Janne ja Joosep. Lohe needus. 1. osa. Helen Käit

>

      Helen Käit

       Janne ja Joosep. Lohe needus. 1. osa

      © Randvelt Kirjastus ja Helen Käit, 2013

      © Illustratsioonid Merilyn Anvelt

      Toimetaja Helen Eelrand

      Korrektuur Sven Saun

      Kujundus Villu Koskaru

      ISBN 978-9949-9345-8-4 (kogu teos)

      ISBN 978-9949-9345-9-1 (1. osa)

      e-ISBN 9789949740635

      www.raamatukirjastus.eu

      Trükitud OÜ Greif trükikojas

      Janne ja Joosep

      Janne ja Joosep olid õde ja vend.

      Janne ja Joosep pidid suveks maale vanaema juurde minema. Nad ei tahtnud sinna tegelikult üldse minna, sest seal oli maru igav. Vanaema maja asus metsa veerel, nii et ühele poole jäid põllud ja teisele poole jäi mets. Need ei olnud vanaema põllud, vaid ühistu põllud ja enamasti kasvas seal kartul. Joosep ütles, et jumal tänatud, et need ühistu põllud on, muidu peaksid nemad, Joosep ja Janne, veel kindlasti suvi läbi kartuleid ka rohima.

      Joosep ei olnud päris kindel, kas kartuleid rohitakse, aga igal juhul oli hea teada, et sellist ohtugi pole. Maasikaid pidid nad juba niikuinii rohima.

      Janne ja Joosep üritasid alguses emale vastu vaielda, et linnas on neil palju rohkem teha ja nad on juba piisavalt suured, nii et keegi ei pea enam kogu aeg nende järele valvama. Janne oli nimelt 9-aastane ja Joosep 11-aastane. Janne lõpetas kevadel kolmanda klassi ja Joosep viienda, nii et enda arvates polnud nad enam mingid tited, kellel kogu aeg silma peal peab hoidma. Aga ema nii ei arvanud. „Mina ja isa peame terve suve tööl käima ja ei saa teiega tegeleda,” oli ema öelnud.

      No mis mõttes! Nendega ei peagi enam „tegelema”, nad „tegelevad” endaga ise, oli Joosep vastu vaielnud. Aga see ei aidanud. Ema oli veel väitnud, et suveks omapäi jäetud lapsed lähevad hukka ja pealegi saavad nad vanaema juures värsket maaõhku hingata, mis on tervisele väga kasulik. Sellega oli asi otsustatud.

      Seega oli kauaoodatud viimane koolipäev Janne ja Joosepi jaoks hoopiski nukker päev. Teiste õpilaste ülevoolavat rõõmustamist ja käratsemist vaadates muutusid nad veel nukramaks ja mornimaks. Joosepi klassivend Jaak tormas koolikotti pea peal keerutades mööda ja hõiskas:

      „Ma sõidan homme vanematega kooliaasta lõpu puhul nädalaks ajaks Saksamaale! Seal on igavesti lahe, lõbustuspargid ja värgid. Ma ei jõua ära oodata!”

      Joosep vaatas Jaaku ja mõtles, miks nemad kunagi vanematega kuskil ei käi. Emal ja isal oli alati kiire ja isegi, kui neil oli parajasti puhkus, teatas isa, et tema on nii väsinud, et ei taha muud teha, kui kodus teleka ees istuda ja lehte lugeda. Ja ema noogutas kaasa. Ainus koht, kus nad üldse käisid, oligi maal vanaema juures. See oli masendav.

      Janne arvas täpselt samamoodi. Enamik tema sõbrannadest jäid suveks linna ja said teha, mida ise tahtsid. Hommikuti kaua magada, päevad läbi õues mängida, käia nurga pealt poest jäätist ja kommi ostmas, vana õunapuu otsa onni ehitada… Jannel tuli nutt peale, kui ta sellele mõtles. Tema pidi kõige selle asemel konutama kuskil metsakolkas, kus hundid ja karud maja ümber luusisid. Tegelikult ei olnud nad seal kunagi ühtegi karu ega hunti näinud, ainult rebaseid, metskitsi ja jäneseid, aga selle liialduse mõtles ta ise juurde, et kogu olukorra masendavus veelgi selgem oleks.

      Ja isegi kaua magada ei saanud hommikuti. Vanaema ajas nad alati juba kaheksa paiku üles, armastades seejuures öelda „vara üles, hilja voodi – nõnda rikkus majja toodi”. Joosep oli selle peale ükskord öelnud, et ema ja isa tõusevad küll kogu aeg kell pool seitse, aga millegipärast pole neil kunagi millegi jaoks raha. Isegi mitte niipalju, et neid Jannega suvel mõneks nädalaks laagrisse saata, et nad omapäi „hukka ei läheks”. Selle peale oli vanaema talle imeliku näoga otsa vaadanud. Tollest hetkest peale ei öelnud ta seda lauset enam kunagi, aga kell kaheksa ajas üles ikkagi.

      Laupäev

      Seega ootasid nad kolmekesi – ema, Janne ja Joosep – laupäeva hommikul kõik bussi, mis pidi neid vanaema juurde viima. Tegelikult nad bussiga päris vanaema juurde ei jõudnudki, vaid bussipeatusest tuli veel oma viis kilomeetrit jala visata, enne kui vanaema maja punane katus paistma hakkas. Seda osa vihkasid Janne ja Joosep kõige rohkem. Raskete seljakottidega mööda tolmuseid metsavaheteid kõndida oli äärmiselt ebameeldiv ja väsitav. Janne kartis veel kõigele lisaks, et kuskilt metsa vahelt võivad neid rünnata mingid väga metsikud ja näljased loomad. Joosep oli selle peale naernud ja öelnud, et ainus kiskja, keda siinkandis nähtud on, on rebane, ja Janne oleks ühe ilusa pisikese rebase jaoks ikka liiga suur suutäis. See oli Jannet küll natuke rahustanud, aga päris lahti ta sellest mõttest ikka ei saanud.

      Jannel oli üldse kombeks igasuguseid asju karta. Mitte ainult metsas, vaid ka näiteks kodus. Ta kartis pimedas toas magada, sest arvas, et riidekapist võivad kollid välja tulla. Samamoodi kartis ta suvel järve ujuma minna, sest arvas, et äkki tuleb järvest koletis ja neelab ta alla. Joosep narris teda selle pärast kogu aeg, aga Janne ei saanud sinna midagi parata, et ta kõiki asju kartis.

      Kui nad sellel ilusal varasuvisel laupäeval bussi pealt maha tulid ja mööda metsavaheteed astuma hakkasid, tulid Jannele kõik need hirmud jälle meelde. Tal oli hea meel, et vähemalt ema nendega kaasas oli. Ta ei kujutanud küll päris hästi ette, mismoodi ema neid rebaste, karude ja huntide eest kaitsta suudab, aga sellegipoolest oli kuidagi julgem tunne. Joosepist polnud ju üldse abi, vend ainult noris temaga. Joosep oli üldse julge poiss, tema ei kartnud midagi. Joosep oli muidugi Jannest kaks aastat vanem ka, aga Janne kahtles, kas tema kahe aasta pärast sama julgeks muutub. Janne oli titeeast saadik kõike kartnud ja Joosep oli titeeast saadik väga julge olnud.

      Pärast vaevarikast ja laste meelest üüratult pikka vantsimist jõudsid nad lõpuks vanaema juurde. Vanaema kõplas parajasti aias porgandipeenart, kuid pani neid nähes kõpla käest ja tuli neile naeratades vastu. Vanaema oli pisike ja ümmargune ning tal olid punnis põsed, mis värskes õhus töötamisest püsisid alati ilusad punased nagu ladvaõunad. Vanaema oli tegelikult ema ema, kuigi väliselt ei oleks osanud seda arvatagi. Ema oli pikk ja kõhn ja kogu aeg kahvatu, sest tema ei teinud õues tööd, vaid kontoris, kus ei olnud üldse värsket õhku. Lapsed olid küsinud, miks ema üldse vanaema moodi ei ole, kuigi ta on tema tütar. Vanaema oli selle peale kostnud, et nende ema on hoopis oma isasse ehk siis vanaisasse, kes oli olnud pikk ja sale mees. Ei Joosep ega Janne polnud vanaisa oma silmaga näinud, sest vanaisa oli surnud juba enne, kui nemad sündisid. Seevastu tädi Anita, ema noorem õde ja vanaema teine laps, oli nagu vanaema suust kukkunud – lühike, matsakas ja punapõskne. Nii võib juhtuda, kui üks vanematest on pikk ja peenike ning teine paks ja lühike, oli vanaema selgitanud. Janne ja Joosep olid mõlemad parajad vibalikud, nii et järelikult olid nemad mõlemad emasse. Aga kuna ka nende isa oli pikk ja peenike, siis võib-olla hoopis temasse. Kes sellest nii täpselt aru sai.

      Igal juhul oli vanaemal väga hea meel neid kõiki näha. Ta elas ju peale vanaisa surma juba 14 aastat päris üksinda. Vanaema pidi ikka väga üksildane olema, olid Janne ja Joosep ükskord järeldusele jõudnud. Nemad olid harjunud kogu aeg sõprade ja sõbrannadega ringi silkama, kui need õnnetud maal veedetud suved välja arvata. Sellepärast nad arvasidki, et vanaemal peab ikka kogu aeg kohutavalt igav olema. Isegi vaatamata sellele, et tal olid seltsiks koer Reku ja kass Malviina. Aga nood olid ju kõigest loomad, nendega ei saanud mängida ja nendega ei saanud rääkida. Kui lapsed seda asja vanaema käest küsisid, oli too ainult käega rehmanud ja öelnud, et ega tema sellest mängimisest enam nii väga hooligi ja rääkida saab Reku ja Malviinaga küll. „Nad on paremad kuulajad kui enamik inimestest,” oli vanaema öelnud. Janne ja Joosep ei saanud sellest päris hästi aru, kuidas said koer ja kass olla paremad kuulajad kui inimesed, aga ei hakanud rohkem pärima ka.