Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde. Lawrence Durrell

tion>

      Tõlgitud väljaandest:

      Lawrence Durrell

      Prospero’s Cell

      Faber and Faber

      Kaane kujundanud OÜ PiktoGraaf

      Toimetanud Mari Tuuling

      Copyright © Lawrence Durrell, 1945, 1975

      © Tõlge eesti keelde. Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2018

      ISBN 978-9949-622-78-8

      ISBN 978-9949-622-79-5 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Neli selle raamatu tegelaskuju on reaalsed inimesed ja figureerivad raamatu lehekülgedel asjaosaliste endi nõusolekul. Just neile neljale – Theodores StephanidesELE, ZarianILE, krahv D.-LE Ja Max NimiEcILE – on see raamat autori armastusest ja imetlusest kantult pühendatud.

      „Kreeka saar, kõige võluvam paik elu veetmiseks üksilduses ja mõtisklustes, mida meie silmad eales näinud …

      Meie rohkete reiside, kogetud ohtude ja ebameeldivate paikade taustal sobib üksnes see saar paigaks, kus me sooviksime oma elu lõppu veeta.”

      ANTHONY SHERLEY, „His Persian Adventure” 1601

      Eessõna

      *

      See raamat sai valmis Aleksandrias, pärast Kreeka langemist ja minu enda Kreeta kaudu Egiptusesse pagemist. Segu aukartusest ja kõikehõlmavast nostalgiast innustas mind kirja panema seda, mida teadsin mulle mitme aasta jooksul koduks olnud saarest. See saar tundus neil 1941.-42. aasta mornidel talvedel paigana, mida ma selles elus enam iialgi näha ei saa. Saksa sõjaväe ülekaalukate võitude ja sotsialismist painatud demokraatiate jõuetu vastuseisu valguses valdas inimesi samasugune tunne kogu Euroopa osas. Ja kui Hitler viisteist aastat väldanud sõja järel ka viimaks lüüa saanuks … mis edasi? Euroopa oli rusudes ja Kreeka koos Euroopaga. Mis puutus sellesse säravasse tillukesse saaretäppi Joonia meres, siis kes osanuks selle tulevikku ennustada? Toona oli saar Itaalia õhujõudude igapäevane märklauad.

      Keskendusin selle kauniduse jäädvustamisele enne, kui see mu mälust hajuda jõudnuks, lakates olemast inspiratsiooniallikas luuletustele, mida ma tollal kirjutasin. Külalislahke Kreeka ärimees Aleksandrias tagas mulle tasuta juurdepääsu suurepärasele teatmekirjanduse kogule ja ma kasutasin talle kuuluvaid raamatuid mitte niivõrd karkudena, kuivõrd mälu ergutamise vahenditena, mis aitasid mul mälestusi selle väärtusliku informatsiooni najal korrigeerida, et sellest raamatust ei kujuneks mitte üksnes poeetiline mälestuspilt, vaid ühtlasi saare reisijuht.

      Raamatu soe vastuvõtt keset sõja-aastaid oli üllatav ja ühtlasi nauditav ning ma avastasin tänu sellele palju teisi Korfut minuga samavõrra jumaldavaid inimesi. Seda järgnevate aastate jooksul saatnud jätkuv edu on minu jaoks alati olnud teatav kinnitus selle kohta, et minu nooruspõlve unistused kirjanikuks saamisest olid neile truuks jäämist väärt. „Prospero” tekitab minus tunde, et tehtud töö ja nähtud vaev läksid asja ette.

      Lawrence Durrell

      1. peatükk

      Eraldusjooned Kreeka pinnal

      *

      „Suud kinni! Silmad lahti! Vait!”

      „Torm”*

      Tõeline sinine värv saab alguse kuskil Calabria ja Korfu vahepeal. Läbi terve Itaalia kulgeb teekond kultuurmaastikul: iga org on paika pandud arhitekti asendiplaani kohaselt, eredalt valgustatud, inimnäoline. Aga asjade olemuse muutumist on tunda niipea, kui tasane ja nukker Calabria maismaa selja taha jääb ja meri nähtavale ilmub: teadlikkus silmapiirist, mis maailma äärest paistma hakkab; saartest, mis meid pimedusest tervitama tõttavad.

      Hommikul ärgates on õhus tunda lume maiku ja kajutitreppi mööda üles ronija leiab end ühtäkki Albaania mägede – pragunenud lumekroone kandvate kõledate ja tõrjuvate kiviseinte – heidetud poolvarjust.

      Hõõguvkuumana läbi lõigatud ja seejärel antarktiliseks laavaks jahtunud poolsaar. Läheneja ei taju mitte niivõrd üle sinise veelageda nähtamatuna tema suunas voogavat maastikku, kuivõrd kliimat. Kreekasse sisenemist võib võrrelda tumeda kristalli sisse astumisega: asjade vorm muutub ebakorrapäraseks, valgust murdvaks. Saartest saavad ühtäkki miraažid ja kõike, mida pilk riivab, katab selle petliku atmosfäärinähtuse võbelev eesriie.

      Teised paigad võivad meile pakkuda võimalust avastada kombeid, pärimusi või maastikke; Kreeka pakub midagi suuremat – avastusretke iseendasse.

      10.04.37

      Kujutlus, mille kohaselt ärkveloleku ja unenägude maailma vahel eksisteerib konkreetne piir, on sofism. Nii tekitab minus ja N.-is sageli segadust tunne, mille kohaselt me elame sisimas korraga mitut samaaegselt kulgevat elu; tunne, et me oleme ajas ja ruumis üksnes koordinaatpunktide rollis. Ehk valisime Korfu seetõttu, et saar on oma suitsuhallide, taevalage üleval hoidvate, madalate vulkaaniliste kilpkonnakilpe meenutavate mägedega sisuliselt Egeuse mere ja Kreeka eesruum. Korful annavad tooni veneetsiapärased kuldsed ja sinised värvitoonid ning päike hellitab saart ohjeldamatult. Lõunapoolsed orud on maalitud rikkalike ja julgete kollaste ning punaste pintslilöökidega ning teeservasid palistavad tolmuste lillakaspunaste pursetena juudapuud. Kõikjal, kuhu jalad viivad, on võimalik rohule pikali heita, ja isegi saare lagedates põhjapoolsetes piirkondades on rikkalikult oliivipuid ja mineraalveeallikaid.

      25.04.37

      Linna arhitektuur on veneetsiapärane. Vana sadama kohal kõrguvad majad on ehitud elegantsete kitsaste trepprõdudega, mille vahel kulgevad ahtad tänavad ja sammastikud; punased, kollased, roosad, pruunikad toonid – pastelsete varjundite virvarr, mis linna kuuvalguses sädelevvalge pulmatordi sarnaseks muudab. Vaatamisväärsusi on siin teisigi, maapiirkondade sügavusse peitunud ja küpressidest ümbritsetud võssakasvanud häärberites elavad Veneetsia aristokraatia riismed. Kauneid tikitud tuhvleid kandev iidne kaitsepühak, varmas imesid sooritama, lamab suures hõbedases kirstus.

      29.04.37

      On aprillikuu ja me üürisime endale vana kalurihüti saare põhjapoolses tipus – Kalamátas. See asub linnast meritsi kümne meremiili ja teed mööda umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel ja pakub kõiki eraldatusega kaasnevaid võlusid. Veest ja tuulest armiliseks puretud kaljurahnul kükitav valge täringu moodi maja. Mäed selle taga kerkivad otse taevasse välja ning toa kohal, kus ma istun ja kirjutan, kasvavad küpressid ja oliivid. Me asume lagedal maaninal, mille kaunist ja siledat moondekivimist pinda katavad oliivipuud ja iileksipõõsad: nagu mons pubis. Me ei kahetse hetkekski, et paigast on saanud meie kodu. Maailm. Korfu.

      05.05.37

      Raamatud jõudsid vett mööda kohale. Segadus, omadussõnad, suits ja hingeldava diiselmootori kurdistav müdin. Seejärel asus kakerdav kalapaat teele Püha Stephanose ja Neljakümne Pühaku kloostri suunas, kus meeskond end melonitest täis õgib ning seejärel, jämedad villased vestid seljas, nagu pesakond kassipoegi püha Spiridioni ikooni alla üksteise selga magama jääb. Meie varud sõltuvad selle kalapaadi igapäevastest retkedest.

      06.05.37

      Ronige kirsside hooajal Viglale ja vaadake alla. Te näete, et mandri taustal paistab saar sirbikujulisena. Maapoolsel küljel asub suur laht, väärikas ja tüüne ning peaaegu täielikult maaga ümbritsetud. Põhja pool puudutab sirbi ots peaaegu Albaaniat ja siin imetakse Joonia mere rahutud sinavad veed järsult lubjakiviribade ja liivaste maasäärte vahele. Kalamáta seisab silmitsi Albaania mäejalamiga ning lained rulluvad lahte nagu ujumisbasseini: kui põhjatuul vee müredaks muudab, omandab see piimjalt raevukasrohelise värvuse.

      07.05.37

      Vastas asuv maanina on lage, ohakate ja melanhoolsete tooneliiliatega,