Surnute lühiajalugu. Kevin Brockmeier

p>

      Kevin Brockmeier

       Surnute lühiajalugu

      Algupärand:

      Kevin Brockmeier

      The Brief History of the Dead

      Copyright © 2006 by Kevin Brockmeier

      Tõlkija: Margit Jaaska

      Korrektor: Stella Sägi

      Sarja üldkujundaja: Zigmunds Lapsa

      Küljendaja: Liina Valt

      Projektijuht: Katrin Jaaska

      Autoriõigus eestikeelsele väljaandele:

      AS Postimees Grupp, 2020

      Postimees Kirjastus

      kirjastus.postimees.ee

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN (trükis): 978-9949-669-91-2

      ISBN (elektrooniline väljaanne): 978-9949-669-92-9

      ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari): 2674-3264

      ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari, elektrooniline väljaanne): 2674-3272

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      Minu isale

      Paljud Aafrika kogukonnad jagavad inimesed kolme kategooriasse: need, kes on veel elus maa peal, ning sasa’d ja zamani’d. Hiljuti lahkunud, kelle aeg maa peal kattus praegu elavatega, on sasa’d ehk elavad surnud. Nad ei ole päris surnud, sest nad elavad ikka veel elusolijate mälestustes, kes võivad neid oma meeltesse manada, luua neist kunstiteoseid ja neid lõbusates lugudes ellu äratada. Kui sureb viimane inimene, kes esivanemat teadis, ei ole eellane enam sasa, vaid zamani ehk surnu. Zamani’d ei ole unustatud, vaid neid austatakse. Paljusid … võib meenutada nime järgi. Aga nad ei ole elavad surnud. Seal on vahe.

       James Loewen „Lies My Teacher Told Me“

      ÜKS

       Linn

      Kui pime mees linna jõudis, väitis ta, et oli tulnud üle kõrbe, täis elavat liiva. Ta ütles, et kõigepealt oli ta ära surnud ja siis – plaks! – kõrb. Ta rääkis seda lugu kõigile, kes kuulata viitsisid, noogutades oma pead nende sammukaja rütmis. Mehe habemest pudenes punaseid liivateri. Ta ütles, et kõrb oli tühi ja üksildane koht ning et see oli tema peale sisisenud nagu madu. Ta oli kõndinud päevi, kuni luited ta jalge all lahku lõid, sööstes üles, et piitsutada ta nägu. Seejärel jäi kõik rahulikuks ja hakkas trummeldama nagu süda. Hääl oli selge nagu iga teinegi, mida ta eales kuulnud oli. Ta ütles, et just sel hetkel, miljon liivatera nooleotstena ta nahka torkimas, sai ta tõeliselt aru, et on surnud.

      Jim Singer, kes pidas võileivapoodi monumentide piirkonnas, ütles, et oli tundnud sõrmedes surinat ja lakanud seejärel hingamast. „Asi oli mu südames,“ väitis ta tugevalt rinnale trummeldades. „Ütles üles mu oma voodis.“ Ta oli sulgenud silmad ning kui ta need taas avas, oli ta rongil. Sellisel, mis sõidutab lapsi lõbustusparkides ringiratast. Rööpad kulgesid läbi paksu kuldpruuni metsa, kuid puud olid tegelikult kaelkirjakud ning nende pikad kaelad sirutusid taevasse kui oksad. Tõusis tuul ja kooris laike nende seljalt. Laigud heljusid ta ümber maapinna poole, pööreldes ja keereldes rongi sabas. Tal kulus kaua aega mõistmaks, et tukslev hääl, mida ta kuulis, ei olnud mitte rongirataste login rööbastel.

      Tüdruk, kellele meeldis pargis paplipuu all seista, rääkis, et oli surres sattunud kuivatatud kirsside karva ookeani. Ta ütles, et mõnda aega oli vesi teda pinnal kandnud ning ta oli lebanud selili ja mõttetult keerelnud, lauldes talle meenuvaid tuntud laulude refrääne. Kuid siis kõmises kõu ja taevaluugid avanesid ning ta ümber hakkas pahinal langema kuullaagreid. Kümneid tuhandeid. Paplipuu pragunenud tüve silitades ütles ta, et oli neid alla neelanud nii palju kui suutis. Ta ei tea, miks ta seda tegi. Ta muutus raskeks kui kartulikott ja vajus aeglaselt läbi ookeanikihtide. Kalaparved ujusid tast mööda ning nende sinised ja kollased soomused olid ainsad kirkad asjad vees. Ja kõikjal enda ümber kuulis ta seda häält. Seda, mida kuulsid kõik. Seda tohutu südame korrapärast tukslemist.

      Lood, mida inimesed rääkisid oma ülemineku kohta, olid sama eripalgelised ja detailsed kui nende miljonid elud ning tohutult üksikasjalikumad kui need lood, mida nad rääkisid oma surma kohta. Lõppude lõpuks ei olnud just palju viise suremiseks: kas ütles üles su süda või oli viga peas või siis laastas sind mõni uuemat sorti haigus. Kuid üleminek ei olnud kellegi jaoks ühesugune. Lev Paley ütles, et ta oli näinud, kuidas ta aatomid klaaskuulidena laiali lendasid, üle terve universumi veeresid ja seejärel end taas eimillestki kokku korjasid. Hanbing Li ütles, et ta ärkas lehetäi kehas ja elas terve elu ühe virsiku viljalihas. Graciella Cavazos lausus vaid, et ta hakkas lund sadama – neli sõna – ning naeratas ujedalt, kui keegi üritas talt rohkem teada saada.

      Ükski lugu polnud iial teisega sarnane. Aga alati oli nendes lugudes trummipõrinale sarnanev tukslev hääl.

      Mõned väitsid, et see ei lakanud eales. Et kui sa keskendusid ega pööranud oma tähelepanu sellelt helilt kõrvale, võisid sa seda taustal kuulda kõikjal linnas – pidurikriginas ja autode tuututamises, restoranide uksekellades, erinevate kingade kõpsumises kõnniteel. Inimrühmad kogunesid parkidesse või katustele, et lihtsalt kuulata seda heli, istudes ise vaikselt, seljad vastamisi. Ta-dam. Ta-dam. Ta-dam. See oli sama tunne, nagu püüaks silmist mitte lasta lindu, kes tõusis üha kõrgemale ja muutus aina hägusemaks ning kellest lõpuks jäi järele vaid üks täpike taevas.

      Luka Sims oli oma esimesel linnas veedetud nädalal leidnud mimeograafi ning otsustanud hakata selle abil välja andma ajalehte. Igal hommikul seisis ta River Roadi kohviku ees ja jagas enda trükitud tsirkulaare. Ühes konkreetses L. Simsi Uudiste- ja Kõmulehes – või siis Simsi Lehes, nagu inimesed seda kutsusid – käsitleti selle hääle küsimust. Vähem kui viiendik Luka küsitletud inimestest väitis, et nad kuulevad seda ikka veel ka pärast üleminekut, kuid peaaegu kõik olid nõus, et see sarnanes kõige enam südametuksetega – et see ei saanud olla midagi muud. Siis jäi küsimus, kust see hääl tuleb. See ei saanud olla nende enda südame hääl, sest see ei löönud enam. Vana mees Mahmoud Qassim uskus, et see ei olnud päris tema südame hääl, vaid mälestus häälest, mis ikka veel kõlas trummeldades ta kõrvus, sest ta oli seda kuulnud ja mitte märganud nii pikka aega. Naine, kes müüs jõekaldal käevõrusid, arvas, et see hääl kuulus maailma keskpunktile, sellele eredale pulbitsevale kohale, millest ta oli teel linna läbi kukkunud. „Ja selle loo autor“, oli artikli lõpus kirjas, „nõustub enamusega. Olen alati kahtlustanud, et see tukslev hääl, mida me kuuleme, on veel elavate pulss. Elavad kannavad meid endas kui pärle. Me elame vaid seni, kuni nad meid mäletavad.“ Luka teadis, et see ei olnud täiuslik metafoor, sest pärlid kestavad palju kauem kui austrid. Kuid ajaleheäris oli kõige tähtsam reegel see, et tähtaegadest tuleb kinni pidada. Ta oli täiuslikkuse poole püüdlemisest juba ammu loobunud.

      Iga päevaga tuli linna üha rohkem inimesi, aga ometi suutis linn nad kõik ära mahutada. Sa võisid jalutada mööda tänavat, mida olid aastaid tundnud, ja järsku sattusid uue maja, terve kvartali juurde. Carson McCaughrean, kes juhtis üht neist klanitud mustadest taksodest, mis tänavatel vurasid, pidi korra nädalas oma kaarte uuesti joonistama. Kakskümmend, kolmkümmend, viiskümmend korda päevas võttis ta peale reisija, kes oli alles hiljuti linna saabunud ja kelle ta pidi viima kohta, millest tema, Carson, ei olnud kunagi kuulnudki. Nad tulid Aafrikast, Aasiast, Euroopast ja Ameerikast. Nad tulid kihavatest metropolidest ja väikestelt saartelt kesk ookeane. Sest seda elavad tegid: nad surid ära. Üks iidvana tänavamuusik hakkas punaste telliste piirkonnas mängima kohe linna jõudes, meelitades oma akordionist välja aeglaseid, kurbi helisid. Üks juveliir, noor mees, avas poe Maple’i ja Christopheri tänava nurgal ning müüs teemante, mille ta kinnitas hõbedast ripatsitele.