Janne ja Joosep. Lohe needus. 1. osa. Helen Käit

      „Sa ei saa sealt töö juurest ka üldse rahu,” märkis vanaema. „Kas sulle siis puhkust ei antagi? Tuleksid ise ka mõneks ajaks siia, saaksid lastega koos olla ja puhata.”

      „Ma saan puhkust küll, aga alles oktoobris. Praegu on tööl väga kiire aeg ja kõik tahavad alati suvel puhata, nii et mul ei ole kuidagi võimalik koju jääda. Niikuinii on praegu hullumaja, puhkajate töö tuleb ju ka ära teha.”

      „No aga miks siis just sina see vaene patune pead olema, kes suvel puhata ei saa?” imestas vanaema omakorda.

      „Ma ei ole üldsegi ainuke, üks naine on veel, kes suve läbi rabama peab. Tal on ka lapsed, koguni kolm. Aga näe, ülemus ütles talle, et kõik ei saa suvel puhata, kes siis töö ära teeb.”

      „No te kaks olete siis ikka parajad kelgunöörid küll …” pomises vanaema ega öelnud rohkem midagi.

      Janne ja Joosep läksid koos emaga oma tuba korda seadma, sest eelmisest suvest alates ei olnud seal keegi elanud. Mööblilt tuli katted ära võtta, tuba tuulutada, tolmu pühkida ning voodid õhtuks üles teha. See sebimine võttis neil päris mitu tundi aega, nii et lapsed isegi unustasid mõneks ajaks, milline masendavalt igav koolivaheaeg neid ees ootab. Kui nad parajasti kõigega valmis olid saanud ning ema lõpetuseks veel mõlemale voodile vanaema antud roosimustrilised päevatekid peale viskas, hõikas vanaema nad sööma.

      „Hei, plikad-poisid! Tulge nüüd kõik pannkooke sööma.”

      Pannkoogid olid vanaema juures ühed vähestest headest asjadest. Vanaema oskas teha imelisi pannkooke, mida sai süüa isetehtud maasikamoosiga. Janne ja Joosep rüselesid teineteisest mööda köögi poole. Värske pannkoogilõhn võttis neid juba uksel vastu. Vanaema oli laua ära katnud ning pannud igaühele ilusa punasemummulise taldriku ja tassi. Tassides oli värske talupiim, mida kõrvaltalu Miina vanaemale mannerguga paar korda nädalas toomas käis. Lapsed ei lasknud ennast teist korda paluda ja asusid kohe kookide kallale.

      „Jumalik,” ümises Joosep läbi pannkooki täis suu.

      „Suu täis ei räägita,” pahandas ema, aga vanaema ainult noogutas muiates. Küll tema juba teab, mis lapselastele meeldib. Ja nii häid pannkooke süües võis täis suuga natuke rääkida küll.

      Pühapäev

      Järgmisel päeval luusisid Janne ja Joosep maja lähedal metsas ja natuke ka põldude vahel, sest päris alguses, kui ei olnud tükk aega vanaema juures käinud, oli see isegi mõneti huvitav. Metsas võis hea õnne korral näha jänest silkamas ja põldudel oli ilusaid mustaselgseid hiiri. Joosepil oli mitu korda õnnestunud mõni selline kinni püüda ja siis oli neil Jannega tükiks ajaks tegemist. Täna aga ei sattunud nad nägema ühtegi hiirt ega jänest ning nii lonkisid nad üsna pettunult koju tagasi. Ema ja vanaema nokitsesid mõlemad kummargil juurviljaaias ning hirmust, et äkki sunnitakse neid ka peenraid rohima, hiilisid õde-venda tasakesi tuppa. Värskes õhus oli mõlemal kõht tühjaks läinud.

      „Kuule, eilsest peaks veel pannkooke alles olema,” arvas Joosep. „Lähme vaatame sahvrist.”

      „Ei tea, kas vanaema ikka lubab?” kahtles Janne.

      „Muidugi lubab. Ega ta ju taha, et me ära nälgiksime!”

      See põhjendus tundus Jannele üsna loogiline ning nad suundusid sahvrisse. Kooke ei olnudki vaja kaua otsida, sest need seisid taldrikuga ilusti riiuli peal, teine taldrik kärbeste kaitseks kummuli peale asetatud. Joosep võttis koogitaldriku ja Janne haaras riiulilt pooliku moosipurgi ning nad siirdusid rahulolevalt kööki tagasi. Aknast oli näha, et ema ja vanaema toimetasid endiselt peenarde vahel. Kuigi Joosep oli Jannele kinnitanud, et vanaemal ei ole midagi selle vastu, kui nad kooke võtavad, polnud ta ise selles tegelikult nii väga kindel. Igal juhul oli parem veenduda, et vanaema või ema neid praegu tuppa otsima ei tule. Aga vanaemal ja emal oli muudki teha, nii et Janne ja Joosep said rahulikult pannkooke nautida. Nad ei lõpetanud enne, kui viimanegi koogiraas oli otsas ning moos purgis üsna olematuks kahanenud.

      Janne pistis viimase koogitüki suhu ja ohkas mõnust. Vanaema pannkoogid olid ikka super! Kui ainult kogu ülejäänud olemine ka nii super oleks … Talle tuli jälle meelde, et ees ootab peaaegu kolm kuud täiesti mõttetut koolivaheaega ilma sõprade, mänguasjade ja arvutita, samal ajal kui kõik klassikaaslased üksteise seltsis igasuguseid põnevaid asju teevad. Ta ohkas uuesti, aga seekord juba kaastundest iseenda ja oma õnnetu saatuse vastu. Joosep vaatas talle otsa ja sai aru, millest õde mõtleb. Ega tema tuju ka suurem asi olnud. Ta igatses samu asju, mida õdegi. Aga ta oli suur vend ja pidi oma väikesele õele igati toeks ja eeskujuks olema. Seetõttu ajas ta selja sirgu ja tegi hoopis teist juttu.

      „Peaksime vist taldriku puhtaks pesema ja ilusti kappi ära panema, siis ei tule vanaemal äkki meeldegi, et tal sahvris veel pannkooke oli.”

      „Aga sa ju ise ütlesid, et tal pole selle vastu midagi, kui me kooke võtame,” ei saanud Janne aru.

      Joosep ohkas. Küll see Janne võis mõnikord ikka mõistmatu olla. Ütles, mis ta ütles, aga iial ei või ju teada. Täiskasvanutest ei saa kunagi päris täpselt aru, mida nad parajasti mõtlevad. Muidugi ei oleks vanaemal midagi selle vastu, kui kaks näljast last paar pannkooki võtavad, aga …

      „Muidugi ei ole. Aga see oleks meist ju ometi viisakas, kui me taldriku ise ilusti ära peseksime, eks ju? Nii et ma pesen ja kuivatan selle ära, sina mine vii moos nii kaua sahvrisse tagasi.”

      Janne mõtles hetke ja noogutas siis. Joosepil oli õigus. Ta haaras laualt purgi ja kõmpis sellega sahvrisse, Joosep hakkas taldrikut pesema. Ta jõudis omadega valmis just selleks hetkeks, kui eeskojast vanaema ja ema hääli kostma hakkas. Joosep haaras taldriku ja peaaegu et viskas selle kappi teiste taldrikute juurde. Ta mõtles, kas peaks minema vaatama, mida see Janne seal sahvris nii kaua teeb ja ta sealt ruttu välja ajama, aga selleks polnud õnneks vajadust. Samal hetkel, kui tema kapiukse kinni lõi, astus Janne sahvrist kööki. Viis sekundit hiljem sisenesid kööki ema ja vanaema.

      „Ema peab varsti bussi peale minema hakkama,” sõnas vanaema. „Otsin talle seniks veel midagi hamba alla. Kas tahate ka, lapsed?”

      Janne ja Joosep raputasid pead.

      „Meil ei ole praegu kõht tühi,” teatas Janne.

      „Hea küll, ma siis teen ainult emale,” ütles vanaema ja läks sahvrisse.

      Joosep hoidis hinge kinni. Kas vanaema avastab, et pannkoogid on kadunud? Ja moos purgis peaaegu otsa saanud? Aga vanaema tuli sahvrist, käes pott eilse kapsahautisega. Pannkookidest ei lausunud ta sõnagi ning Joosep hingas kergendatult. Võib-olla oli ta koogid juba unustanud.

      Pärast seda, kui vanaema oli toidu pliidil üles soojendanud ja ema kõhu täis söönud, asutas ta end minekule.

      „Olge siis vanaemale head lapsed. Ja ärge kuhugi kaugele kolama minge. Me isaga tuleme teid nädalavahetustel vaatama. Mitte päris igal nädalavahetusel, aga iga kord, kui saame.”

      Ema kallistas kordamööda Jannet, Joosepit ja vanaema ning hakkas siis mööda külavaheteed bussipeatuse poole astuma. Lapsed kõõlusid aiavärava peal ja vaatasid talle järele, kuni paelana põldude vahel lookleval teel paistis veel ainult väike must täpp, ronisid siis aia pealt maha ja läksid tuppa. Vanaema oli uuesti aeda tööle läinud ning lapsed tundsid ennast korraga väga üksildaste ja mahajäetutena.

      Esmaspäev

      Järgmisel päeval ajas vanaema nad tavapäraselt kell kaheksa üles. Vanaema oli eluaeg vara üles tõusnud, et rasket talutööd teha ning tema arvates ei olnud paslik hommikuti kaua põõnata. Pealegi oli päike juba ammu suures kõrges. Lapsed