Poola poisid. Mudlum

      Mudlum

      Poola poisid

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud Kajar Pruul Kujundanud Allan Appelberg Kaanel on A. Mackiewiczi maal Reproduktsioon Ruudu Ulas

      © Mudlum 2019

      ISBN 978-9949-01-252-7

      ISBN 978-9949-01-749-2 (epub)

      Konsulite linnas, Baba mäe jalamil, juudi kalmistu suure valge värava ees seisis rohelises tolmumantlis mees. Ta vaatas mõtlikult maailma kõige trööstitumat paika, hallikasrohelist raudaiaga piiratud tühja küngast üksildaste maasse vajunud ja lagunenud hauatahvlitega. Lõpuks tulid talle õiged sõnad pähe. Ta oli valmis. Need sõnad, mille väljamõtlemiseks pan Zawisza Bitolasse tegelikult saadeti.

      Adam Mackiewiczi pühendumine

      Maja, milles Adam elas, oli juba mõned aastad tagasi lammutamisele määratud, aga seisis millegipärast ikka veel püsti, see oli tore puitehitis igasuguste tornikeste, ärklitubade ja veidrate koridoridega. Asustatud oli ainult osa maja alumisest korrusest, sest ülemistes tubades oli juba oht põrandast läbi vajuda. Vähesed rentnikud hoiustasid seal oma tarbetut kola ja juba varakevadel kolis pool elu lahtise taeva alla, sest läbi akna sai eeskoja katusele ronida. Tegelikult oli kogu kvartal paras kõdu ja ootas buldooserit. Ümberkaudsetes majades elutses valdavalt noorem rahvas, kes tungivalt soovisid iseseisvuda, neid ei heidutanud alailma ära kaduv elekter, niiskus, külm ja prussakad. Peaasi, et sai poisse või tüdrukuid koju tuua, veini juua ja toa siniseks suitsetada.

      Adam kükitas põrandal ja kõigutas ennast kandadel. Tema ees oli kobakas must kirjutusmasin ja selle ümber maas vedeles lugematul hulgal kohvipaksuga tasse, muist olid omale karva peale kasvatanud, muist aga nii kivistunud, et raiu või kirvega, kõikjal ka alustaldrikuid, kruuse, klaaspurke konidega, aeg-ajalt ta sorteeris oma konivarandust ja keeras neist uusi plärusid. Samuti kirjas põrandat sõna otseses mõttes sadade sokkide, särkide, pintsakute, pükste, raamatute, paberilehtede, sulepeade, näritud pirukate, tühjade pudelite ja suitsutuha segane muster. Eks kogu see kraam oli ka natuke soojustuse eest.

      Kuigi toas oli olemas voodi, eelistas Adam magada põrandal, võidunud vatimadratsil, mida kattis räpaste tekkide kuhil. Ühe neist tekkidest keeras ta endale toogana ümber, kui oli vaja mingil põhjusel püsti tõusta, näiteks kui tulid külalised, siis pidi ju neile ukse avama. Niimoodi kookonisse mässitult toimetas ta aeglaselt uimerdades ringi pooled päevad.

      Just praegu seisis ta ühe käega tekki kaenla alt kinni hoides köögis ja solgutas aeglaselt ning metoodiliselt räpast kohvitassi kraani all, sest kui Adam juba mingi asja käsile võttis, siis tegi ta seda põhjalikult. Oma tassi küüris ta hea kümme minutit, lappi ei kasutanud ilmaski, omaenda pikkade kondiste sõrmedega nühkis ta kuivanud kohvikorpa raudkülma vee all. Kraanikausi ümbrus oli üleni ligane, seal kõrgusid pesemata nõude virnad, torusiil ja pesupulber olid kõrvu suhkru ja teepakkidega, hambaharjatopsis olid ka habemeajamistarbed, kõikuval läbimädanenud põrandal olid ripakil potid, pannid, kartulid ja muu träna. Kitsukesse kööki oli sokutatud ka üks jalgadeta sohva, kus öö peale jäänud rahvas puhata võis, enne uinumist loo-made elu uurides: väikesed vilkad hiired tuiskasid kraanikausi alt kapist välja ja sibasid rõõmsalt taldrikute ning jahupakkide vahel. Neil oli seal mõnus elu.

      Adam Mackiewicz ei vajanud elamiseks komforti, ta ei vajanud mööblit, laudu, toole, kappe või kummuteid, tema pind oli põrand, seal ta elas ja toimetas. Üleüldse oli tal edukaks toimimiseks vaja ainult kohvi, sigarette ja teisi inimesi. Ta vajas inimesi niivõrd palju, et oli välja teeninud Inimarmastaja Adami tiitli. Hoolimata tema elupaiga määratust korratusest oli see alatihti täis igat masti rahvast, seltsimehi, kellega arutleti poliitilistel ja filosoofilistel teemadel, seal istusid kurva näoga suuresilmsed tüdrukud, kes ootasid nõu ja juhatust hingeküsimustes, tema uksele koputasid tähtsad riigimehed ja vähemtähtsad rahamehed, kes kõik samuti hindasid Adami aeglase, aga põhjaliku kolba teeneid.

      Kui inimesed mingil põhjusel ei olnud mitu päeva Adami juurde tulnud, muutus ta morniks, kükitas oma konipoti ees, õngitses sealt ühe pläru teise järel, tegi iga poole tunni tagant uue suure toobi kohvi, mille sisse kallas ohtralt suhkrut ja küllap see suhkur hoidiski teda elus. Konisuitsu ei tõmmanud ta mitte sellepärast, et ei oleks olnud raha uut pakki osta, vaid lihtsalt tal ei olnud jaksu ennast oma teki seest välja keerata ja mingeid inimese riideid selga panna. Ei olnud midagi lihtsamat kui Adamit iseäralikku tardunud seisundisse viia. Ta tuli lihtsalt üksi jätta. Tema niigi aeglane elutegevus pidurdus peaaegu täielikult. Kui ei olnud ideid, inimesi, vajadust, kohustusi, palvet, siis ei teinud Adam mitte midagi. Iseenese pärast ei liigutanud ta kahte kõrt ka mitte, seevastu teiste inimeste murede lahendamiseks võis ta oma perse paigast ära joosta, söömata ja magamata mitu nädalat jutti. Ja polnud üldse vahet, kas kellegi teise mure oli väike ja väheoluline, või oli tegemist mingite mastaapsete, pöördeliste ja elutähtsate juhtumitega. Kui Adami ümber olid tema inimesed, siis muutus ta üleni elavaks ja teotahteliseks, lõi isegi näost kergelt hiilgama. Tema pühendumus teiste inimeste piinade leevendamisele oli ehe ja võitmatu.

      Kuid mitte alati ei olnud pan Mackiewicz Poola Diogenesena teki sees elanud. Aastaid tagasi oli noor Adam linna peal tuntud kui stiili-ikoon, kelle sarnast teist riigis ei leidunud, ta jõi metsikult ja ohjeldamatult ja saatuslike tagajärgedega. Alailma magas ta kuskil pargis oma keebi all, kukkus pea ees alla kõrgetest kohtadest või siis peksis läbi oma parimad sõbrad. Oli harilik asi, et viimase peal üles löödud Adam, must sabakuub seljas, valge sall dändilikult kurgu all lehvi seotud, kimp sinililli nööpaugus, väike pruun sumadan näpus, kuskil rahvarohkel linnaväljakul sellesama sumadani avas, sealt palinka välja võttis, siis aga istus oma kohvri peale ja hakkas metoodiliselt kaanima. Vähem kui poole tunni pärast olid tema lahkest, arukast näost kadunud viimsed kui mõistuse sädemed. Sügaval pealuu sees hiilgasid kurjad rohelised kitsad silmatriibud nagu kiskjal loomal. Nägu oli kaetud joodikuhigiga ja selle teravad jooned muutusid ähmaseks ning vajusid igas suunas laiali. Artikuleeritud kõnet ei esinenud, seevastu kippus ta kõigiga rüselema.

      Ja kuigi tema riidemoe ja joomise alased kõrghetked jäävad nüüdseks juba aastate taha, väärivad need meenutamist seetõttu, et just need tegid Adamist selle mehe, kes ta praegu on. Nimelt ei joo ta enam ammu tilkagi, ainult istub pidudel nukralt nurgas, vaatab igatsevalt tüdrukuid ja läheb varsti tüdinult minema. Peaaegu võimatu on elada sotsiaalset elu, kui sa ei ole selline nagu teised. Sest kaine peaga oli Adam liiga tark, purjus peaga aga liiga loll ja selle asja vastu ei olnudki õieti mingit rohtu.

      Kõigepealt tuleks rääkida ühest imelikust oliivikarva tolmumantli moodi rõivaesemest, mis tegelikult oli üks üsna tavaline mantel. See oli enamvähem esimene loominguline röögatus, mis harilikust palitust ajapikku veidraks trofeeks moondus, Adam õmbles ja tikkis sellele lihtsalt igasuguseid asju peale. Midagi nagu indiaanlaste püssi laadset, äkki seal oli iga elutähtsa sündmuse jaoks mõni punane käsitsi siirdatud paik või triip. Mantli peale käis üüratu punane sõba – kunstvärk materjalist leekivpunane topiline lai keep ehk sall. Kokkuvõttes nägi ta välja nagu linna eksinud kauboi.

      Hiljem omandas selle reliikviamantli Adami sõber Arkadiusz Rusnak alias Rękawica, kelle passis seisab veel sootuks kolmas nimi. Sallist pole teada, mis on saanud. Veel üsna hiljuti tuli armas vana ese jutuks: „Kus perses see vana roheline mantel õieti on?“ küsis Adam. Keegi ei teadnud, aga sõna saadeti laiali ja paar nädalat hiljem oli objekt leitud, see oli ühe sõbra kunstnikust ema ateljees tallel, kes tundis ära sümbolväärtusega eseme ning ei olnud visanud palitut kaltsukaupmehe kärusse. Küllap see on siiamaani tema kollektsioonis. Tulevad põlved saavad selle kunagi muuseumi pärandkultuuri vitriini vaatamiseks välja panna.

      Veel tasub meenutamist Lilita õmmeldud täisratasklošš maani keepi peleriiniga, samuti sellisest sõjaväerohelisest riidest. Keep oli suurem kui sõjaväetelk, selle alla mahtus viis inimest magama.

      Seda ei pestud iialgi, rääkimata triikimisest. Ükskõik kui osavalt seda ka ei püüdnud kokku lappida, moodustas ta oma mõõtudelt ikkagi väikese halli mäe, enamasti oli see kuskil toanurgas kägaras, haisedes tubaka, niiskuse ja veel millegi seletamatult võika järele.

      Keebi lisanditeks võisid olla näiteks mitmesugused ruudulised sada korda käsitsi parandatud