Värav hingede maailma. Merike Villard

saab minu kogetu ja läbielatu tõenduspõhine kaasavara. Kokku lükkan letile 13 054 jeeni. See teeb umbes 100 eurot ja näputäis sente pealekauba.

      Pakin kraami pähe, selga ja kotti ning olen valmis edasi rändama, on varajane pealelõuna, kell on 13.12. Sõbrad teevad ettepaneku esimesest templist teiseni koos rännata. Tempo on aeglane, sest linnarahvas on kõpskingakestega ning mina püüan oma õhinat ja adrenaliini vaos hoida, et kuuma päikese all oma eurooplase pika sammuga kaaslasi valgusaastate taha maha ei jätaks.

      Jõuame teise templi juurde – Gokuraku-ji. Enne kui oma peaga midagi mõelda jõuan, lükkavad sõbrad mu sõna otseses mõttes templikontorisse sisse. „Siit saad palveränduri raamatusse oma esimese templi!“ Kui Gokuraku-ji templikontorist väljun, on sõbrad usinalt maja ette juba ühe kogenud palveränduri korraldanud, keda nad mulle palveränduritarkust õpetama sokutavad. Ainus mure on see, et keegi neist ei räägi inglise keelt, ei minu jaapanlastest sõbrad ega ka palverändurihärra. Ja minu jaapani keel on … ohhjah, ma parem ei hakka ütlemagi – küll mu käed ja jalad ning hoogne kehakeel mind taaskord olukorrast välja aitavad.

      Väike käbe vanamehenähvits puurib oma silmavaate uurivalt minu uudishimulikku ja ootusärevasse silmapaari ning nähvab otsekoheselt: „Kes see siis enne templirituaalide läbimist pitsati ja kalligraafiliste kirjete järele läheb?!“ Ongi paljulubav algus meie tutvuseks tehtud. Tunnen ennast kui kooliplika, kes juba enne tundi paika pandi, tehes selgeks, kes siin mängu juhib. Püüan oma tagasihoidlikus jaapani keeles selgitada, et tegelikult ma tahtsingi enne templisse minna ja siis raamatusse sissekannet tegema, et ma ju tean üht-teist templirituaalidest, sest olen palju selle teema kohta lugenud ja et üleüldse on mul ka praktilised teadmised olemas, kuna käisin enne o-henro’t oma sensei’ga Kyōto shintō ja budistlikes templites. Aga härra, kes igapäevaelus on tubli maamees ja teenib elatist põlluharimise ja traktoristitööga, kohaneb kiiresti oma uue rolliga. Ja sel hetkel, kui mina olen oma eestlaslikult aeglases tempos jaapanikeelsed sõnad suutnud lauseks põimida, on eakas palverändur mu märkamatult püha veesilma poole suunanud. Siit pidi minu kursus algama. Aga ei alga. Mees piidleb mind ülevalt alla ja alt üles, teeb paar näpuviibutust ingliskeelse „no, no, no“ saatel ning nendib imestavalt: „Kes see siis palvehelmeid kaelas kannab?!“ Enne kui ma jõuan end liigutada, on palvehelmed mul kaelast juba kadunud ning mees keerutab neid oma sõrmedel vahel, näidates, kuidas asjad tegelikult käivad. Päriselt aru saamata, mis toimunud oli, näen palvehelmeid taas oma näppude vahel ning palverändur ühmab muheledes mulle sõbramehelikult: „Noh, võta ja tee järgi!“ Vaatan kohmetult helmeid ja püüan aeglaselt imiteerida liigutusi, mida ülehelikiirusel toimetava jaapanlase näpud olid teinud. „Oot, nii ei lähe mitte! Keeruta enne ikka helmestest lõpmatuse sümbol ja siis võta palvehelmed mõlema käe keskmiste sõrmede vahele. Seejärel pane käed palveasendisse, hõõru peopesasid vaikselt omavahel kokku selliselt, et helmeste hõõrdumise krõbinat on kuulda. Ja kui palvetamise oled lõpetanud, siis lükka parema käe keskmise sõrme otsast palvehelmed vasaku käe nimetissõrme külge. Selliselt jäävad helmed sinu vasaku käe keskmise- ja nimetissõrme otsa.“ Sensei viskab rahuloleva pilgu minu sõprade poole, kes hiirvaikuses on etendust pealt vaadanud. Mina seisan ikka kangestunult, vasak käsi küünarnukist taeva poole sirutatud, palvehelmed näppude vahel rippumas. „Aga kuidas ma nüüd veetseremooniat teha saan?“ Lehvitan oma vasaku käe sõrmede otsas rippuvate helmestega õpetaja poole. „Ahh, sa rumal õpilane!“ muigab palverändurihärra ning haarab mu käe ja juba ongi palvehelmed mu käe ümber käevõruks formeerunud. Astume taas sammukese veesilmale lähemale. Näitlikustatud loeng võib alata. Aga ei! Õpetajahärra pilk haarab minu sugegasa’t, mille olin just hoolikalt lõua alt parajaks sidunud. „No, no, no!“ hüüatab sensei taaskord minu poole näppu viibutades. Jään kohmetunud ja hädise pilguga rangele õpetajale otsa vaatama. „Mis siis nüüd jälle valesti on?“ jõuan veel mõelda, kui juba on minu hoole ja armastusega parajaks timmitud paelte tugevus järgi lastud ja õpetussõnad peale loetud. „Elu peab ikka lihtne olema,“ vadistab vanahärra ja nobedad näpud kujundavad minu sugegasa-paeltest lihtsuse ning juba ongi uue kvaliteediga sugegasa minu peas. Vanahärra viskab veelkord terava pilgu minu eksistentsile, ohkab rahulolevalt ning annab mulle loa pühale veesilmale lähenemiseks. „Kõigepealt võta veekopsik paremasse kätte ja ammuta pilgeni vett täis. Seejärel vala vesi vasakusse peopessa, tühjenda kohe peopesa veest ja võta kopsik vasakusse kätte ning vala vett paremasse peopessa, tühjenda taaskord peopesa veest ning seejärel võta kopsik jällegi paremasse kätte ning vala vett uuesti vasakusse peopessa, peopesast võtad sõõmu suhu ja loputad suud ning sülitad kombekalt käega suud varjates vee välja ning valad veelkord vasakusse peopessa törtsu vett, et kätt puhastada. Parema käega haarad kopsikuvarrest kõrgemalt kinni, kallutad kopsikut nii, et vesi voolab kopsikuvart ja sinu kätt mööda maha. Siis võtad käterätiku ja kuivatad käed ära. Aga ära sa kopsikust kunagi vett jooma hakka! Wakarimashita ka?“⁶ puurib vanahärra oma silmad minu silmadesse. „Hai, wakarimashita,“ ütlen kiiresti vastuseks. Selle rituaali „eksami“ läbin esimese korraga. Tehtud. Kiitus õpetaja poolt. Järgmised väljakutsed ootavad. Ja need ei lase end pikalt oodata. „Oot, oot!“ hüüatab minu riisikasvatajast õpetaja kogu meie kambale, kui oleme jõudnud vaid paar sammu pühast veesilmast eemale teeservale astuda. Mu jaapanlastest sõbrad astuvad välgukiirusel teeserva pealt pärast sensei hüüatust maha. Mina jään tasakaalu hoides ehmatusest serva peale kõikuma. „Käime ikka vasakus teeservas ja astume ikka vasaku jalaga teeserva peale ning teeserva pealt alla astume parema jalaga. Wakarimashita ka?“ Tilluke vanamees vaatab puurivalt meile kõigile kordamööda otsa. Et õpetaja saaks südamesse rahu, teeme õigesti astumise ja kõndimise mitu korda kambas läbi. Seejärel saame heakskiidu edasiliikumiseks.

      Jõuame templini. Õpetajahärra peatab mu templihoonete ees ja hakkab rõhutatult mulle kanji’sid ette lugema, püüdes mulle selgeks teha, milline on peatempel, milline kõrvaltempel. Ja et tulemuses kindel olla, teeb ta seda aeglaselt igat kanji’t rõhutades kaks korda järjest, vaatamata sellele, et osutan ingliskeelsele sildile, mis täpselt selgitab, kus miski hoone asub. Vanamees ei tee aga minu vahemärkust märkamagi, sest minu elu korraldamine kuulub hetkel tema pädevusse ning mingi välismaine infomüra ei hakka ometi tema õpetustööd segama. Saan aru, et minu tähelepanek läks kurtidele kõrvadele.

      Liigume templikella juurde. Kellahelin on Buddha tervituseks. Kuna ma oma laia äärega sugegasa alt hästi välja ei näe, ukerdan kellale liiga lähedale ning saan korraliku vopsu kella edasi-tagasi kõikuva lööginuia käest. Saamata päris hästi aru, mis toimus, ajan end sirgu ja saan teisegi kolaka mööda pead. Lükkan sugegasa kuklasse, et ilmaelu selgemalt näha, püüdes samal ajal kolmandat korda vältida. Enne kui see toimuda jõuab, tõmbab sensei mu kellast eemale ning hakkab kohe mulle graatsilisi kehaasendeid võttes kellalöömist õpetama. „Eelkõige tundlikkust, palun. Tunneta, kuidas kellanui õrnalt helidesse sukeldub …“ Mis ma oskan öelda või tunnetada. Pea kellanuia löökidest pehmeks tambitud, tunnen end oma vilka ja särtsaka õpetajahärra kõrval pigem kui elevant portselanipoes. Enne järgmise rituaali juurde liikumist viibutab vanamees taas minu poole näppu ning teatab resoluutselt: „Ära sa mitte mingil juhul kella pärast templirituaalide tegemist löö. See on halb enne, modorikane. Kõigel on oma tähendus ja kindel järjekord.“ See viimane õpetussõna jääb minusse kõlama kogu palverännaku jooksul läbi 88 templi. Tegelikult näeb kellalöömise etikett ette, et kella lüüakse vaikselt ning kellalöömisest peaks hoiduma varajastel hommikutundidel ja hilisõhtul. Mõnes templis on kellalöömine lausa keelatud. Seepärast tuleb tähelepanelikult järgida iga templi reegleid.

      Jõuame küünlariiulite ette. Küünlarituaal on iidne budistlik rituaal. Küünlaleegi valgust peetakse Buddha õpetuste ja valgustatuse sümboliks. Küünlad ja viirukipulgad⁷ pannakse budistlikes pühakodades Buddha kuju ette austuse märgiks. Peatempli ees, vasakul ja paremal serval, asuvad küünlaalused riiulitel. Keskel ees on aga viirukipulkade põletamise alus, mis näeb välja kui hiiglaslik kauss, mille sees on tuhahunnikuks põlenud tuhandete viirukipulkade tuhk, ja kuhu torgatakse üha uusi ja uusi viirukipulkasid, mis inimeste palvetega igavikku põlevad. Enne palvetamist