Põgenenud pruudi kannul. Yvonne Lindsay

      Originaali tiitel:

      Yvonne Lindsay

      Claiming His Runaway Bride

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Anu Rooseniit

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Dolce Vita Trust

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10106

      ISBN (PDF) 978-9949-456-01-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-784-6

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kallis lugeja!

      Lapsena armastasin ma alati muinasjutte – tegelikult ei väsinud ma kunagi neid üha uuesti ja uuesti lugemast. Ise lapsi saades avanes mul võimalus uuesti neid imelugusid läbi elada – tõdeda, et tõelise armastuse tee ei ole kunagi sile ning et õnnelikud lõpud on võimalikud. Üks lugu, mis mulle alati südamesse läks, nii lapse kui ka täiskasvanuna, oli „Kaunitar ja koletis”. Ma arvan, et asi on kogu selles armastus-võidab-kõik teemas, mis mulle mõju avaldab – vankumatu usk sellesse, et tõeline armastus suudab murda ka kõige õelamad loitsud ja päästa kõige kalgimadki südamed. Igatahes piisab sellest, kui öelda, et olen alati natuke romantik olnud ning kui hakkasin mõtlema raamatu „Põgenenud pruudi kannul” kirjutamisele, oli lihtne ära kasutada „Kaunitari ja koletise” teemat. Minu käänuline meel lihtsalt ei suutnud loole üht põgenevat, mälu kaotanud pruuti lisamata jätta.

      Kui alustan armastusromaani kirjutamist, mõtlen alati väga hoolikalt loo toimumiskohale ning pean tunnistama, et Uus-Meremaa ilu on minu valikuid mõjutanud. See osa North Islandist, mida ma alati armastanud olen, on Taupo piirkond. Taupo järv on riigi suurim ning loodus selle ümber lihtsalt oivaline ilu ja mitmekesisuse poolest. Turistid tulevad kaugelt, et nautida selle maakoha suurepärasust – eriti need, kellele meeldivad vabaõhutegevused. Minu „koletis” vajas oma lossi ja valdusi ning missugune piirkond võiks selleks veel paremini sobida kui Taupo järve konarlik ja mägine kagukallas, mis on parim koht jahipidamiseks, kalastamiseks ja jalgsimatkadeks. Nii lõingi Luci Tautara mõisa eksklusiivsete seikluspuhkuste korraldaja impeeriumiks.

      Ma loodan, et naudite minu versiooni kaasaegsest muinasjutust.

      Parimate soovidega,

      Yvonne

      See raamat on pühendatud minu ilusatele tütardele Morganile ja Teganile. Ühel päeval saabuvad ka teie printsid...

      Üks

      Mehe abikaasa?

      Kuidas ta saab midagi sellist ära unustada?

      Kuidas suutis ta sellise mehe unustada?

      Belinda vaatas vaikivat võõrast, kes seisis haiglavoodi jalutsis tema isa kõrval. Pikka kasvu, nähes välja, nagu tema disaineririided oleksid tema keha jaoks natuke liiga suured, seisis võõras, vasak käsi püksitaskus, parem toetumas musta läikiva jalutuskepi nupule.

      Naine ei teadnud mehe nimegi. Kuidas sai ta olla temaga abielus ja seda mitte mäletada? Hirm nööris Belinda kurku.

      Mehe sädelev-rohelised silmad ei pööranud naise näolt hetkekski pilku. Midagi vaevu aimatavat – oli see viha? – hõõgus pealispinna all. Tema ilme jäi läbitungimatuks. Mehe karmid näojooned rääkisid raudsest tahtejõust – see ei olnud mees, kes taluks rumalaid.

      Belindal oli raske hingata. Ta ei tundnud seda meest – kuidas nad saavad arvata, et ta läheb koos võhivõõraga koju? Belinda heitis isa poole hirmunud pilgu. Naeratus, millega too vastas, näis olevat pingutatud, kortsud isa näol sügavamad kui tavaliselt. Järsku oli kadunud Belinda soov sellest Aucklandi linnahaigla palatist minema pääseda. Koht, kust ta oli kibelenud lahkuma, oli nüüd omandamas kauaotsitud varjupaiga jooni.

      Talle tuli pähe üks rahutukstegev mõte.

      „Kui sa oled minu abikaasa, siis miks ei ole sa minu kõrval olnud nagu mu vanemad? Ma tulin juba kaks nädalat tagasi koomast välja.” Belinda väljakutsuv hääl kajas õõnsalt üle toa.

      Belinda tabas pilgu, mida ta isa ja too mees, kes väitis end tema abikaasa olevat, vahetasid, ning nägi, kuidas isa peaaegu märkamatult noogutas.

      „Niisiis?” küsis Belinda nõudlikult, sõrmed voodiriiete ümber rusikasse tõmbumas.

      „Õnnetus, mis võttis sinult mälu, põhjustas ka mulle vigastuse. Ma olen nüüd piisavalt paranenud, et koju minna. Koos sinuga.”

      Oli nii mõndagi, mida mees talle ei öelnud, ning see, mis ta ütlemata jättis, tekitas Belindas isegi suuremat ärevust kui teadmine, et ka mees oli haiglas olnud. Sellest hetkest saadik, kui ta oli teadvusele tulnud, olid nii haiglapersonal kui ka vanemad teda justnagu vati sees hoidnud. Kõik olid valmis talle raviga seotud vastuseid andma, kuid ei midagi rohkemat. Isegi mitte üksikasju õnnetusest, mis oli ta neljaks nädalaks koomasse viinud. Kaks nädalat, tulvil analüüse ja läbivaatusi, olid arstid püüdnud leida tema mälukaotuse põhjust ning jõudnud järeldusele, et see ei olnud tingitud löögist, mille Belinda oli autoõnnetuse käigus vastu pead saanud. Omavahelistes vaikse häälega peetud vestlustes oli naine kuulnud arste mainivat sõnu ”traumaatiline amneesia” ja ”hüsteeriline amneesia”.

      See viimane oli temas judinaid tekitanud. Kas see tähendab, et ta on peast segi, mõtles Belinda, kui ta eelistas unustada osa oma elust, mis igaühe jaoks oleks pidanud olema täis põnevust, lõbu ja kirge? Või oli tal mõjuv põhjus, miks ta seda unustada tahtis?

      Ta vaatas uuesti võõrast. Et mehe riided kergelt lotendasid – see oli pärast haiglasviibimist täiesti mõistetav. Kas ta oli olnud naise külastamiseks liiga nõrk? Kas pikk voodis lebamine selgitab tema kõhetust? Belindal ei olnud mingit kahtlust, et see oli mees, kes pöörab tähelepanu igale pisimalegi detailile, ning et tavaolukorras istuks ülikond tal seljas nagu valatult.

      Veel üks mõte turgatas talle pähe. Kas tema haiglast väljalaskmine oli sihilikult ajastatud mehe omaga? Belindas lõi lõkkele protest.

      Temaga oli ebaausat mängu mängitud.

      „Ei, ma ei tee seda. Ma ei lähe koos sinuga koju. Ma isegi ei tunne sind!” Ta hääl kõlas kiledalt ja paaniliselt.

      Võõra silmad tõmbusid pilukile ning ta põselihas liikus.

      „Ma olen Luc Tanner, sina oled Belinda Tanner – minu naine. Loomulikult tuled sa koos minuga koju.” Ta noogutas Belinda isa suunas. „Kas sa arvad, et su isa laseks sind oma silma alt ära, kui ma tema kallist lapsukest mingil moel ohustaksin? Sa tunned mind hästi, võid selles kindel olla.”

      Mehe hääles oli alatoon, mida Belinda ei suutnud täpselt määratleda, kuid mis tekitas temas judinaid. Ta raputas kergelt pead, et end sellest tundest vabastada. See, mis too võõras – Luc, parandas ta ennast – ütles, oli täiesti mõistlik, kuid sellele vaatamata tekitas mees temas ärevust.

      „Miks ma ei või koos isaga koju minna?