Impeerium peab surema. Mihhail Zõgar

elu.

      Muutub Tolstoi suhtumine loomingusse ning oma positsiooni ja edusse. Ta annab enne 1881. aastat ilmunud teoste autoriõigused perekonnale, aga kõike, mis on kirjutatud hiljem, nimetab ühisvaraks ega nõua nende eest honorari. Kõike, mis on ilmavalgust näinud varem, sealhulgas „Sõda ja rahu” ja „Anna Kareninat”, peab ta vähem oluliseks. Palju aastaid hiljem vastab Tolstoi Jasnaja Poljana külalise vaimustusele romaani teemal nii: „See on sama, kui öelda Edisonile „Ma pean teist väga lugu, sest te tantsite hästi masurkat”.” Krahv peab tähelepanu väärivateks ainult oma religioosseid teoseid.

      Just religioossed teosed teevad Tolstoist põrandaaluse kirjaniku – teda ei tohi enam Venemaal avaldada, kuid tema õpetus levib sellest hoolimata. Sagenevad juhtumid, kui kutsealused keelduvad teenimast sõjaväes, selgitades, et nad on Tolstoi järgijad ja vägivald on vastuolus nende usuliste veendumustega. Tolstoilaste arv kasvab aastast aastasse, kuigi riik neid vaenab.

      Kuid Tolstoid ennast ei puututa. Selline olukord teeb kirjaniku väga kurjaks: kõik ümberkaudsed on löögi all, tema on aga justkui vaakumis. Ta kannaks ka ise rõõmuga karistust. 1890. aastal vestleb Tolstoi oma veendunud vastase usufilosoof Konstantin Leontjeviga. „Kahju, Lev Nikolajevitš, et minus on vähe fanatismi,” pahandab Leontjev. „Peaksin kirjutama Peterburi, kus mul on sidemeid, et teid saadetaks Tomskisse ega lubataks krahvinnal ega tütardel teid vaatamas käia ning et teile saadetaks vähe raha. Te olete väga kahjulik.” „Kulla Konstantin Nikolajevitš!” vastab kirjanik. „Kirjutage, jumala pärast, et mind saadetaks asumisele. See on minu unistus. Teen kõik, mis võimalik, et kompromiteerida end valitsuse silmis, ja pääsen ikka terve nahaga. Palun teid, kirjutage.”

      Tolstoid kaitseb repressioonide eest Aleksander III ise, kes nii hindab kirjaniku loomingut kui arvab ka igati mõistlikult, et märtriseisus aitaks ainult kaasa tema ideede levikule. Tolstoid ei avaldata, kuid tema populaarsus kasvab tänu ühiskondlikule tegevusele ikkagi. 1891. aastal algab Kesk-Venemaal nälg. Tolstoi sõidab Rjazani kubermangu ja avab seal tasuta sööklad, kogub hiigelsuuri summasid nälgijate abistamiseks. Ühe retke ajal avastab ta, et kohalik vaimulik esineb raudteejaamas nälgivate talupoegade ees ja veenab neid keelduma Tolstoi abist, sest too olevat Antikristus. Algul talupojad keelduvadki: „Mine, mine, emake, oma leivaga, meile pole Antikristuse almust vaja,” meenutab Tolstoi tütar Tatjana nälgijate sõnu. Siis aga veenduvad talupojad, et Tolstoi ei taha neid hukka saata, ja hakkavad krahvi sugulastelt küsima, miks vaimulikud teda Antikristuseks nimetavad.

      1897. aastal toimub Venemaal rahvaloendus ja mitu tuhat inimest nimetavad end tolstoilasteks. Õpetuse pooldajad on kuulutatud kahjulikuks sektiks. Võitluse etteotsa asub kõikvõimas kirikuminister Pobedonostsev ise, kuid ta ei saa vihatud krahviga midagi teha. Ta võib parimal juhul tsenseerida tema teoseid, põrkudes aeg-ajalt imperaatori enda vastuseisule: Aleksander III lubab Pobedonostsevi otsusest hoolimata avaldada tsensuuri keelustatud jutustuse „Kreutzeri sonaat”. Pobedonostsevil õnnestub ära keelata lavastus „Pimeduse võim”, kuigi Aleksander III oli näinud selle proovi Aleksandra teatris ja see oli talle meeldinud.

      Mõttetud unelmad

      Kuid 1894. aastal Tolstoi soosija Aleksander III sureb. Tema järeltulija Nikolai II on 26-aastane, teda ei huvita ei poliitika ega eakas Tolstoi ja tolle eakaaslane Pobedonostsev, kes ärritab ja hirmutab noort imperaatorit. Nikolai pole Pobedonostsevilt just palju õppinud: näiteks on ta selgeks saanud, et tsaari võim on jumalast, aga igasugune konstitutsioon saatanast.

      Nikolai II valitsusaeg algab skandaaliga. Pärast kroonimist võtab tsaar vastu kubermangude delegatsioone. Kohtudes alamatega Tveri kubermangust, kannab ta ette valmiskirjutatud kõne, milles öeldakse, et kõik ühiskonna lootused osaleda riigi juhtimises on „mõttetud unelmad”.

      Peterburi seltskond peab tsaari programmilist avaldust kahetsusväärseks arusaamatuseks, aga Tolstoi on nördinud. Ta kirjutab artikli „Mõttetud unelmad” – seal avaldub tema poliitiline positsioon ilmselt kõige täielikumalt; artikkel on noore imperaatori suhtes väga järsk ja solvav.

      Mõistes hukka „noorhärra nahaalsuse”, jõuab Tolstoi järeldusele, et monarhia kui selline on Venemaale ohtlik: „Venemaa on suur riik, kus elab üle 100 miljoni inimese, ja seda riiki juhib üks inimene. See inimene määratakse juhuslikult, ei valita mitte kõige parematest ja kogenumatest kogenuim ja juhtimisvõimelisim, vaid see, kes sündis enne teda riiki juhtinule kõige varem … Ükski arukas inimene ei istu tõlda, veendumata, et kutsar oskab juhtida, ega raudteerongi, kui masinist ei oska sõita, vaid pukis on kõigest mõne meelest kunagi sõita osanud kutsari või masinisti poeg; veel vähem lähete sõitma laevaga, mille kapteni juhtimisõigus seisneb ainult selles, et ta on kunagise laevajuhi lapselaps. Ükski mõistlik inimene ei usalda ennast ja oma perekonda selliste kutsarite, masinistide, kaptenite kätesse, aga me kõik elame riigis, mida juhivad piiramatu ainuvõimuga mitte ainult halbade valitsejate pojad ja lapselapsed, vaid isikud, kes on näidanud oma võimetust inimesi juhtida.”

      Monarhialt liigub Tolstoi ametnike juurde ja jõuab järeldusele, et Venemaad juhib ametnike armee, mitte imperaator.

      Artikli lõpetuseks nimetab Tolstoi ametniku nime, kes teda kõige rohkem ärritab: Pobedonostsev. Ta on režiimi sümbol, „uimastab ja hukutab rahvast”. See on riigile uus väljakutse; Tolstoi püüab justkui nimme võimu haavata ja karistust ära teenida. Kuid võim ei reageeri endiselt kuidagimoodi.

      Suur ümberasumine

      Nikolai II valitsemise algusaastatel alustab Tolstoi kõige võimsamat ühiskondlikku kampaaniat talle vaimselt väga lähedase kristliku sekti duhhobooride toetuseks: nood eitasid õigeusu kombetalitusi ja igasugust vägivalda. 1895. aastal koguvad duhhoboorid Thbilisi lähedal kokku nende valduses olevad relvad, protestides sunniviisilise armeeteenistuse vastu, ja panevad need põlema. Duhhoboore represseeritakse pärast seda veel karmimalt: neid pannakse vangi, saadetakse distsiplinaarpataljonidesse ja asumisele.

      Tolstoi ja Tšertkov alustavad suurt vastukaja tekitanud kampaaniat duhhobooride toetuseks, nende tagakiusamisest hakkab peagi kirjutama kogu maailma ajakirjandus. Siis tuleb Tolstoile mõte viia duhhoboorid sinna, kus neid ei vaenataks. Eri variantidena kaalutakse Hiinat, Küprost ja Hawaiid.

      Ta hakkab raha koguma ja muudab seetõttu isegi oma otsust keelduda honorarist. Kiirustab lõpetama „Ülestõusmist”, et anda kogu avaldamisest saadud raha duhhobooride abistamiseks.

      Tolstoi õiguskaitsealane tegevus jääb karistuseta, aga Tšertkov peab lahkuma välismaale. Ta saadetakse 1897. aastal Inglismaale pagendusse. See pole just kõige karmim karistus publitsistile, kes valdab vabalt inglise keelt – temast saab Tolstoi ruupor läänemaailmas. Just Londonis leiab Tšertkov võimaluse duhhoboore aidata. Vastne poliitemigrant läheb teise Venemaalt väljarännanu juurde – vürst Pjotr Kropotkin elab paguluses 1876. aastast, seega juba rohkem kui 20 aastat. Kuulus geograaf, kes rääkis esimesena sellisest nähtusest nagu jääaeg, üleilmse anarhismi klassik, tuleb samuti duhhobooridele appi. Teadusekspeditsioonide käigus on Kropotkin mitu korda viibinud Kanadas, kus ta jõudis järeldusele, et see territoorium on Siberi geoloogiline sugulane. Just Kropotkin teeb ettepaneku toimetada duhhoboorid Kanadasse.

      Ajalooline ümberasumine algab 1898. aastal. Rohkem kui 8000 inimest istuvad Batumi sadamas Tolstoi renditud laevadele ja suunduvad Quebeci ja Halifaxi. Hiiglaslik operatsioon duhhobooride päästmiseks riigi repressioonidest lõpeb 1900. aastal. Tolstoi näitab, et ta võib elada riigis sellest praktiliselt sõltumata.

      Mitte palvetada

      Tolstoi ärritab nii võimu kui ka kirikut. Kuid keegi ei söanda astuda järske samme; see kestab seni, kuni Tolstoi jääb raskesti haigeks – 1899. aastal spekuleeritakse ajalehtedes, et kirjanik võib peagi surra. Püha Sinodi (Pühima Valitseva Sinodi) kõrgemad võimukandjad arutavad, mida teha Tolstoiga, kui ta sureb. Üks kiriku juhte, Harkivi peapiiskop, kirjutab isegi Tolstoi kirikuvande alla panemise määruse mustandi. 1900. aastal saadab sinodi juht, Kiievi metropoliit Joanniki, laiali salajase kirja, mis keelab kõikidel riigi vaimulikel Tolstoid kiriklikult