poolsesse külge Havannasse. Havanna on sadama jaoks ideaalne asukoht: pika ja kitsa lahesuudme kaudu pääseb pikka, laia ja tuulte eest kaitstud Havanna lahte.

      Laht ja selle rannapoolsed alad asuvad Havanna vanas osas, mis kannab praegu nime Habana Vieja ja oli kunagi linna süda, paik, kus iga külaline kõigepealt maabus, kus asuvatesse hiiglaslikesse laohoonetesse paigutati saarerahva rohke suhkru- ja tubakasaak, et see laevadele lastida ja välismaale vedada, ja kus tolliametnikud omakorda saarele toimetatud kaupu kontrollisid.

      Raamatus „Kellel on ja kellel pole“, ainsas Hemingway teoses, mille tegevuskohaks on Havanna ja mis ilmus 1937. aastal, leiab tegevus aset Habana Vieja idaküljel asuvates rannakvartalites, dokkides ja ladudes, lastimisfirmades ning tahumatutes kohvikutes ja baarides. Tollal elasid rannakvartalites tööd otsivad vaesed, seinte ääres magavad tänavahulgused, mere- ja hämaramehed ja nende mõrtsukalikud käsilased.

      Tänapäevase Habana Vieja taastatud koloniaalmajade piirkonda külastavad turistid peaksid sellesse kunagi nii kuulsasse kanti jõudmiseks üksnes paremale pöörama ja kvartali või paari jagu kõndima. Aga peaaegu mitte keegi ei vaevu seda tegema, suuremal osal turistidest pole aimugi, et selles kandis asuvad nii rannakvartalid kui ka sadam. Hulgused, gangsterid ja suurem osa meremehi on samuti kadunud.

      Tänapäeval saabuvad inimesed siia lennukiga ja neile avaneb meritsi saabumisega võrreldes Havannast