Katharina kood. Horst, Jørn Lier

      Originaal:

       Jørn Lier Horst

       KATHARINA-KODEN

       Gyldendal Norsk Forlag

       Toimetanud Liivia Anion

       Kaane kujundanud Anu Ristmets

       Copyright © Jørn Lier Horst 2017

       Published by agreement with Salomonsson Agency

       Autoriõigus tõlkele: Kristina Sikora ja OÜ Eesti Raamat, 2020

       ISBN 978-9949-091-01-0

       ISBN 978-9949-091-02-7 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

       Trükitud Euroopa Liidus

      1

      Pappkastid seisid riidekapi põhjas. Neid oli kolm. Wisting tõmbas välja neist suurima. Kuna kasti üks nurkadest oli rebenenud, tuli seda elutuppa tassides ettevaatlik olla.

      Kasti papist klappkaaned olid korralikult kinni lapitud. Wisting avas kasti ja tõstis välja pealmise mapi. See oli musta värvi, mapi seljal pleekinud silt kirjaga: Katharina Haugen. Ta tõstis selle kõrvale ja võttis järgmisena välja punase mapi märgistusega Tunnistajad I ning siis veel kaks sama värvi mappi kirjaga Tunnistajad II ja Tunnistajad III. Lõpuks leidis ta selle, mida oli otsinud – mapi nimega Kleiverveieni tee.

      Pappkastides sisaldus kogu info, millest moodustus Katharina juhtum. Tegelikult ei oleks ta juhtumi materjale tohtinud kodus hoida, kuid need ei olnud arhiivi lukustamist nõudnud. Nii need riidekapi põhjas seisid, tuletades end meelde iga kord, kui ta kapist puhast pluusi võttis.

      Ta otsis välja lugemisprillid ja tõstis mapi põlvedele. Viimasest lehitsemist oli möödunud tervelt aasta.

      Katharina oli elanud Kleiverveieni teel. Nende lihtsat eramaja oli pildistatud erinevate nurkade alt. Seda ümbritses igast küljest mets. Ühel fotol helkis taustal Kleivertjerni järv. Maja asus kõrgemal kohal, ligi sada meetrit maanteest. See oli pruun, valgete aknapiitade, rohelise ukse ja aknaaluste tühjade lillekastidega.

      Pildimapi lehitsemine oli kui kummitustemajas liikumine. Katharinat küll enam polnud, kuid tuulekoja põrandal olid tema jalanõud. Hallid jooksutossud, pruunid kummikud ja puukotad, lisaks suured meesterahva sandaalid ja töösaapad. Nagis rippumas kolm jopet. Esiku kummutil olid pastakas, ostunimekiri, avamata kiri, ajaleht ja adressaadita reklaamlehed. Mingi nipsasja kõrval seisis pooleldi närtsinud roosibukett. Kummuti kohal olevale peeglile kleebitud väikesed lipikud: ühele märgitud kuupäev ja kellaaeg, teisele nimi ja telefoninumber ning kolmandale kolm initsiaali koos summaga. AML 125 kr.

      Tema voodil oli avatud kohver, riideid täis, justkui oleks ta plaaninud kauaks ära sõita: sokke kümme paari, aluspükse kümme, viis rinnahoidjat, kümme T-särki, viied püksid, viis kampsunit, viis pluusi ja spordiriided. Kohvri sisu oli tundunud Wistingu jaoks alati kummaline, suutmata siiani sõnastada, miks. Valik tundus nii jäik ja formaalne, nagu oleks selle pakkinud keegi teine, või oli see pakitud kellelegi teisele.

      Ta vaatas edasi. Elutoa diivanilauale oli tõstetud viis riiulist välja valitud raamatut. Wisting oli isegi neist mõnda lugenud: „Mengele Zoo“, „Alkeemik“, „Valged neegrid“. Raamatute kõrval oli foto Katharina ja Martin Haugenist. Pilt oli tehtud kauni vaate taustal. Nad seisid teineteisel ümbert kinni hoides, naeratades kellelegi, kes võis olla juhuslik mööduja, kellel nad olid palunud pilti teha. Foto oli olnud raamitud, kuid nüüd raamist välja võetud.

      Kõige suuremat hämmastust tekitasid fotod köögist. Köögikapil seisis taldrik võileivaga ja klaas piima. Tool, millel ta tavaliselt istus, oli vaid pisut laua alt välja tõmmatud, laual oli pastakas ja paber märkmetega, mis oli saanud nimetuse Katharina kood.

      Wisting kissitas foto poole. Paber sisaldas arvude seeriat, jagatud kolme vertikaalse joone vahele. Siiani polnud keegi suutnud mõista, mida see tähistama pidi.

      Lisaks politsei ekspertidele olid müstilist sõnumit uurinud muuhulgas ka Kaitsejõudude julgeolekuosakonna krüptoloogid, ilma, et lahendusele lähemale oleks jõutud. Kood oli saadetud ka välismaistele ekspertidele, kuid nendegi jaoks oli lehel olev jäänud vaid mõttetuks numbrikombinatsiooniks.

      Wisting keeras ja pööras fotot, justkui võinuks ta sel korral näha midagi teisiti ning selle tähendust mõista.

      Äkitselt vaatas ta fotolt üles. Line oli tuppa tulnud. Ta ei kuulnud, mida tütar talle öelnud oli. Ta ei olnud märganud isegi seda, et ta tuppa tuli.

      „Hm?“ küsis ta, tõmmates lugemisprillid eest, mis jäid paela otsa kaela rippuma.

      Line võttis istet, tütar süles, ning hakkas tal jopet ja saapaid ära võtma, visates samal ajal pilgu pappkastile, mille Wisting välja oli tirinud.

      „Ma olin unustanud, et homme on 10. oktoober,“ kordas ta.

      Wisting pani mapi käest, sirutas käed lapselapse poole ja tõstis ta omale sülle. Ta ei olnud enam mingi beebi. Sel väikesel abitul susserdisel, keda ta neliteist kuud tagasi esimest korda käes oli hoidnud, oli välja kujunenud oma iseloom. Wisting surus huuled tema ümmarguse põse vastu ja andis talle plaksuga musi. Amalie kõõksus naerda ja püüdis oma pontsakate pihkudega ta prille krabada. Wisting võttis need kaelast ja asetas mujale.

      „Usud sa, et siin on nüüd midagi, mida sa varem lugenud pole?“ küsis Line, osutades peaga laual oleva mapi suunas.

      Ta paistis olevat tõre ja ärritunud.

      „Kas midagi on korrast ära?“ küsis Wisting.

      Line ohkas, pistis käe kotti ja tõmbas äkilise liigutusega välja kollase plastriba. Selle krabamisega pudises kotist välja muudki – huulepulk, pastakas, nätsupakk ja veel pudi-padi.

      „Ma sain parkimistrahvi,“ selgitas ta ja virutas selle lauale ning hakkas siis asju kotti tagasi koguma. „700 krooni.“

      Wisting heitis sellele pilgu.

      „Parkimine rikkudes märki 372,“ luges ta. „Mis see märk 372 on?“

      „Parkimine keelatud.“

      Wisting naeratas, kummardus ja hõõrus nina vastu lapselapse põske.

      „Emme sai trahvi,“ ütles ta tehtud häälega. Line tõusis.

      „Ma ei saa aru, miks sa ikka veel nende paberitega tegeled,“ ütles ta ja seadis sammud köögi poole. „Peale kõiki neid aastaid.“

      „Vaidlustad sa selle?“ küsis Wisting. „Trahvi?“

      „Pole midagi vaidlustada,“ vastas Line. „Ma ei pannud märki tähele. Rahast on lihtsalt kahju.“

      Ta tuli tagasi teelusikaga, otsis lapse kotist välja jogurtitopsi ja tõstis Amalie tagasi oma sülle.

      „Oled sa veel mingeid ta sugulasi leidnud?“ küsis Wisting.

      Line tõmbas jogurtitopsil kaane pealt.

      „Mõned kauged sugulased Bergenis,“ vastas ta, saates isale kiire naeratuse.

      „Millised on kauged sugulased?“ küsis Wisting.

      „Need, kellega sul on kauge ühine esiisa,“ selgitas Line Amaliet toites.

      „Ja millisest esiisast me siin räägime?“

      „Arthur Thorsen,“ ütles Line. „Ta oli ema vanavanaisa.“

      „Pole temast kunagi kuulnud,“ tunnistas Wisting.

      „Sündinud 1870 Askøyl,“ teadustas Line.

      Wisting raputas pead ja haaras raporti, mida ta oli lugema tahtnud hakata.

      „Ja sina arvad, et mina sobran vanades paberites?“ naeratas ta.

      „Kuid see, mida sina otsid, pole ju siin,“ vaidles Line. „Sa oled tegelenud sellega kakskümmend viis aastat, vastust ei ole