Mate Hari. Jüri V.Grauberg

/p>

      © Tekst: Jüri v.Grauberg & Viivika Vester

      © Kujundus: Hain Särg

      Korrektuur: Eha Aab

      Esikaanefoto ja visioon: Ilmar Särg

      Tagakaas: Jüri Grauberg

      Trükkinud: OÜ Lemon Print

      Väljaandja: Lambri Raamat

      ISBN 978-9949-9516-7-3

      ISBN 978-9949-0171-4-0 (epub)

      Südamlikud tänud proua Mate Hari’le, kes osutas meile hindamatut abi selle romaani kirjutamisel.

      Autorid

      Satiiriline kollaažromaan ühe suvalise Eestis tegutseva hooldusfirma töötajate elust ja tegemistest.

      Kuna tegemist on fiktsiooniga, siis kõik arvatavad kokkusattumused ja võimalikud äratundmisrõõmud leiavad aset vaid lugeja peas.

      Proloog

      Restorani „Komeet“ katuseterrassilt avanes linnale lummav vaade, kuid vaate nautijaid oli avaral, kuni sadakond külastajat mahutaval terrassil vaid paarkümmend. Õhk oli veel varakevadiselt karge, kuid postidel asuvad soojapuhurid tegid olemise üsnagi mõnusaks. Terrassi kaugemas servas istus ühe eraldiseisva laua taga kaks noorepoolset meest. Millegipärast meeldis neile eraldatus ja nad ei äratanud ka millegagi tähelepanu. Mehed vestlesid vaikselt, sõbralikult, ning vahetevahel nautisid „Martinit”. Mingil hetkel tõusis neist üks, Põhja-Korea liidri soengut matkiv mees, ja läks kiirel sammul üle terrassi, väikesest trepist alla, liftide fuajeesse kus oli ka kaks ust tualettidesse. Üks daamidele, teine härradele.

      „Tead sa...” ohkis Peeter Aed tualetist tulles ja istus jälle laua äärde. „Pelleris pole puhast kohta kus korralikult oksendadagi saaks!”

      „Millest sul süda läigib? Siin on ju küll väga värske õhk. Ja mis siis pelleris nii hullusti on?” küsis Lauri Lambakahar, kolmekümnendates aastates, hästi toitunud ja raseeritud peaga mees.

      „See pagana „Martini”!” siunas Peeter. „Ma ei ole harjunud kokteile jooma. Ja üldse pole „Martini” seda raha väärt mis tema eest küsitakse... Tegelikult tahtsin praegu muust rääkida.”

      Lauri ei vastanud, vaid näperdas enda ees laual seisvat pokaali kus oli veel üle poole sees samasugust kokteili mida sõber ei suutnud seedida.

      „Firma tegemise mõte oli mul juba siia tulles, aga kui ma seal öökisin, siis tuli mulle pähe mõte teha endile puhastusfirma tegema.” rääkis Aed õhinal justkui ta polekski veidi aja eest, vesised silmad punnis, siinsamas restoranis söödud-joodud head ja paremat kraanikausile kinkinud. „Mul tulevad head ideed alati just ekstreemsetes oludes.”

      „Sellepärast sa mind siia kutsusidki? Sain sinust niimoodi aru, et tahad luua mingi firma, mis garanteeriks legaalse sissetuleku?” küsis Lauri ja jätkas: „Firma tegemine, ning talle hinge sisse puhumine on suur ja närvesööv töö, ning keegi ei anna sulle paraku garantiid, et sa omadega põhja ei kõrbe.”

      „Tööturule sissemurdmine on loomulikult üsna raske sest konkurents on igal alal väga tugev. Aga proovima peab!” vastas Peeter, ja lisas peale väikest vaikust: „Tegelikult ma juba veidi uurisin seda asja Internetist. Hinnapakkumise võib ju teha siinsamas restoranis „Komeet“. Jumal, milline rõve peller siin praegu on! Mine ja vaata kui ei usu. Peller lausa haiseb.”

      „Halb ventilatsioon siis...”

      „Just, just!” vastas Aed elavnedes ja lisas: „Pakume odavat, aga head puhastusteenust ööpäev läbi ja seitse ööpäeva nädalas. Lisaks ka veel ventilatsiooniseadmete hooldust.”

      „Kust sa need inimesed võtad kes võimaldavad odavat teenust pakkuda? Ja veel seitse ööpäeva nädalas? Otsi lolle!” küsis Lambakahar. „Paned pagulased sibitööd tegema? Ei nemad hakka. Pagulased on kõrgesti haritud inimesed. Teavad koraani peast, ning ka pommide tegemine käib neil lausa kinnisilmi...”

      „Jäta need pagulased! Ma tean, et need käivad sulle närvidele, aga praegu on jutt muust.” ütles Peeter. „Puhastusteenus pole sibitöö. Seda esiteks. Ja teiseks, siia restorani võiks hinnapakkumise teha, ning ma usun, et saame selle objekti ka kohe endale. Esimeseks objektiks.”

      „Miks sa niimoodi arvad?”

      „Restorani peremees on ühe minu tuttava sõber. Igal juhul peaksime proovima. Tutvused mängu kõigepealt!” teatas Peeter ja lisas veendunult:. „Tuleb kohe kindlasti proovida! Legaalset sissetulekut on ju vaja, tead isegi.”

      „Ära lõuga nii valjusti!” keelas Lambakahar tähelepanelikult, kuid võimalikult ükskõikse näoga ringi piiludes. „Mugavam oleks olla mingis firmas palgaline ja ajada selle kõrvalt vaikselt ka tulusamat äri, kui ise firmat juhtida ja palgata inimesi tööle. Kogu seda värki organiseerida ja üldse... See pole niisugune asi millega me harjunud oleme.”

      „Tulusama äri tulemusel on üks vend juba turvalises kohas. Mina ei taha sinna sattuda. Meile on vaja legaalset ja kõigile nähtavat rahateenimise võimalust.“ ütles Peeter vaikselt ja lisas: „Mul on küll firma, aga see kahjuks ei tööta.”

      „Milles asi?” küsis Lauri.

      „Makseraskused, kui lühidalt öelda. Maksuameti käpp varsti peal…“

      „Ja nüüd tahad uue supi sisse sattuda?“

      „Kahekesi on lihtsam kui üksi…“

      „Hakkad õiendama põhitegevuse valimisega, ärinime väljamõtlemise ja registreerimisega. Ja see peab olema niisugune, et ei sarnaneks liialt mõne teise ärinimega...”

      „Põhitegevus on juba teada – puhastusteenus ja ventilatsioonisüsteemide hooldamine.” seletas Aed. „Hiljem võib näiteks juurde võtta ka turvateenuse osutamise. Restoranidel on turvamehi ka vaja.”

      „Ärinimi?” küsis Lauri. „See on sul ka juba teada? Nii ruttu?”

      „Ärinime veel ei ole, aga seda ma tean, et see peaks olema ingliskeelne.”

      „Miks just ingliskeelne?”

      „Ega me siis ainult siinses restoranis hakka teenust pakkuma.” seletas Peeter. „Me laieneme ja kui firmal on ingliskeelne nimi, siis saame teenust pakkuda ka näiteks Lätis ja Soomes.”

      „Lõuna-Ameerikas ka?” irvitas Lauri. „Seal saab teadupärast ka muud äri teha...”

      „Kui vaja, siis pakume oma firma teenust ka seal.” vastas Aed surmtõsiselt ja lisas: „Restorane on igas riigis. Ja pakkuda saame loomulikult siis, kui on nõudlust ja kui meie pakkumine on parim.”

      „Kust sa ikkagi inimesed võtad?”

      Peeter ei vastanud midagi. Kargas äkki püsti ja laskis laudade vahel laveerides kibekiiresti tualettide poole.

      „Vaata mis „Martini” mehega teeb!” imestas Lambakahar ja maitses enda klaasist sedasama jooki. „Mõnus kokteil ju! Ja ometi paneb mõne mehe nii kenasti jooksma...”

      „Maintenance man LTD!” ähkis Peeter kui ta oli tualetist tagasi tulnud. “See on eesti keeles Hooldusmees OÜ.”

      “Kas see ärinimi tuli sulle pähe praegu, jälle ekstreemoludes olles?” küsis Lauri irvitades.

      “Jah!” tunnistas Peeter ja lisas: “Ärinimi võib olla ka lühem, näiteks Maintenance LTD. Eesti keeles siis Hooldus OÜ.”

      “Tee endale lisaks ka firma, mis aitab klientidele välja mõelda ärinimesid.” soovitas Lauri ikka veel irvitades. “Tinistad õhtuti restoranis „Martinit” ja hommikuks on terve rida ärinimesid olemas. Kõik paberi peal ilusti kirjas ja tähestikulises järjekorras. Saad hoobilt müüa kõigile kes uut ja pilkupüüdvat ärinime vajavad.”

      “Mine oma jutuga, tead, kuhu!” Peeter Aed solvus. “Mina räägin tõsiselt. Ma pole tükk aega nii tõsist ja vajalikku juttu rääkinud kui praegu.”

      “Sa tahad tõesti hakata õiendama tulevaste klientidega, ning jälle oma alluvatega puid ja maid